Alari Rammo: kodusõjas võitjaid ei ole ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Alari Rammo on vabaühenduste liidu töötaja.
Alari Rammo on vabaühenduste liidu töötaja. Autor/allikas: ERR

Eile nägime, et 9. oktoober on meie ajaloos nüüd järjekordne päev, mida pool rahvast tähistab lillede ja teine leinaküünaldega. Seekord ei jookse punane joon aga rahvuseid pidi, vaid meie oma sõprade-tuttavate vahel. Eri pooled olid sama meelt vaid ühes asjas – eriti viimane nädal oli kohutavalt väsitav, kurb ja rõve. Küsimus on, mis edasi saab.

Sel nädalal ei nutnud vaid eile demokraatiale leinaküünlad süüdanud. Nutsid ka mitmed mu sõbrad, kui jalutasid pühapäeval oma traditsioonilise perega Tallinna vanalinnas, ja nägid vihalipukestega teisi traditsioonilisi perekondi. Neil hakkas järsku häbi kuuluda samasse gruppi.

Nutsid ka paljud, kes lugesid esmaspäeva hommikul Risto Kübara lugu Memokraadis. Ma ei liialda, nad päriselt nutsid, uuesti õhtul arvuti taga, päevaseid uudiseid ja reaktsioone lugedes. Kõikjal lokkas viha ja toores [vaimne] vägivald.

Selle olukorra nimi on sõda, kuigi mõlemad pooled väidavad, et armastuse nimel, ja vägivalda ei õhuta küll keegi. Samuti väidavad mõlemad, et just nende ideaal liidab ühiskonna, teise oma lõhestab. Eks olid tõesti eestlased ja venelased pühapäevasel meeleavaldusel kenasti kõrvuti... Kusagilt need lõhe ja viha igatahes tekkisid ja seda oli palju, sest väikesed huvigrupid said enda taha kontrollimatud massid.

Jättes kõrvale küsimuse liitva, ohvriteta sõja võimalikkusest, tahaks pärida, mis ikkagi valesti läks. Kes lasi vägivallal nii kaugele minna? Kes alustas? Vahet pole, aga meenutagem, et kogu trall käis parlamendis algatatud seaduseelnõu üle, mida toetas ka valitsus.

Kuhu jäi seekord valitsuse positiivne kampaania selgitamaks, et me ei lähe kõik tegelikult põrgusse ega sure välja? Just nii nagu teavitati Euroopa Liidu ja euroalaga ühinedes.

Kuhu jäi – pisut piltlikult väljendudes – sel pühapäeval valitsuse palve jääda kodudesse ja mitte alluda provokatsioonidele? Just nii nagu 2007. aasta aprillis, kui Tallinn nägi välja nagu märtsipommitamise aegu. Sel pühapäeval oli natuke sarnane tunne.

Kas keegi tõesti arvas, et see olukord ei eskaleeru, kui tänavust moesõna kasutada?

Võibolla ei saa me päris hästi arugi, kes seekord vaenlane on. Üksjagu leidus pimedas toas huupi tulistamist ja kaugelt liiga lihtne oleks väita, et meie suurimad vaenlased on üks või teine vähemus. See on meie kodusõda, sõda ka eestlaste endi vahel. Kodusõjas aga võitjaid pole, on üksnes kaos ja haavad, sest see on ikka edasi meie kodu, kus on kõik lihtsalt segi pekstud ja me ise veel umbuslikumad teiste suhtes.

Üks vallaametnik ütles mulle kunagi hoopis teisel, väikese koha probleemide teemal, et inimeste mõtlemise ja käitumise muutumiseks peab üks-kaks põlvkonda eest ära surema. Sellised, kelle hoiakud üksnes kinnistuvad ega muutu iial.

Sama näeme uuringuistki: sallimatuse probleem laheneks ajaga, kuna avatud, tegusad ja positiivsed noored ei muuda ilmselt oma seisukohti suletuse suunas. Need on noored, kes teavad, et oma elu juhivad nemad ise, mitte ülevalt või väljast keegi, keda tasub pigem karta.

Kaasinimeste suhtes kurjade meelest ei toimi ka meie riik, demokraatia ega nende endi elud. Raske on aga ju oodata, et keegi austaks võõrast, kui ta ei salli iseennast ja kõike oma ümber.

Nõnda pole meie häda võõristus erineva ja uue, vaid ka pealtnäha endasuguste ja iseendi vastu. Need aga on meie oma naabrid, meie oma kolleegid, meie oma emad-isad.

Kindlasti pole nad usuäärmuslased, vaid lihtsalt pettunud ja hirmul inimesed. Sellised, kes tahaks kõige rohkem naabrist parem olla... aga no ei tule välja.

Kõige taga on ikka veel hirm ja usaldamatus, kuigi me peaks olema ju vabad. Vähemalt ülevalt poolt, kus varem valitses terror. Kunagi peitus meie südames suur vabaduspüüe selle terrori vastu, ent nüüd on südames järsku koha leidnud totalitaarsed väärtused, mis ei virgu enam vaid netikommentaarides, vaid täiesti avalikult oma näo, nime ja lapsega käe kõrval.

Oleme me siis tõesti terved põlvkonnad kaotanud ja saame vaid nende surma oodata, nagu see väikesaare ametnik? Ootamine seda sõda mu meelest siiski ei võida, sest varsti on meie ees järgmised sarnased lahingud, uued plagud, uued pisarad. Näiteks siis, kui hakkame julgemalt kõnelema kodakondsuspoliitika muutmisest.

Meie häda pole vähemuse õiguste kaitse, kui abi vajab esmalt enamus. See viimane nädal, kuud või pool aastat ei olegi sõda vähemuste vastu: See on sõda iseendaga, sõda sellega, et me oleme vaesed ja õnnetud ega oska sinna midagi parata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: