Juristid: Eestil puudub riiklik maavarade kasutamise strateegia
Eestil puudub riiklik maavarade kasutamise strateegia ning maakonnaplaneeringutes tuleks ära märkida ka kaevandused, leiavad juristid.
Põlevkivi tuleviku osas tehakse lähiajal kaalukad otsused, vahendavad ERRi raadiouudised. 2015. aasta alguses pannakse paika põlevkivi kasutamise riiklik arengukava aastateks 2016–2030. See määrab muuhulgas ka põlevkivi kaevandamisega seotud keskkonnatasud.
Just keskkonnatasude pärast on viimase paari nädala jooksul keskkonnaministriga kohtunud põlevkivitöösturid ja kodanikuühendused. Viimased on seisukohal, et ühiskond peab saama kaevandajatelt õiglast tasu. Ministeeriumi hinnangul võiks see olla 3-10 protsenti aastas järgmise kümne aasta jooksul.
Töösturid leiavad, et keskkonnatasude tõstmine pidurdab sektori arengut. Juristide sõnul on probleem hoopis laiem ja puudutab kõik Eestis leiduvaid maavarasid. Juba otsustamine, kus kaevandada, tehakse vaid arendajate initsiatiivil, ütles Keskkonnaõiguse keskuse jurist Kärt Vaarmari.
"Kui kaevandusettevõtja ütleb, et siin on selline maardla, mina tahan siin kaevandada, siis läheb see protsess käima ilma, et seda väga saaks kuidagi mõjutada," rääkis Vaarmari. Tema sõnul seisavad kohalikud kogukonnad probleemi ees, et pole teavet, kas antud asukohas on kõige parem kaevandada ning võib-olla leidub maavara ka teises maardlas, kus kaevandamise keskkonnamõju oleks väiksem.
"Täna puudub suurem pilt laiemal territooriumil, kust mingit maavara võiks eelisjärjekorras kaevandada. See lahendus, mida me pakume, on see, et käsitleda karjääre ja kaevandusi maakonnaplaneeringutes," lisas Vaarmari.
Maakonnaplaneeringud käsitlevad enamikke teistlaadi objekte, aga kaevandused on täiesti omaette reguleeritud. "Neid ei planeerita koos ülejäänud infrastruktuuriga, mis ei ole loogiline, sest teede või elamualade asukohad jäävad siis arvestamata," lausus Vaarmari.
Teiseks oleks vaja kogu riigi maavarade kasutamise strateegiat. „Täna lihtsalt kaevandaja ütleb, et ma tahan kaevandada, aga kas see on mõistlik, vajalik just praegusel hetkel, seda me ka ei tea,“ ütles Vaarmari. Lisaks võib juhtuda, et mõnes piirkonnas leidub ka veel mõnda teist maavara.
Eesti ei ole maavarade poolest eriti rikas. Meil on põlevkivi, lubjakivi, dolomiit, savi, liiv, kruus ja turvas. Suur osa kergemini kättesaadavatest maavaradest on ammendunud, uute leiukohtade sisseseadmine muutub üha raskemaks ja kallimaks. Peale selle veel otsesed ja kaudsed maksud, nagu keskkonnatasud.
Eesti Tööandjate keskliit ütleb eile avaldatud manifestis, et ühiskond ootab ettevõtjailt õigusega, et Eesti loodusressursse kasutataks heaperemehelikult ja perspektiivitundega. Kuivõrd selles valdkonnas on tegemist väga suurte investeeringutega, siis oodatakse, et keskkonnanõuded ja -tasud on ette teada vähemalt kümme aastat ja need ei pea katma eelarvetulusid, vaid kompenseerima keskkonnakahju.
Toimetaja: Liis Velsker