Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Perearst koduvägivallast: naised peavad end ise süüdi olevaks

Foto: ERR

Perearst Triinu-Mari Ots on enda sõnul näinud eeskätt selliseid koduvägivalla all kannatanud naisi, kes juhtunut ei tunnista, varjavaid vigastusi puudrikihiga ning sisendavad endale, et on ise peksa saamises süüdi.

"See õnnetu naine ei võta ennast mitte kui ohvrit, vaid ta võtab ennast kui süüdi olevat," rääkis ETV saates "Ringvaade" perearst Triin-Mari Ots.

"Ta usub täiesti siiralt, et kui ma äkki käituksin veel paremini, kui ma vähem näägutaksin või oleksin usinam kodutöödel või võtaksin äkki veel viis kilo maha, siis mees niimoodi ei käituks. Sellistega on kõige raskem toime tulla, veenda neid, et nad peavad kuskile pöörduma," lisas Ots.

Kui perearsti juurde tullakse tõsiste kehavigastustega, siis soovitab ta koheselt minna varjupaika. Ots nentis, et pahatihti käib füüsiline vägivald ka vaimse vägivallaga koos.

"Vägivalda ei õigusta miski. Kui me räägime löömisest, mis võib olla ühekordne afektiseisundis tegu, mis ei jäta nii suuri vigastusi, siis see võib olla teatud tingimustel andestatav. Igal juhul on tegu oma impulsside kontrollimatusega," lausus Ots.

Kui aga tegu on järjepideva peksmisega, millest tekivad ka juba kehavigastused, ei ole Otsa sõnul lootust, et see mööda läheb. Tuleb minna politseisse ja esitada avaldus. Selleks, et koju vägivallatseja juurde tagasi ei peaks minema, soovitab perearst minna varjupaika.

"Vägivald ei ole kunagi tüüpiline ehk me ei saa rääkida mingist tüüpilisest olukorrast või tüüpilisest patsiendist," selgitas Ots ja ütles, et telesaates "Pealtnägija" kajastatud loos näidatud vigastustega patsiente väga tihti ei näe.

"Ma olen näinud inimest, kes on üritanud seda hoolsa puudrikihiga varjata," meenutas Ots.

Sageli tuleb selline inimene Otsa juurde vastuvõtule hoopis 2-3 päeva hiljem mingil muul põhjusel või näiteks oma lapsega vastuvõtule. "Pigem märkan ma neid siis ja pean n-ö uurima ja küsima, mis need on," tõdes perearst.

"Ma loomulikult küsin alati, aga kui ta seda rääkima ei kipu, siis ei ole mul ka alust ega õigust kuhugi teatada, kui inimese elu ohus ei ole ja see vigastus kuidagi eluohtlik pole," rääkis Ots.

Perearsti jaoks teeb olukorra keeruliseks see, et väga sageli on ka kahtlustatav ehk meespool tema patsient ja perearst on sunnitud istuma n-ö kahel toolil.

"See mees on võib olla käinud mulle mingit teist juttu rääkimas. Minu asi ei ole enamasti hinnanguid anda. Mul võib olla kahtlusi," rääkis Ots ja tõi välja, et kui ta ka erakorralise meditsiini osakonnas töötas, siis oli ülesanne vigastus fikseerida ja kõike võimalikult objektiivselt kirjeldada.

Perearst tõdes, et väga hea juhus on juba seegi, kui perevägivallas kannatanud osapool perearstile tunnistab, mis juhtus. Tüüpilised nähtavad vigastused on löökide jäljed, hematoomid, pigistusjäljed kaelal, kukkumisvigastused küljel.

Laste puhul on asi tõsisem ja perearst peab reageerima kohe. "Lastega me peame reageerima koheselt, isegi siis, kui otsest vägivalda eitatakse," kinnitas Ots.

Eestis registreeritakse aastas üle 2700 perevägivalla juhtumi, paljusid neist ei kuule me tegelikult kunagi. Uuringute andmetel on 92 protsenti ohvritest naised.

Toimetaja: Liis Velsker

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: