Viktor Trasberg: Eesti maksustruktuur paistab silma mitme anomaaliaga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Viktor Trasberg on Tartu ülikooli ­majandusteooria dotsent.
Viktor Trasberg on Tartu ülikooli ­majandusteooria dotsent. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Euroopa Komisjon on üllitanud oma iga-aastase ülevaate maksuolukorrast Euroopas. Kuna maksusüsteem on oluline aspekt riikide üldise konkurentsivõime kujunemisel, siis on tähtis ka Eestis jälgida, mis Euroopa maksudega toimub. Oluline on silmas pidada maksude üldist dünaamikat, aga ka seda, milliseid makse kogutakse ja kes kannab tegelikku maksukoormat.

2012. aastal oli Euroopa Liidu riikide maksukoormus 39,4 protsenti SKT mahuga võrreldes ehk täpselt samal tasemel kui kümmekond aastat tagasi. Samas on maksukoormus erinevates liikmesriikides üsna erinev.

Reastades riigid maksukoormuse järgi näeme, et kõrgemalt maksustatud ühiskonnad on Taanis, Belgias ja Prantsusmaal, kus maksud küündivad 45-48 protsendini kogutoodangu mahust. Maksutasemed on oluliselt madalamad uutes liikmesriikides, sealhulgas ka Balti riikides. Bulgaaria, Leedu ja Läti maksukoormus jääb 27 protsendi kanti kogutoodangu mahuga võrreldes. Eesti maksukoormus on natuke kõrgem, ulatudes 32,5 protsendini , mis annab 21 koha.

Olgu siinkohal veel märgitud, et maksukoormus ei sõltu ainuüksi maksumäärade tasemest, vaid seda mõjutab ka riigi maksukogumise võimekus. See tähendab, et isegi kui nominaalsed maksumäärad on suhteliselt kõrged, võivad ettevõtted või eraisikud maksude maksmisest nii seaduslikul kui ka ebaseaduslikul teel hoiduda. Kokkuvõttes alaneb sellega ka ühiskonna tegelik maksukoormus.

Üldistatult võib öelda, et maksukoormus Euroopa Liidus kipub jälle tõusma. Kogu kümnendi vältel langenud maksukoormus kasvab eelkõige vajaduse tõttu vähendada kriisiaegadel suureks paisunud riigivõlga ja tagada avaliku sektori toimimine.

Oluline aspekt on ka maksukoormuse jaotumine erinevate maksude lõikes.

Üldistatult jagatakse Euroopas makse kolme maksutüüpi: otsesed, kaudsed maksud ning sotsiaalkindlustusmaksed. Otsesed maksud on näiteks üksikisiku tulumaks ja ettevõtte kasumimaks; kaudsed maksud on aktsiisid ja käibemaks ning eraldi tuuakse välja veel mitmesugused sotsiaalse kindlustatusega seotud maksud. Laias laastus katab iga nimetatud maksuliik umbes kolmandiku avaliku sektori maksutuludest.

Teise liigituse alusel käsitletakse makse maksubaasist lähtudes ning jaotatakse maksud tööjõu-, tarbimis- ja kapitalimaksudeks. Tööga seotud maksud katavad umbes poole kogumaksudest, tarbimine umbes 30 protsenti ja kapitalimaksud (sh kasumimaks) 20 protsenti kogumaksudest.

Võiks küsida, miks meil üldse nii palju erinevaid makse vaja on – Winston Churchill on ju öelnud, et pole olemas sellist asja nagu „hea maks“. Miks ei võiks olla ainult paar maksu (näiteks tulumaks või tarbimisega seotud maks), mis kataksid ära kogu ühiskonnale vajaliku maksulaekumise?

Paraku teevad kaasaegse ühiskonna vajadused vältimatuks erinevate maksude kasutamise. Maksude eesmärk on näiteks avaliku sektori rahastamine, aga ka tulude ümberjaotamine, majanduse stabiliseerimine või mingisuguste tegevuste (näiteks suitsetamise või looduskeskkonna saastamise) piiramine. Neid eesmärke pole võimalik ühte maksu kokku suruda. Vajame erinevaid makse, mis kokku moodustavad maksustruktuuri.

Euroopa riikides on nähtav selge veelahe vanade ja uute liikmesriikide maksustruktuurides. Vanemad Euroopa partnerriigid kasutavad rohkem otseseid makse (40-60 protsenti maksude koguhulgast), samal ajal kui uued liikmesriigid toetuvad rohkem kaudsetele tarbimismaksudele. Selle põhjusena võiks esile tuua kaks asjaolu.

Esiteks on uued liikmesriigid üksjagu vaesemad ning seega on tuludel põhinevad maksud paratamatult piiratud. Teiseks nõuab tulumaksude kogumine tarbimismaksudega võrreldes ka suuremat administratiivset võimekust, mis aga jätab uutes liikmesriikides soovida.

Missugune on siis hea maksustruktuur? Majanduskriisi ajal räägiti Euroopas palju sellest, et riigid peaksid vähendama maksukulutusi tööjõule ja selle koormuse üle kandma tarbimise ja kinnisvara maksustamisele. Läks aga nii, et uued liikmesriigid on veelgi suurendanud oma sõltuvust tarbimismaksudest, kuid vanas Euroopas pole sisulisi muutusi toimunud.

Kriisijärgsel perioodil on oluline taastada avaliku sektori tasakaal, seega pole enamikus riikides lihtsalt võimalik alandada laekumisi tulu- ja kasumimaksust. Kuigi nominaalsed tulumaksumäärad on mõnes riigis alanenud, on maksubaasi laiendamine siiski võimaldanud maksulaekumiste mahtu säilitada.

Eesti maksustruktuur vastab üsna täpselt Euroopa uute riikide üldisele mustrile – madalad tulumaksud, kõrged tarbimismaksud ja keskmised sotsiaalkindlustusmaksed. Samas paistab Eesti maksustruktuur Euroopa riikide seas silma mitme anomaaliaga.

Oleme Euroopa viie esimese hulgas kaudsete maksude ja energiamaksude osakaalu poolest, aga lausa teisel kohal aktsiisimaksude osakaaluga. Väga suur osa eelarvetest sünnib meil ka energia ja loodusressursside maksustamisest. Euroopa ühe hõredamini asustatud maana oleme neljandal kohal transpordiga seotud kütuste maksudega.

Suveräänne liider Euroopas oleme aga ettevõtete sotsiaalmaksukoormuse poolest. Ärgem siis imestagem, et ettevõtted pole võimelised palku tõstma.

Teiselt poolt on meil Euroopa väikseim maksulaekumine kapitalituludelt ja suhteliselt madal kinnisvaramaksude osakaal. Ehk siis – ettevõtetel pole küll võimalik kõrgete maksukulude tõttu inimesi palgata ja kasumit teenida, aga see-eest ei tule kasumilt makse maksta!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: