Kuidas vihakõne erineb sellest, et ollakse lihtsalt kellegagi eri meelt milleski?

Vihakõne tähendab, et ei kritiseerita enam konkreetset teemat, vaid kritiseeritakse inimest ning tehakse üldistusi ja oletusi tema omaduste kohta. Tihtipeale räägitakse nahavärvist, usust, keelest, vanusest, soost, seksuaalsest orientatsioonist jne.

Vanamehed on alati poe kõrval maailma paika sättinud ja õllekates on alati valitsust kirutud. Mis hetkel vihakõne probleemiks muutus?

Ongi võimatu öelda, kas vihakõne on lisandunud või mitte, aga meil on uusi kanaleid (internet, sotsiaalmeedia), mille vahendusel see rohkem esile kerkib – ja varasemast rohkem tõusevad esile individuaalsed hääled. See võib anda kõlapinda ka teiste indiviidide mõtetele, kes samal arvamusel olevaid inimesi kergemini ja suuremal hulgal üles leiavad.

Kas Soome ühiskond – või nüüd, mil oleme siin Eestis, võib vast öelda soomeugri ühiskond – on kuidagi eriti aldis vihakõnele?

Ma ei usu, et me erineme oluliselt muust Euroopast, sest vihakõne ja järsemaks muutuvad hoiakud paistavad olevat probleem kogu maailmajaos. Soomes on küll selgelt näha, et hoiakud on jäigemaks muutunud ja neil hoiakutel on ka rohkem pooldajaid.

Üks Eestis palju kasutatud argument on, et las inimesed vahutavad, see aitab neil auru välja lasta ja nii ennetatakse „millegi tõsisema“ juhtumist.

Mind on tihti kritiseeritud küsimusega, et miks ma tahan vihakõnet lõpetada, sest kui internetis oma asju justkui välja oksendada ei saa, siis võib füüsilisi rünnakuid toimuma hakata. See ei käi ju nii, vaid vastupidi: vihakõne võib just nimelt õhutada [inimesi] nii, et järgmine samm on vägivald.

Läinud aastal esines Soomes näiteks soomerootsi päritolu naisajakirjanike vastast vihakõnet, mis muutus lõpuks tapmisähvardusteks – õnneks ei mindud nendest siiski kaugemale.

Järsk võib oma arvamustes olla, aga kui minnakse isikuomaduste kallale – üldistatakse, kritiseeritakse ja õhutatakse nendest lähtuvalt – on jutt sellest, et nii hoitakse ära vägivalda, ainult vilets ettekääne.

Samamoodi küsitakse tihti, et kas te tahate [vihakõnet piirates] piirata sõnavabadust. Ma väidan, et pigem on vihakõne see, mis sõnavabadust piirab, sest paljud vähemuste esindajad ei saa enam ühiskonnas kaasa rääkida, kuna nad kardavad.

Kas vihakõne levimine on n-ö aja märk – tahetakse lihtsaid, selgeid, lühikesi vastuseid, põhjuseid ja lahendusi ega jaksata argumente või arutelu ära kuulata?

Vihakõnet on alati olnud. Soomes räägiti varem lihtsalt rassismist, diskrimineerimisest, kiusamisest ja vihakõnest on räägitud viimase nelja aasta jooksul, Anders Breiviki terrorirünnakute järel.

Internet ja sotsiaalmeedia on tekitanud olukorra, kus me saame kõike kiiremini teha – ka osaleda. Poliitikule võib näiteks Twitteris säutsuda ja kohe ka vastuse saada.

Nii jääb ju oluline järelemõtlemise faas vahele. Vanasti ajalehte lugejakirja saates oli hiljemalt marki noolides veel võimalus järele mõelda, et kas selle saatmine on ikka hea mõte.

Tõsi. Kui miski närvi ajab, võiks inimesed kas või kümneni lugeda ja üksinda kodus puhiseda, aga mitte seda internetis avaldada. Närvi võib minna, aga vihakõne ei ole vihane kõne, vaid protsess, mille käigus teine inimene alandatakse vähem väärtuslikuks. See on võimuküsimus.

Üks poliitilistest jõududest, mida Soomes on vihakõnega seostatud, on põlissoomlaste erakond. Kas see on põhjus või tagajärg, st kas vihakõne on hakanud enam levima pärast põlissoomlaste tekkimist või on nemad tekkinud justkui vihakõne levimise kõrvalproduktina?

Me või seda suundumust ainult ühe erakonna arvele kirjutada. Äärmuslikke seisukohavõtte on hakanud tulema erinevatest erakondadest.

Viskaksingi selle palli rohkem meie poliitikutele, eriti nüüd, mil järgmisel kevadel on valimised nii Soomes kui ka Eestis – las nemad ütlevad vihakõnest lahti. Poliitikud on siiski inimesed, keda rahvas kuulab ja kelle suunas vaadatakse. Eri teemadel võib ka teistmoodi rääkida, aga tundub, et mitte enne, kui vihakõnest ja populismist on selgelt lahti öeldud.

Lisaks tuleks meeles pidada, et kuigi agressiivsed, vihakõnest kantud hääled on väga kõlavad, esindavad need siiski vähemust. Ma loodan, et nii see ka püsib ning poliitikutel on siinkohal suur vastutus. Nad peavad selle hukka mõistma poliitiliselt, loomulikult juriidiliselt aga eelkõige moraalselt.

Kas ja kuidas vihakõnet üleüldse on võimalik välja juurida?

Ma tahaks uskuda, et vihakõnest on võimalik lahti saada, aga ma kahjuks ei usu, et see on võimalik.

Selle piiramisele aitab kaasa teadlikkuse tõstmine sellest, mis vihakõne on. Eriti oleks vaja julgeid väljaütlejaid, kes räägivad, mis mõju vihakõnel on ning kuidas see nende elu mõjutab. Ühiskond peaks määratlema, kelle hääl lõpuks kuuldavaks saab. Otsustajatel on siin keskne roll.

Mulle on ajakirjanikutöös jäänud selline mulje, et vihakõne ei ole kuidagi rõhutatult noorte seas levinud nähtus, vaid pigem rohkem keskealiste. Kas see mulje on ekslik?

Noored ütlevad ka tihti, et miks kõik kampaaniad suunatakse alati noortele, mitte täiskasvanutele. Soomes ongi näiteks alanud just rassismivastane projekt, mille sihtgrupp on vanemad ja vanavanemad.

Kas vihakõne vastu olemine võib ka vihakõneks muutuda?

Väga hea küsimus. Ma toonitan tihtipeale, et vihakõne objekt võib olla ka see, kes ise vihakõnet toodab. Tulebki meeles pidada, et vihakõnele vihakõnega vastamine ei ole parim lahendus. Vihakõnele tuleb julgeda öelda „ei“ ning püüda leida võimalus dialoogiks ja arutelu avamiseks – mis ei ole alati muidugi kerge.