Iseseisvuse taastamise järel on rahva arvamust otse küsitud vaid põhiseaduse vastuvõtmiseks 1992. aastal ning Euroopa Liiduga ühinemiseks 2003. aastal. Nii neil rahvahääletustel kui ka 1991. aastal toimunud referendumil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest oli rahva seisukoht tegelikult ette teada või vähemalt aimatav ning rahvahääletused vaid vormistasid selle ilma mingeid üllatusi pakkumata.

Teisiti olid lood sõjaeelsel iseseisvusajal. 1930. aastate kriisi ajal pandi hääletusele tervelt kolm põhiseaduse eelnõud, millest rahvas kaks tagasi lükkas ja kolmanda viimaks kinnitas. Kõige esimene referendum toimus aga 1923. aastal, mil rahvas kiitis 71 protsendi poolthäältega heaks usuõpetuse jätkamise algkoolides.

1920. aastal Asutavas Kogus vastu võetud avalike algkoolide seadus oli nimelt välistanud usuõpetuse õpetamise. “Veel samal aastal keelas tööerakondlasest haridusminister Jüri Annuson usutalituste läbiviimise koolides,” kirjutab religiooniuurija Ursula Haava portaalis “Kirik ja Teoloogia”. “Vasakpoolsete vaadetega haridusministri meelest oli lubamatu isegi jõulukuuskede koolimajja toomine. Ajaleht Meie Kirik võrdles toona ministri tegevust kristlaste tagakiusamisega Rooma keisririigis.”

Toonase olukorra paralleelid praegu kooseluseaduse ümber toimuvaga on mu meelest üsna kõnekad. Nii sajandi eest kui ka praegu tekkis tüli n-ö valgustatud eliidi poolt läbi surutud või surutavast eelnõust, millel pole elanikkonna toetust.

Eesti Rahvusringhäälingu poolt tellitud TNS Emori arvamusuuringust selgus, et tervelt 58 protsenti Eesti elanikest on kooseluseaduse vastu. Ka 1920. aastatel osutus parlament võimetuks seda vastuolu kõrvaldama ning olukorra lahenduseks sai rahvahääletus, mida toona oli võimalik esile kutsuda ka rahvaalgatuse korras. “Kristliku Rahvaerakonna eestvedamisel läbiviidud rahvahääletus oli Eestis ja laiemalt Põhjamaades esimene, millega rahvas suutis nii selgelt oma tahet väljendada ja seda seadusandliku kogu enamuse kiuste ka ellu viia,” tõdeb Haava.

Minu arvates tuleks vaarisadest eeskuju võtta ning anda ka nüüd kooseluseaduse saatus rahvahääletuse otsustada. Eriarvamused kooseluseaduse suhtes on muutunud nii fundamentaalseteks, et ükskõik milline riigikogu otsus tunduks kaotavale leerile ebaõiglane. Nii on see muidugi iga seaduse puhul, mõni huvigrupp jääb alati kaotajaks. Kuid praegu näib, et paljud inimesed on seaduse saatusega sidunud oma suhtumise Eesti riigivõimu üldse ning pettumus riigikogu otsuses võib muutuda ebalojaalsuseks Eesti Vabariigi suhtes. Ärevatel aegadel oleks tark niisuguste arengutega mitte riskida, vaid anda sõna rahvale, kelle sõna peavad kuulama kõik huvigrupid.

Kooseluseadust puudutav rahvahääletus oleks tänuväärne ka seetõttu, et esimest korda pärast 1930. aastaid ei saaks keegi olla ette kindel selle tulemuses. Kuigi arvamusuuringu kohaselt on suurem osa elanikest seaduse vastu, toetab eestlastest seadust 40 protsenti ja vastu on napp 52 protsenti. See viitab sellele, et hääleõigusliku kodanikkonna hulgas võivad nii pooldajate kui vastaste leerid olla üsna võrdsed ning tulemuse kujunemisel saaks otsustavaks hääletusele eelnev ühiskondlik debatt.

Nõnda osutuks kooseluseaduse rahvahääletus mitte üksnes rahva tahet dokumenteerivaks, vaid ka seda välja selgitavaks sündmuseks: mis ongi ju referendumi algne mõte.

Küllap aitaks edukas rahvahääletus kõrvaldada ka poliitikute seniseid hirme rahvahääletuste kasutamise ees. Nad võiksid veenduda, et referendumite korraldamine ei löö poliitikaleent segi, vaid aitab sellel just selgineda. Pingeid ei tekita rahvale sõnaõiguse andmine, vaid sellest keeldumine.

Õnneks on rahvahääletuse korraldamiseks praegu ka erakordselt soodus moment. Kevadel seisavad ees riigikogu valimised ning rahvahääletus võiks aset leida just sel päeval. Isegi vastav eelnõu on riigikogu menetlusse antud. Rahvasaadikutel pole tarvis teha muud, kui usaldada rahvast.