Ossinovski: teaduse rahastamise seis on üsna nukker ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jevgeni Ossinovski
Jevgeni Ossinovski Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Teadusraha jagamise süsteemi, mis enamusele teadlaskonnast sobiks, on keeruline leida, sest napib raha, mida jagada. Haridus- ja teadusministri Jevgeni Ossinovski sõnul vajab teadus oluliselt suuremat riiklikku rahastust.

Miks ei ole aastate jooksul suudetud Eestis leida enamusele teadlaskonnast sobivat süsteemi teaduse rahastamiseks?

Kindlasti on sellist süsteemi väga raske leida ja ma arvan, et rahulolematus, mis teadusringkondades seoses teadusrahastusega on tekkinud, on kindlasti mingil määral seotud selle süsteemiga, mida sai teatud aja tagant ümber otsustatud.

Suuremal määral, ja seda ka kõik osapooled tunnistavad, on küsimus üldises rahavähesuses.

Miks on see summa alati liiga väike? Pole ju vahet, kuidas raha jagada, kui summa on konstantselt liiga väike.

Tegelikult on seis üsna nukker. Riigieelarveline teaduse rahastamine ei ole märkimisväärselt tõusnud ja kuna selle perioodi Euroopa Liidu vahendite hulk on ka väiksem, siis on selge, et teaduse rahastamisel on väga suur pinge peal.

Eks me oleme selle vilju ka juba näinud, kus esimeses voorus välja jagatud institutsionaalsed uurimistoetused (IUT) on ära jagatud ja uuteks eriti enam raha pole.

Selles olukorras on tegelikult kaks asja, mida saab ja tuleb teha.

Esimesena tuleb üle vaadata, kuidas rahajagamist süsteemselt paremaks muuta. Siin oleme rääkinud nii Rektorite nõukogu, Teaduste Akadeemia kui Teadusagentuuriga, kes on kõik pakkunud oma lahendusi.

Ma kavatsen lähiajal kokku kutsuda erinevaid nende organisatsioonide inimesi, kes analüüsivad praegust teaduse rahastamise süsteemi.

Eesmärk on, et kui praegused IUT-d 2017. aastal otsa saavad, siis meil oleks järgmiseks rahajagamise perioodiks süsteem paigas, mis tekitaks ehk natuke vähem pingeid.

Teine asjaolu on see, et kas peab olema kaks konkurentsipõhist meedet, personaalne (PUT) ja institutsionaalne uurimistoetus. Sellele on tähelepanu juhtinud ka mõned osapooled.

Igalt poolt on aga läbi kumanud, et baasrahastust tuleb suurendada. Baasrahastuse suurendamine ei saa muidugi tulla konkurentsipõhise toetuse arvelt, vaid sinna on lihtsalt raha juurde vaja. See on kogu asja tuum.

Teadus- ja arendustegevus on üks neist valdkondadest, kus nii Euroopa kui Eesti tasandil on seotud rahastuse sihteesmärgid.

Aga see kolm protsenti on ju juba hirmammu seatud eesmärk – miks selleni ikka veel jõutud pole?

Ma tean, et on ammu seatud. Aastast 2020 peaks olema kolm protsenti SKPst, millest kaks protsenti on era- ja üks protsent avaliku sektori panus. See avaliku sektori panus tuleb saavutada aastaks 2015, mis on juba järgmine aasta.

Oleme rakenduskavasse sisse pannud eelarve lisataotlusi 2015.-2017. aastaks 50 miljoni ulatuses, järgmiseks aastaks kümne miljoni ulatuses.

Kui need kümme miljonit eurot lisaraha järgmise aasta eelarves oleks, oleks ikka neli miljonit puudu sellest, et saavutada see ühe-protsendi eesmärk.

Edasi läheb asi veel hullemaks. Selleks, et aastal 2016 jõuda ühe protsendini SKP-st, on vaja 35 miljonit juurde ja aastaks 2017 juurde 44 miljonit eurot.

Graafik: teadus- ja arendustegevuse kulutused SKP-st (protsentides)

Kas on lootust need summad saada?

Need on väga märkimisväärsed summad ja ma olen selle probleemi täie teravusega tõstatanud ka Teadus- ja arendusnõukogus juunikuus peaministri juuresolekul.

Kui tahame jõuda strateegias sätestatud eesmärgini ja olla teaduse tipus, on sinna märkimisväärselt lisaraha juurde vaja. Loomulikult ei ole hetkel võimalik öelda, et anname – see lihtsalt ei käi nii.

Me oleme omalt poolt avaldanud survet, et erinevad ministeeriumid mõtleksid oma teadus- ja arendustegevuse paremini läbi.

Keskkonnaministeerium, põllumajandusministeerium, sotsiaalministeerium – meil kõigil on tegelikult võimalik avalikku poliitikat tõhustada, kui seda teha koostöös ülikoolidega. Teisest küljest tähendaks see ka teadusesse lisaraha toomist.

Paljud ministeeriumid ei ole siiani näinud oma valdkonna teadusstrateegiate loomist enda ülesandena ega ole tahtnud sellesse aktiivselt panustada. Aga on ka positiivseid erandeid.

Seega rahastamise juures on lõppkokkuvõttes kaks varianti, mis pole üksteist välistavad.

Esimene on see, et peame lisaraha eelarvest eraldama. Teine on loota Euroopa teadusrahale. Järgmiseks eelarveperioodiks on meil umbes 300 miljonit eurot. Lisaks sellele on üle-euroopalises Horisont 2020 programmis mitmeid meetmeid, mis on mõeldud erinevate riikide teadusgruppide ühistöö rahastamiseks.

Meie teadlased peavad olema muidugi väga tublid, et sealt konkurentsipõhiselt raha koju tuua.

Graafik: Eesti teadusraha tuleb enamuses erasektorist ja Euroopa Liidust

Praegust teadusrahastust üldiselt vaadates on näha, et üle 60 protsendi tuleb erasektorist või Euroopa Liidust. Aastast 2020 hakkavad EL-ist tulevad toetused vähenema. Mis saab siis teadusrahastusest?

Ma arvan, et seda võiks küsida ka laiemalt – mis saab Eesti riigist, kui Euroopa Liidu vahendeid enam ei ole?

Vastus on see, et küll me hakkama saame, aga loomulikult mitte istudes aastani 2020 ja vaadates, mis edasi saab.
Ministeeriumides on koostatud või koostamisel tegevusplaanid, kuidas Euroopa Liidu vahenditest väljuda. Oleme mõningaid asju juba Euroopa Liidu vahenditest ka välja viinud või viimas.

Aga rahandusministeeriumiga on nendest asjadest üksjagu keeruline rääkida.

Olukord on murettekitav, arvestades, et ka koos eurorahaga on meil üksjagu raha puudu. Erinevad osapooled on ka selles osas oma mõtteid kogumas.

Kokkuvõttes tähendab see, et kui eurorahasid jääb vähemaks, peab hakkama seda riigieelarvest kompenseerima.

Ülikoolides õpetamine on alatasustatud ning madalama akadeemilise astme õppejõudude palgad jäävad alla ka üldhariduskoolide õpetajate omadele. Sellega just ülikoolide konkurentsivõimet ei tõsta. Mis lahendused siin on?

Ma hindan ülikoolide autonoomiat väga kõrgelt ja see on koht, kus ülikoolid peavad sisemiselt vaatama, kuidas nad tasakaalustavad teadust ja õpetamist.

Loomulikult on raha vähe ja üliõpilasi jääb järjest vähemaks. Selles kontekstis peab suurenema ka riigirahastus kõrgharidusele. Eks ta on suurenenud ka ja suureneb ka edaspidi.

Aga otsustest, mida on tehtud üldhariduses seoses demograafilise olukorraga, ei pääse ka ülikoolid.

Eks see on küsimus ülikoolidele: kui üliõpilaste arv väheneb kolmandiku jagu, mis saab nendest töötajatest, kes seal palgal on?

Samas on selge, et kui lähiajal õppejõudude palku ei tõsteta, siis see hakkab mõjuma hariduse kvaliteedile ja sellest saavad ülikoolid ka väga hästi aru.

Kas riiklikult oleks vaja mingil hetkel sekkuda ülikoolide omavahelisse toimimisse, näiteks ülikoolide koostöö või dubleerimise osas?

Ülikoolide autonoomiat ei saa kõrvale jätta. Aga selge on ka see, et raha, mis tuleb ülikoolidele avalikest vahenditest, selle osas on riigil teatav sõnaõigus.

Üks valdkond, mis eeldab põhimõttelisemat läbimõtlemist on ülikoolide ühisõppekavad. Võimalus seaduse mõttes on olemas, aga see on laialivalguv.

Näiteks Viljandi kultuuriakadeemia ja Muusikaakadeemia ühise õppekava puhul vaieldakse, kes maksab Tallinnast tuleva õppejõu bussipiletiraha – need on asjad, mis on võimalik ühtselt ära raamistada viisil, et selliseid vaidlusi ei tekiks.

Riik võiks muidugi ühisõppekavade loomist soodustada, et ka ülikoolidel oleks motivatsiooni neid teha.

Teine küsimus, mis aeg-ajalt tõstatub, puudutab ülikoolide regionaalseid kolledžeid. Olukorras, kus üliõpilaste arv väheneb, on nemad esimesed, kes satuvad demograafilise surve alla.

Nii mitmelegi ülikoolile on regionaalse kolledži pidamine vähenenud üliõpilaste arvu tingimustes lisategevus, mis ei käi nende põhitegevuse hulka. Ilmselt tekib mitmel ülikoolil ka mingil hetkel soov kolledžitest vabaneda.

Küsimus konkreetselt ühe ülikooli kohta: mis saab Eesti kunstiakadeemiast? Millised probleemid on selle ülikooli ukse taga kõige teravamalt?

Üks probleem on juba mainitud üliõpilaste vähenemine ja loomulikult väikseid ülikoole puudutab see rohkem.

Kunstiakadeemia on avalik-õiguslikest ülikoolidest kõige keerulisemas seisus. Aga ega Teatri- ja muusikaakadeemial seis oluliselt parem ole.

Kas nad võiksid ühineda?

Ma ei ole kindel, et ühinemine ühe juhtimise alla kuidagi märkimisväärselt võiks olukorda muuta, kui koostööd erinevate ülikoolide vahel on võimalik tõhustada. Näiteks arhitektuuri ja mitmete teiste õppekavade osas ei ole suudetud piisavalt koostöökohti leida.

Loomulikult võitlevad kõik ülikoolid iga tudengi eest ja kindlasti oleks siin vaja vaadata positiivsemalt, et mida annaks koos teha.

Samuti ei saa alahinnata ka majaküsimust. Olukorras, kus ülikooli ümber on tekkinud tormine foon ja maja ka ei ole, on ülikool potentsiaalsetele tudengitele vähem atraktiivne.

Ma arvan, et ka see probleem hakkab siiski lahenema. Arhitektuurikonkurss on tehtud, rahastus Euroopa Liidu vahenditest on olemas ja põhimõtteliselt võib kohe hakata ehitama.

Eks siis sealt edasi on kunstiakadeemia kogukonna pingutus tõestada ühiskonnale, et nad on tublid, head ja jätkusuutlikud ning omavad selget positsiooni Eestis. Minu jaoks on see väljapool kahtlust.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: