Ma usun, et kõik kolm võimaliku uue välisministrina välja käidud nime – Jaak Jõerüüt, Marina Kaljurand ja Keit Pentus-Rosimannus – on välispoliitika kontekstis tõsiselt võetavad nimed. See, et valik osutus viimase kasuks, viitab pigem sellele, et tegemist on Reformierakonna poolt kontrollitava kohaga ja kindlustamaks vajaliku parteiliini jätkumist oli see üsna loomulik samm.

Vastasel juhul oleks proua Kaljurand pandud valikute ette, kas astuda Reformierakonda või mitte. Väljakujunenud parteipoliitilises maastikus erakonnaväliseid isikuid ministritoolile väga sagedasti ei satu. Maris Lauri oli pigem erand.

Kuidas hinnata Keit Pentus-Rosimannuse välispoliitilist asjatundlikkust? Eesti toimetustes tundub valitsevat just tema nimega seoses kõige suurem skepsis.

Ma olen sellega mõneti nõus, aga teisalt on ta kindlasti inimene, kes kohaneb uute oludega väga kiiresti. Ja päris võõras välispoliitika teemana tema jaoks ei ole – ta on mingisugusel ajahetkel Tartu ülikooliski tudeerinud rahvusvahelisi suhteid. Mingisugune kogemus välisministeeriumi tööst ja välispoliitika praktilisest köögipoolest on pärit Kristiina Ojulandi aegsest perioodist, kui Keit Pentus oli tööl tema nõunikuna.

See ei ole päris võõras mänguplats. On valdkondi, kus Keit Pentus-Rosimannus võiks täiesti võhiklikuna paista, aga välispoliitika ei ole see valdkond.

Kuidas hinnata fakti, et uue välisministri abikaasa on mees [Rain Rosimannus], kes üldiselt peetakse Reformierakonna nn halliks kardinaliks?

Ma arvan, et see otseselt välispoliitilist joont ei mõjuta. Eesti välispoliitika on tavaliselt olnud konsensuslik asi, pole olnud vahet, mis erakonnast välisminister tuleb. See on olnud asi, mis jookseb ühte rada pidi ja suuremaid üllatusi pole olnud näha. Ma ei usu, et mingid parteipoliitilised hoovad hakkaksid seda protsessi mõjutama. Välispoliitika on vägagi stabiilne.

Võib küsida, kuivõrd mainitud asjaolu võis olla kaalukas konkreetse isiku saamisel välisministriks, aga see on teema, millega ma pole eriti kursis.

Mis võis olla Urmas Paeti otsuse taga loobuda ikkagi välisministri kohast?

Selle üle on palju spekuleeritud. Ma isiklikult usun seda argumenti, et üheksa aastat välisministri ametis on piisavalt pikk aeg ja samal ajal usun ka seda, et kergekäeliselt ta seda otsust ei langetanud. Olid võimalused muid käike ette võtta – kaasa arvatud olla potentsiaalne kandidaat Eesti peaministriks.

Kusjuures Urmas Paet ütles [varem], et Eestil on käesolevas julgeolekusituatsioonis oluline omada püsivat välispoliitilist liini ja sellest tulenevalt ta keskendus sellele positsioonile edasi. Ju ta tajus seda, et praegune olukord on natuke lihtsam – mitte küll väga palju lihtsam – võrreldes kevadiste sündmustega. Võib-olla see võimaldas tal neid otsuseid ümber vaadata.