Euroopa Liidu riigid kulutavad keskmiselt 1,6 protsenti rahvuslikust rikkusest riigikaitsele, USAs aga 4,4 protsenti. Kuidas see on võimalik, kuidas Ameerika [Ühendriikide] rahvas on suutnud seda sallida?

Nad on panustanud kaitsesse läbi ajaloo. Ka täna katavad Ameerika Ühendriigid kaks kolmandikku NATO kuludest. Meie kaks protsenti SKTst kulutavad ameeriklased ära kiiremini kui ühe päevaga.

Ameeriklased on väsinud sõdadest, seda ma nägin USAs olles. Nad ei huvitu väga välispoliitikast, aga samas on neil kõrge patriotism ja nad on rahul sellega, et nende riik mängib erilist rolli rahvusvahelises poliitikas ja kus iganes kriis ei oleks, vaadatakse Ameerika Ühendriikide poole.

Muidugi on ameeriklased ka frustreerunud ja kui te mäletate, siis mõned aastad tagasi rääkis sellest ka toonane kaitseminister Gates, kui ta ütles Euroopale, et teil on aeg hakata rohkem tegelema kaitsega, teil on aeg rohkem hakata panustama kaitsekuludesse. Ehk tegelikult ameeriklased räägivad seda liitlastele pidevalt. Ja siin me oleme ameeriklastega sama meelt – jah, Euroopa peab pöörama suuremat tähelepanu kaitsekuludele, jah, Euroopa peab tõstma oma panust NATO allianssi.

See on küllalt dramaatiline teadmine, et kolmveerand NATO eelarvest on tegelikult Ameerikast...

No, nende elanikkond on ka oluliselt suurem.

Nende elanikkond on suurem, aga kuidas sellist seisu on võimalik müüa tavalistele ameeriklastele? Mida nad sellest arvavad?

Ma ei oskagi öelda, kas tavaline ameeriklane teab, kui suure protsendi sisemajanduse kogutoodangust riik kulutab kaitsekuludeks. Aga nad on uhked selle üle, mida nende riik teeb rahvusvahelisel tasandil.

Nad võivad olla uhked selle üle, aga selles vallas võib olla ka ebaõnnestumisi – kui me mõtleme Iraagi peale, kus räägitakse praegu kalifaadi loomisest, tekib küsimus, milleks oli vaja tegutseda Iraagis, kulutada tohutuid summasid, kui sellest tegelikult mingit kasu ei olnud.

Ma ei taha anda hinnangut, kas see oli vale või õige või milline kasu sellest kasvas. Kindlasti Ameerikas käivad samad diskussioonid ja president Obama on oma inauguratsioonikõnes ja iga-aastastes pöördumistes öelnud, et Ameerika on väsinud sõdadest. Ameerika kannab oma vastutust liitlasena, aga Ameerika ei alusta enam heameelega uusi sõdu, sest sellest ollakse väsinud. Vajatakse aega, et taastada majandus. Praegu lihtsalt otsitakse kõiki võimalusi, et teha välispoliitikat, mõjutada teisi riike teiste vahenditega kui sõjalised.

Kuivõrd võib Kongressi erimeelsus mõjutada meie julgeolekut – et kui raskel tunnil on vaja, ei suuda Kongress kokku tulla ja teha otsuseid, mida on vaja?

See on väga huvitav, et kui me räägime julgeolekust, Ida-Euroopast, Balti riikide ajaloost või kommunismi kuritegudest, on Kongress rohkem ühte meelt kui sisepoliitilistes küsimustes. Isegi president Obama Eesti visiiti kiitsid kõik, ka need poliitikud, kes on tavaliselt president Obama välispoliitika suhtes. Nad leidsid, et oli õige samm tulla siia ja edastada väga tugev välispoliitiline sõnum.

Sama võib öelda ka täiendavate rahaliste vahendite kohta, mida president Obama lubas – miljard dollarit. Ka selles on Kongress ühte meelt.

Te olete väga põnevalt mõni aeg tagasi mõtisklenud siiruse üle diplomaatias. Kuidas selle siirusega on praeguse tormilise ilma diplomaatias?

Jah, tõepoolest, kirjutasin sellest aastaid tagasi, kui mul paluti rääkida siirusest Metsaülikoolis. Mõtlesin selle üle pikalt, sest ma olin just tulnud tagasi Venemaalt, et kui siiras saab olla suheldes teiste riikide esindajatega. Ma arvasin seda siis ja ma arvan seda praegu – saab töötada diplomaadina nii, et ei valeta. Pean olema aus. Kui sa ühe korra petad, siis sind enam ei usuta. Nii lihtne see ongi.

Kas saab jätta midagi rääkimata? Ma arvan, et saab. Kas peab alati olema nii siiras, et kõik ära rääkima punktist A punktini B? Ilmselt ei pea. See on taktika küsimus, millal mida rääkida.

Aga valetada ei tohi.

Ma ei ole tüüpiline diplomaat – ma arvan, et Eestis ei olegi tüüpilisi diplomaate. Me oleme saanud lühikest õpetust diplomaatia kohta, aga me oleme kõik omandanud mingi teistsuguse eriala. Võib-olla sellepärast Eesti diplomaatia ongi teistsugune, et meil on rohkem kainet mõistust ja me tegutseme rohkem nii, nagu ütleb südametunnistus, süda ja mõistus.

Vahel öeldakse, et ma olen liiga otsekohene või liiga aus. Minu kogemuste kohaselt on ka minu kolleegid või partnerid vastanud samaga.

Kummas suurriigis on rohkem siirust, kas Venemaal või Ameerikas?

Ilmselt oleks õige öelda, et venelased on siiramad – et vene inimene on lahtise hingega, samas on ameeriklastest stereotüüp, et nad kõik naeratavad ja küsivad, kuidas sul läheb, kuulamata ära vastust. Mina ütlen, et mõlemas riigis on inimesed ühesugused. Ja tavalised inimesed, kellega mina kokku puutusin – teatris, spordisaalis, tänavatel jalutades – olid siirad.

Jah, ameeriklased võib-olla naeratavad rohkem kui vene inimene, aga see ei muuda neid rohkem või vähem siiraks. Neil on niimoodi kombeks ja mulle see tegelikult väga meeldib. Ma parem räägin naeratava inimesega, kes võib rääkida mulle halbu uudiseid, kui morni, tusase, enda ette põrnitseva inimesega.

Aga kuidas on Vene diplomaatiaga? Kui mõelda 2013. aasta peale, võib öelda, et Vene diplomaatia on olnud nutikas. See ei pruugi meile meeldida, aga mingites maailma piirkondades on venelased olnud väga kavalad.

Võib-olla nad lühikeses perspektiivis võisidki saavutada edu, kuid pikemas perspektiivis ei ole Vene välispoliitika olnud edukas.

See, et aastaga on suudetud ennast sisuliselt isoleerida, mängida nurka ja rikkuda ära suhted Ameerika Ühendriikide, NATO, Euroopa Liiduga, mitmete teiste riikidega... on igaühe enda otsustada, kas selline diplomaatia on edukas.

Viimaste nädalate jooksul on kirjutatud, et ei saa rääkida raudsest eesriidest, vaid raudsest puurist – et me siin Läänes oleme oma idealismi või väärtuste puuris kinni ja see sageli takistab meie välispoliitilist tegevust. Et me ei suuda adekvaatselt vastu astuda nendele ohtudele või muutustele, mida maailm on toonud.

Võib-olla on (ma ei mõtle sõjaliselt, vaid sõnaga, diplomaatiaga) mittedemokraatlike riikide vastu on võidelda tõesti raske. Seal on otsustusmehhanism lihtne – üks, kaks inimest või mingi seltskond otsustab, demokraatlikke mehhanisme ei ole, sama ajal kui demokraatlikes riikides kuulatakse arvamusi, kooskõlastatakse, arutatakse, räägitakse partneritega.

Aga siin ma tuleksin tagasi selle juurde, mida president Obama eile ütles – see, et me oleme demokraatiad, et me väärtustame inimõigusi, kõigi inimeste õigusi, teeb meid lõppude lõpuks tugevamaks. Ka siis, kui mittedemokraatlikud riigid võivad saavutada hetkel edu, ei usu ma, et see on püsiv.

Teine küsimus on, kas demokraatiat saab eksportida, kas selline meetod on õige, et võetakse ühe riigi kogemus ja viiakse üle teise riiki. Tervet demokraatiat kindlasti ümber tõsta ei saa.