Triin Toomesaar: kiusav kool saab alguse kiusavast ühiskonnast ({{commentsTotal}})

Triin Toomesaar on haridusaktivist ja programmi
Triin Toomesaar on haridusaktivist ja programmi "Noored Kooli" vilistlane. Autor/allikas: Kristjan Klaats

Isegi kui meediasse jõuab juhuslik ja ühekordne uudis mõne tuntud inimese kentsakast puhkusereisist, argiriietuse seksikusest või „põrgulike“ tselluliidilohkudega kannikatest, tekib neid artikleid eemaltki vaadates küsimus, millise signaali annab lastele see, et isiklike valikute arvustamine, välimuse kritiseerimine ning apsude parastamine on ühiskondlik tava, kirjutab haridusaktivist ja programmi "Noored Kooli" vilistlane Triin Toomesaar.

Klassi tuleb uus tüdruk. Kõik tundub sujuvat tavapäraselt: neiu tegeleb oma asjadega, suhtleb vabalt, aeg-ajalt ehk pisut edevalt, juhtub ka möödarääkimisi. Tüdrukul on teatud võimalusi, mida teistel ei ole. Ühel hetkel jäävad aga grupile ette tema kehaehitus ja hambad, riided ja soeng, tema kombed, teod ja kokkuvõttes isik tervikuna.

Tüdrukut hakatakse avalikult arvustama, tema tegevustele näpuga näitama, küsimata, kuidas ta end tunneb, andmata tüdrukule võimalust end kaitsta. Kui neiu püüab end grupile vastuvõetavamaks teha, leitakse tema juures üha uusi külgi, mida arvustada – ning kiusamine ei ole tänasekski päriselt lõppenud.

See tüdruk ei ole väljamõeldis, see tüdruk on päriselt olemas. Ja väga paljud selles suures klassis on mingil moel aidanud teda kiusata. Mõni kuulujutte kuulates, mõni neid teistega jagades, keegi kolmas kiusajaid õigustades või hirmust tülli minna lihtsalt kaasa noogutades. Mina ise vaikides, arvates, et olukorrale tähelepanu tõmbamine teeb asja hullemaks.

Suur osa – eriti just kaasanoogutajad ja vaikijad – isegi ei teadvusta, et on olnud kaudsed või otsesed kiusajad ning andnud sellega halba eeskuju nendele, kellel on veel lootust kiusamismustritest välja murda.

See tüdruk on Evelin Ilves. See klass on Eesti ühiskond. Need kiusajad oleme meie.

„Aga ta ise ju on selline... imelik!“

Teatud portaalid ja väljaanded koos oma tarbijatega toituvad tuntud inimeste korduvast sildistamisest, äparduste rõhutamisest, pooltõdede levitamisest, kehavigadele ja välimusele tähelepanu juhtimisest ning ebaõnnestumiste otsimisest ka sealt, kus ebaõnnestumisi tegelikult ei ole.

Sellist käitumist jõustavad anonüümsuskardina taha peituda saavad kodanikud, kes tähelepanu ja tunnustuse ootuses, veel rohkem aga enesehinnangu tõstmise lootuses neid väljaandeid ostavad ja loevad või ise portaalidele tuntud inimestest pilte, kuulujutte ning tihti lausa väljamõeldisi edastavad.

Seega – kuigi oleme mures, kuidas Eesti koolides ja lasteaedades kiusamist vähendada, on ka täiskasvanute maailm omamoodi kiusamist täis.

Seda paralleeli luues ja analüüsides küsin endalt, kas ma üldistan liialt. Iga konflikt, vigadele tähelepanu juhtimine, juhuslik märkus või žest ei ole ju mõistagi kiusamine. (Kuigi halba eeskuju võivad need situatsioonid, reaktsioonid ja valitud lahenduskäigud lastele ikkagi anda.)

Ent olukord, kus sama isik jääb korduvalt samade pahatahtlike hammaste vahele ehk teisisõnu olukord, kus ühele inimesele tehakse tahtlikult üha uuesti haiget, olukord, kus soovitakse teda kuulujuttude levitamise jm sarnaste tegevuste kaudu püsivalt halba valgusesse seada, olukord, kus ohvril on end raske või lausa võimatu kaitsta, on kiusamine. Ja vähemalt koolikeskkonnas peaksid õpetajad sarnastele olukordadele vahele astuma.

Ometi saame ajalehtedest ja uudisteportaalidest lugeda ekspertide arvamusi presidendi abikaasa sobimatutest teksadest, kleitidest või mütsidest, (harvem ka sõnavõttudest); võime otsimootorite abiga leida nupukesi, milles pilgatakse tema hambaid või figuuri, märkame tekstides negatiivse alatooniga hüüdnimesid või näeme libaneutraalse tooniga ülevaateid Evelin Ilvese tegemistest. Ometi satub nende arvamuste, nupukeste ja reportaažide kommentaare sirvides ette sadade pöidlamärkide abil üldise tunnustuse leidnud seisukohavõtte „ärgu ise andku põhjust, siis ei võta tema kallal keegi“.

Kui lastelt uurida põhjuseid, miks kedagi kiusatakse, on tüüpvastused, et ohver on lihtsalt tüütu või „imelik“, käitub teistmoodi, räägib liiga palju või vähe, on liiga tagasihoidlik või liiga upsakas jne. Tekib küsimus, kuidas erineme õpilastest koolides või lasteaedades? Õigemini: kuidas erinevad lapsed oma käitumiselt meist, täiskasvanutest?

Ühiskonnas kehtivad normid mõjutavad koolikiusamist

Isegi kui meediasse jõuab juhuslik ja ühekordne uudis mõne filmitähe või poliitiku kentsakast puhkusereisist, argiriietuse seksikusest või „põrgulike“ tselluliidilohkudega kannikatest, tekib neid artikleid eemaltki vaadates küsimus, millise signaali annab lastele see, et isiklike valikute arvustamine, välimuse kritiseerimine ning apsude parastamine on ühiskondlik tava.

Ja kuidas peab õpetaja suutma veenda õpilasi, et erinevaid isikuomadusi ja kehatüüpe tuleks aktsepteerida, kui igapäevareaalsus, millega lapsed sotsiaalmeedias ja online-portaalides kokku puutuvad, on vastupidine?

Seega – haarates perioodikaletilt järjekordse skandaalihõngulise väljaande, toetame oma ostuga kuulujuttude levitamist kui normi. Vastates portaalide üleskutsetele kellegi välimuse või isiklike valikute kohta anonüümselt arvamust avaldada, saates väljaannetele vihjeid tuntud inimeste poekäru sisust või öistest jalutuskäikudest – eriti olukorras, kus keegi on püsivalt meedia hammaste vahele järada võetud –, anname oma tegudega heakskiidu sellele, et kiusamine on sobilik ja vastuvõetav. Ka skandaaliootusega vürtsitatud pealkirjaga üllitisi lihtsalt huvi pärast avades teeme samal ajal lastele karuteene.

Isegi kui keegi on meie, täiskasvanute hinnangul „imelik“, „nõme“ või „teistmoodi“, võiks mõelda enne näpuga näitamist sellele, et tihti on teistes märgatavad puudused meie enda hirmude ja vigade peegeldus, mille kohta vanarahvas teadis öelda: „Teise silmas pindu näeb, aga palki enda silmas mitte!“

Olgu nende pindude ja palkidega kuidas tahes, aga kiusamine ei tohi olla kunagi lubatud ning vanemate ja targematena peaksime jälgima, et me ei annaks lastele vastupidiseid vihjeid. Kiusamine ja selle aktsepteerimine mõjutab tugevalt noorte inimeste küpsemist, nende iseloomujoonte kujunemist, õpikogemust ja -võimekust, kandudes raskema või kergema koormana ka igaühe tulevikku.

Kui kellegi käitumine meid mingil põhjusel tõesti häirib, tuleb julgeda seda talle viisakas vormis silmast silma väljendada, aga püsiv mõnitamine, sildistamine ja alandamine ei ole lahendus.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: