Jüri Saar: sisekaitseakadeemia viimine Ida-Virumaale oleks julgeolekule kahjulik

Alanud nädalal otsustatakse riigikogus Eesti ainukese siseturvalisusega tegeleva koolitus- ja uurimiskeskuse – Sisekaitseakadeemia (SKA) – saatus. See on iseseisva Eesti ajal (1992) loodud õppeasutus, üks väheseid, mis tehti n-ö tühjale kohale ning millel on siiani õnnestunud jääda ellu ja areneda vaatamata regulaarsetele reformituultele ja -tormidele.
Plaan viia SKA senisest asukohast Tallinnas Ida-Virumaale on olnud n-ö laual juba mitu viimast aastat.
Kõige kandvama rolliga osaleb selles ettevõtmises IRL, kes on siiani kõik katsed teema üle ratsionaalselt arutleda summutanud valjuhäälse ja isamaalise liturgiaga SKA Narva piirkonda viimise julgeolekupoliitilisest ja regionaalpoliitilisest tähendusest. Erakond on jutustanud küll kõlavalt Eesti riigi lähetamisest Narva, kuid pole pidanud vajalikuks arutleda akadeemia tähenduse üle Eesti terviklikul haridusmaastikul. Akadeemiat on peetud pigem „käsu korras liigutatavaks mahuks“ kui haridusasutuseks – unustades ära selle asjaolu, et käsu korras sinna piirkonda keegi õppima ega õpetama ei lähe.
Reformipartei on esindanud märksa tasakaalukamat poolt ja räägib ka täna Narvast pigem kui Sisekaitseakadeemia tulevasest praktikabaasist, kus võiks pidevalt viibida arvestatav hulk akadeemia kadette, mis oleks tugev sõnum kohalikele.
Sotsiaaldemokraadid näevad olulisena SKA regionaalpoliitilist tähendust ning toetavad kolimise mõtet tingimusel, et selle hariduskvaliteet ei langeks.
Keskerakonna Narva päritolu „terasest tiib“ toetas juba 2011. aastal tugevalt Sisekaitseakadeemia kolimist Kreenholmi asupaika, pidades silmas just regionaalpoliitilist aspekti ning sinna täiendavate riiklike ressursside toomist.
Sisekaitseakadeemia kolimise või mittekolimise plusside ja miinuste kohta on tehtud eelmise aasta kevadel riigikontrolli analüüs.
Riigikontrolli hinnangul vajab SKA oma tegevuseks kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste, kelle leidmine Ida-Virumaalt on keeruline, mistõttu puudub oluline mõju kohalikule tööturule. Makstes Ida-Virumaale tööle mineku eest lisatasu personalile, kes on juba praegu üle Eesti keskmise tasustatud, on see riigile lisakulu, mis ei pruugi majandust elavdada.
Loodavad tugipersonali ametikohad võivad küll kohalikele inimestele pakkuda mõningaid ametikohti, kuid arvestades loodavate töökohtade maksumust oleks riigile odavam luua piirkonda töökohti teisi meetmeid kasutades. SKA õpetatavad erialad ei ole otseselt seotud Ida-Virumaa majanduseluga, mistõttu kooli loodav sünergia jääb kohalikule majandusele väheseks.
Kohalikud ettevõtjad võidaksid SKA kolimisest Ida-Virumaale eeskätt sellest, et kool ostab neilt teenuseid, kuid see ei elavda oluliselt kohalikku majandust ega anna kvalifitseeritud personali erasektorile. Mõningane tulu võib tulla sellest, et kohalikel riigiasutustel on võimalik lihtsamalt leida kvalifitseeritud tööjõudu, kuid see ilmselt ei kaaluks üles neid kulutusi, mida riik teeb SKA kolimisega Ida-Virumaale. Kohalik majanduselu võidaks tunduvalt rohkem, kui tugevdada sealseid juba tegutsevaid haridusasutusi ning suunata raha rohkem haridusasutuste ja ettevõtjate vahelisele koostööle.
Sisekaitseakadeemia viimine Ida-Virumaale pole riigikontrolli kokkuvõtval hinnangul otstarbekas.
Riigikontrolli analüüsist on nüüdseks möödas üle aasta. Äriline olukord on kogu Narva piirkonnas olulisel määral halvemaks muutunud, sest Lääne sanktsioonid ja Venemaa vastusammud teevad Narvast üha enam Euroopa Liidu tupiku.
Eesti riigil on selle kurva olukorra muutmiseks vähe hoobasid. Venemaa firmad venitavad investeeringutega või viivad neid pigem välja, sest täiendavad vastastikused piirangud seavad kahtluse alla kapitalimahutuste tasuvuse. Narvasse väidetavalt juba suuri summasid paigutanud Eesti firmad, mis lootsid piirkonna ärielu elavdumist, on aga sattunud samuti raskesse olukorda. Kreenholmi manufaktuuri ajalooline hoonetekompleks ja Vaivara vallas asuvad Narva Futura uusarendused on kaotanud viimase poole aasta jooksul olulise osa oma väärtusest ja atraktiivsusest. Seetõttu on mõistetav nende omanike lootus, et varalised kahjud kompenseeriks Eesti riik.
SKA tähendust tuleb hinnata ka julgeolekupoliitilises võtmes seoses muutunud rahvusvahelise olukorraga. Kolimismõtte pooldajad väidavad, et Ukraina sündmuste valguses on Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimise julgeolekumõõde muutunud veelgi aktuaalsemaks. Tegelikult on SKA käsitlemine n-ö tugevat jõudu esindava üksusena ebatäpne, sest SKA tähendus Eesti julgeolekule on eelkõige nn targa julgeolekuvõimekuse arendamine. Akadeemia kadettide kujutamine peaaegu et eriväelastena pole adekvaatne ja nende roll Venemaa suunalt lähtuva reaalse julgeolekuohu tõrjujatena oleks marginaalne.
Praeguses julgeolekuolukorras on aeg mõelda Narva piirkonda tegelike lahinguväärtuse ja –võimekusega üksuste viimisele. Sisekaitseakadeemia äraviimine praegusest asukohast Narva oleks riigi julgeolekule kahjulik, sest see hoopis vähendaks SKA koolitusvõimekust ja -taset.
Toimetaja: Rain Kooli