Vootele Hansen: mõtted perekonnast kooseluseaduse valguses ({{commentsTotal}})

Vootele Hansen.
Vootele Hansen. Autor/allikas: Postimees

Eesti Inimõiguste instituudi juht ja luterliku kiriku misjonikeskuse nõukogu esimees Vootele Hansen vaeb ERR-i portaalile kirjutatud põhjalikus arvamusloos perekonna, abielu ning kooselu olemuse muutumist ja muutmist ning kooseluseaduse vastuvõtmisprotsessi.

Kooseluseaduse eelnõu arutelu ajal eristusid minu jaoks kaks seisukohta. Eelnõu teisel lugemisel 8. oktoobril ütles Toomas Tõniste: „Tugevalt rohkem kui pooltelt Eesti inimestelt võetakse ära arusaam Eesti traditsioonilisest perekonnast, võetakse ära see Eesti, kus nad on siiani elanud, kus nad tahavad elada ja mida nad tahavad kaitsta.“ Kokkuvõttena võib küsida, kas inimestel on õigus oma veendumustele, kas perekonda mõistetakse rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena.

Eelnõu esitajate seisukohta väljendas Imre Sooäär: „Kuidas saab keegi otsustada, et teie siiras tunne on hälve, et teie armastus on haige, et te koos pole pere?“ Seega – kas inimesel on õigus eneseteostusele ja –määratlusele ning kas riik peab seda õigusega korraldama? 17. aprillil eelnõu üle andes ütles Rait Maruste: „Me ei pea põhjendatuks, et praegusaegses isiku vabadusi austavas ühiskonnas on osa inimeste igapäevaelu jäänud vähem kaitstuks kui teistel nende sügavalt isiklike valikute ja eelistuste tõttu. Meie põhiseadus ütleb selgelt, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ja kõik on seaduse ees võrdsed.“

Ma arvan, et paljudel Eesti inimestest on valik kahe seisukoha vahel tegemata. Kas hoida oluliste ja paljudele kallite mõistete sisu muutumatuna või leppida nende muutumisega ning anda mõnedele oma kaasinimestele võimalus kanda kohustusi, mida neilt seni ei ole olnud võimalik nõuda?

Kas perekonna mõiste on seaduse vastuvõtmisega muutunud? Toomas Kiho oma artiklis „Keeletegu Riigikogus“ (13. oktoober „Postimees“) nendib, et on.

Algatajate arvates oli seni mõistetud perekonda kui abielu. Rait Maruste ütles 17. aprillil: „Küpse ja tolerantse demokraatliku ühiskonnana tuleb meil leppida sellega, et ajakohane perekonnaelu mõiste on laiem kui abielu.“ Seejuures kinnitas ta: „Kõikidele klassikalise abielu ja pereväärtuste kaitsjatele olgu siinkohal kinnitatud, et abielu on ja jääb mehe ja naise vaheliseks suhteks. Te ei pea jääma millestki ilma, teilt ei võeta midagi ära.“

20 aastat tagasi oli perekonnaõiguse peategelane laps

Ma olin 1994. aastal Riigikogu õiguskomisjoni liige, kui arutati eelmist perekonnaseaduse teksti. Tollal mõtlesin perekonnaõiguses käsitletavatele suhetele – abielu, abieluvara, põlvnemine, ülalpidamiskohustus, eestkoste ja lapsendamine – ja järeldasin, et perekonnaõiguse peategelane, keda kaitstakse, on laps. Lapsel on õigus vanematele, ülalpidamisele, et teda kasvatataks oma pere liikmeks ka juhul, kui isa ja ema on surnud. Täisealiseks saades on tal aga õigus võtta oma valdusse vanematelt päritud vara ning äärmisel juhul uue pere liikmeks saada.

Lapsendamine on varasematel aegadel andnud võimaluse hääbuvatel peredel jätkata esivanemate kultust. Vaadates meie kalmistutel olevat küünalde hulka teatud pühadel, võime arvata, et esivanemate kultus pole ka meile võõras.

Mõnedes kultuurides on lapsendamine tähendanud võimujärgluse, olgu perekondliku või avaliku kindlaksmääramist. Roomas sageli keisrid lapsendasid järeltulija.

Seega on perekond inimesed, kes loovad tingimused ja võimalused põlvkondade vahetumiseks.

Taoline arusaam selgines, kui perekonnaõiguse vastu jätkuvat huvi tundsin. Laste sünd ja üleskasvatamine on sageli määranud abieluvara korralduse. Näiteks Eestimaa linnaõiguses muutus abielunaise vara vastutavaks mehe võlgade eest, kui sündis ühine laps.

Varasematel aegadel on abieluvara korraldus olnud mitmekesisem ja rohkemate erisustega kui tänapäeval. Eraldi tuli arvestada kaasavara, mille pärimine naise surma korral sõltus jällegi laste sünnist ja sellest kas nad olid pärandi avanemisel elus. Kui lesk oli abiellunud uuesti ja tal oli lapsi eelmisest ja uuest abielust, tuli teha vahet erinevate abielude kestel soetatud varal. Nii pole see olnud ainult sada aastat tagasi, vaid juba enam kui kolm ja pool tuhat aastat tagasi.

Toon näite Hammurapi seadusest: „Kui keegi mees kosib naise, kes ei soeta talle lapsi, ja selle naise viib saatus ära; ning tema äi tagastab talle tema mõrsjaraha, mis ta oli oma äia majja viinud, siis selle naise kaasavarale pole tema abikaasal õigust, tema kaasavara on tema isamaja päralt.“ („Muinasaja seadusekogumike antoloogia”, 2001, tõlkinud ja kommenteerinud A. Annus, K. Kolk, J. Puhvel, J. Päll).

Varasuhete korrastamise vajaduse tõid koos elavatele, kuid abielus mitte olevatele paaridele välja ka eelnõu algatajad. Valdo Randpere ütles esimesel lugemisel (18. juunil): „Teravaim küsimus on enamasti kooselu kestel soetatud vara, sh kõige problemaatilisemana ühise eluaseme kuuluvus.“

Ma arvan, et enamuse nüüdisaja paaride varaküsimused on tänapäeval lihtsamad kui agraarajastu taluperel. Praegu on peamine vara palk, raha pangakontol (sh väärtpaberikontol) ja selle eest soetatavad isikliku mugavuse esemed, eluase, suvila ja auto. Tollal aga maa, kariloomad, seemnevili, põllumajandusinventar jmt.

Perekonna tähendus ja selle muutmine

Perekonna tähendust inimsoo jätkajana märgivad ka teatmeteosed ja sõnaraamatud. „Eesti Entsüklopeedia“ (VI köide, 1936) järgi on perekond inimeste kogum, kes on üksteisest või ühisest vanemast põlvnenud või kes on üksteisega abielus või lapsendamise vahekorras ja kes harilikult elavad koos ühises majapidamises; vanemaid ja nende loomulikke järglasi haarav kestev eluühisus. „Eesti keele seletavast sõnaraamatust“ leiab järgmise seletuse: „Abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda.“

Tunnistan, et perekonna mõistmine põlvkondade järjepidevuse tagajana, mitte hetke nähtusena, tekitas minus aukartuse tunde. Mõttes võrdlesin pereelu vahikorraga, kus üks põlv vahetab teise välja. Siit tuleneb ustavuse olulisus perekonnas.

Konfutsius kirjutas enam kui kaks ja pooltuhat aastat tagasi („Vesteid ja vestlusi“, 1988, tõlkinud Linnart Mäll):
„She vürst ütles Kong-zile: “Meie kandiski leidub neid, kes toimivad sirgelt: isa varastas lamba ja poeg andis ta üles.”
Õpetaja ütles: “meie kandis sirgus 
see on hoopis teine
isa varjab poega
poeg varjab isa
sirgus on just see”

Ka Eesti põhiseadus sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama oma lähedaste vastu. Nõnda on perekondlikud sidemed olulisemad kui tõe väljaselgitamine kohtumenetluses.

Möödunud sajandi kommunistlik partei tõstis peresidemetest kõrgemaks ustavuse parteile, kangelaseks sai Pavlik Morozov. Varauusaegsetest utopistidest nägi peres ühiskonna hädade põhjustajat Tomasso Campanello: „Solaarid ütlevad, et omand sünnib siis, kui iga mees koos naise ja lastega elab omaette, ja sellest saab alguse ka enesearmastus; varanduse ja tiitlite jahil, mida pojale pärandada, muutub julge mees avalikult röövijaks ja nadi mees silmakirjalikuks. Kui enesearmastusest võitu saadakse, jääb alles vaid kogukondlik ühtehoidmine.“ („Päikeselinn“, eesti keeles 2005). Kujutletud Päikeselinnas ei teadnud lapsed, kes on nende vanemad ja vanemad, kes on nende lapsed.

Kui erinev on taoline ettekujutatud ühiskond esivanemate austusel põhinevast tegelikult olemas olevast ühiskonnast, näitab tõsiasi, 36 aastat tagasi elas Taiwanil Konfutsiuse 77. otsene järglane. Linnart Mäll märkis: „Kui arvestada, et juba Konfutsius teadis oma tuhat aastat tagasi elanud esivanemaid, siis Taiwani professori sugupuu pikkus on 3500 aastat!“

Perekonna tähtsust on püütud vähendada ja anda selle ülesandeid avalikule võimule. Minu arvates pole imekspandav, et perekonda oluliseks pidavad inimesed pelgavad ettepanekuid, mis muudavad perekonna tähendust, sest see on ideoloogilise võitluse väli.

Kooselu seaduseelnõu algtekst ei kasutanud perekonna mõistet. Olid vaid viited perekonnaseisutoimingute seadusele (kooselulepingu rahvastiku registrisse kandmine) ja perekonnaseadusele (varasuhte valik, partneri lapsega suhtlemise korraldus ja ülalpidamiskohustuse suhtes kokkuleppimine pärast kooselu lõppu).

Lapsed on üsna alalhoidlikud

Küsimusele, miks algatajate ettekandes esimesel lugemisel ei olnud juttu lastest, vastas Valdo Randpere: „Ma ei nimetanud lapsi kahel põhjusel. Esiteks, aeg on siin suhteliselt piiratud ja lasteteema on sellest kampaaniast välja jäetud. Seda ei ole ka rünnatud, nii et mul ei olnud seal vaja midagi kaitsta. Teiseks, Eesti seadused on üleüldse olnud lapsi väga, väga kaitsval positsioonil. Laste huvid on alati esiplaanil, ükskõik mis seadusega tegemist on. Ka praegu, kui kooselu registreerimise võimalust ei ole, on laste õigused Eesti seaduste järgi väga hästi kaitstud.“

Teisel lugemisel tuli perekond eelnõusse lisada. Õiguskomisjoni esindaja Neeme Suur (8. oktoobril): „See muudatus tulenes just eelnõu kohta saadud tagasisidest, kus kurdeti, et eelnõu ei arvesta laste õigustega, kuna eelkõige oli reguleeritud registreeritud elukaaslaste omavahelisi suhteid. Küsiti, kuhu on jäänud laps. Selleks, et sellele tagasisidele reageerida, viidi eri paragrahvidesse sisse perekonna mõiste. Näiteks toon muudatusettepaneku nr 11, kus on kirjas, et registreeritud elukaaslased on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama, mitte teineteist ülal pidama.“

Lisandus ka perekonna ühise eluaseme määratlus.

Ülalpidamiskohustus on kohtu kaudu sissenõutav, tavaliselt on abi vajavat inimest abistavate isikute ring suurem, kui seaduses määratud. Näiteks on vana kombe kohaselt ristivanemad pidanud ülal puuduses olevaid ristilapsi, kuigi seadused pole võimaldanud neilt elatist välja nõuda. Sada aastat tagasi ei saanud ka vanavanematelt ülalpidamist nõuda, mida kehtiv perekonnaseadus võimaldab. „Õigus ja Kohus“ nr 1, 1913: „Kas on naisel, kelle mees on surnud, õigus oma mehe vanemate käest mehega abielust sündinud laste kasvatamiseks abiraha nõuda,...? Vastus. Laste toitjaks on seaduse järele vanemad. Nii ei või siis mehe vanemate käest midagi nõuda.“

Ka Fredrich Engels ei näinud perekonna tulevikule mõeldes selles lapsi: „Niisiis, kõik, mida me praegu võime arvata sugupoolte vahekordade vormidest pärast eelseisva kapitalistliku tootmise kaotamist, on eeskätt negatiivset laadi, piirdub peamiselt sellega, mis kaob. Mis tuleb aga juurde uut? See selgub alles siis, kui sirgunud uus põlvkond. Uus põlvkond mehi, kes iial oma elus ei ole pidanud ostma naist ei raha eest ega mõne sotsiaalse võimuvahendiga, ja uus põlvkond naisi, kellel kunagi pole tulnud anduda mehele muudel kaalutlustel peale tõelise armastuse või keelduda armastusele andumast majanduslike tagajärgede kartusel. Kui ilmuvad need inimesed, saadavad nad kuradile kõik selle, mille täitmist tänapäeval nende kohuseks peetakse; nad teavad ise, kuidas talitada ja loovad ise sellele vastavalt oma avaliku arvamuse iga üksikisiku tegude kohta – ja punkt.“ („Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine“)

Lapsed on minu kogemuse kohaselt üsna alahoidlikud. Katrin Olenko ja Anu Tootsi õpikus „Ühiskonnaõpetus“ (2005) on lause: „Kosmopoliit ehk maailmakodanik elab ühes riigis, töötab teises ja hääletab kolmandas. Tal võib elu jooksul olla mitu abikaasat, kes kuuluvad erinevasse rahvusse, rassi või kodakondsusse.“ Olen küsinud gümnaasiumi viimase klassi õpilastelt, noortelt täiskasvanutelt, kas nad oleksid tahtnud kasvada taolises peres ega ole seni kohanud kedagi, kes soovinuks.

Mis on siis abielu?

„Eesti Entsüklopeedia I“ (1932): „Abielu (lad. Matrimonium), seaduspärane mehe ja naise ühiselu perekonna loomise otstarbel.“ „Eesti keele seletav sõnaraamat“ annab järgmise seletuse: „Mehe ja naise (hrl. ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu“.

Abielu ei ole sama, mis perekond – perekond on abielu eesmärk. Seaduspärane abielu annab kõigile teada, milliste õiguste ja kohustustega on mees ja naine end üksteise, laste ja kolmandate isikute, näiteks eluasemelaenu andja suhtes sidunud.

Abielu põhineb usaldusel, avalikult on endale võetud kohustused. Vana laulatuse teksti kohaselt lubati „ühes temaga [abikaasaga] vastu võtta rõõmu ja risti, õnne ja õnnetust“. Õnnetuteks päevadeks võivad olla haigus, töökaotus, surm ja ka riid, mil meele kaotus ei lase arukalt otsustada ja käituda. Siis on hea teada, et seadus kohustab sind kohusetundlik olema.

Kooseluseadus on sooneutraalne. Eesti on viies riik Euroopas, kes on vastu võtnud nii samasooliste kui ka mehe ja naise partnerlust korraldava kooseluseaduse [lisaks on 11 Euroopa riigis seadusega võimaldatud sooneutraalne abielu -toim].

Seadus eristab kooselu ja abielu. Seletuskiri: „Analüüsides on eesmärgiks seatud mitteabielulise kooselu partneritele piisava õigusliku kaitse tagamine selliselt, et ei kahjustataks abielu institutsiooni ega vähendataks paaride motivatsiooni abielusid sõlmida.“

Miks tuleb abielu institutsiooni kaitsta? Vastus on samuti seletuskirjas: „Samasoolistele paaridele oleks võimalik kaitse tagada ka abielu institutsiooni laiendamise kaudu, ent avalikule pöördumisele saadetud tagasiside põhjal on eelnevalt välja toodud, et samasooliste abielu lubamiseks ei ole Eesti ühiskond veel valmis.“

Valdo Randpere eelnõu esimesel lugemisel: „Ma olen ka varem öelnud, aga võin korrata, et kui ma valmistusin juristiks saama, siis ma ülikoolis õppisin, et õigusloome peab peegeldama ühiskonna tegelikku olukorda. Eesti ühiskonna tegelik olukord tänapäeval on see, et samasooliste abielusid ei aktsepteeritaks. Sellepärast ei ole me seda ka eelnõusse pannud.“

Välistamast võimalust samastada kooselu abieluga tuli muuta ka abieluvararegistri nimetus. Neeme Suur teisel lugemisel: „See tähendab, et abieluvararegistri seadust tuleb rakendusaktidega muuta, kuna kooselus määratud varasuhet ei saa kanda abieluvararegistrisse, sest kooselu ei ole abielu.“

Mille poolest siis abielu erineb kooselust? Neeme Suur 8. oktoobril: „Kõigepealt erineb ta selle poolest, et ta ei ole abielu ehk kooselulepingu sõlmimise tingimused on teistsugused. Kui abiellutakse kas kirikus, perekonnaseisubüroos või notari juures, siis kooselulepingut saab sõlmida ainult notari juures. Perekonnaseisutoimingute seadus näeb näiteks ette viiteaja: kui inimene läheb abielu sõlmima, siis tema avaldust ei rahuldata enne kuu aja möödumist avalduse esitamisest. Nii lahutamise kui ka abiellumise puhul on kindlasti viiteaeg. Kooselulepingu sõlmimisel sellist viiteaega ei ole.“

Ka esimesel lugemisel tuli komisjoni esindajal vastata erinevuse kohta: „Vastuseks toodi näiteks, et abielluda saavad ka alaealised, kooselulepingut alaealised sõlmida ei saa.“

Miks on vaja mehe ja naise suhete korraldamiseks lisaks abielule ka kooselu? Õiguskomisjoni 16. septembri protokollis on kirjas: „Avaldati arvamust, et pakutav kooselumudel oleks abielu kõrval ühiskonnas teiseks alternatiiviks, peegeldades ühiskonna vajadusi.“

Samas seadus jätab kõrvale registreerimata partnerite õiguste kaitse. Neeme Suur esimesel lugemisel: „... faktilise kooselu arvestamine võib rikkuda inimeste privaatautonoomiat. Kui inimesed tahavad elada ilma suhet registreerimata, siis n-ö kolmas osapool ei tohiks otsustada, kas oli kooselu või ei olnud. See on ikkagi kahe inimese omavaheline otsus.“

Kooselu on sarnaselt abielule avalik, tunnistaja juuresolekul sõlmitud. Vorm ei vasta Eiki Nestori esimesel lugemisel öeldule: „Kui kunagi pidi oma soovi tõendama altari ees ja siis lisandus sinna riigiametnik, siis tänapäeval me elame elu, kus sellistest asjadest räägitakse omavahel, lihtsalt öeldakse see jah-sõna ja keegi ei pea seal tunnistajana juures olema.“

Kooseluleping sõlmitakse notari juures. Abielu saab sõlmida perekonnaseisuametniku, abielu sõlmimise õigusega vaimuliku ja samuti notari juures.

Minu arvates on mehe ja naise kooselu samuti seaduspärane ja eesmärgiks on luua perekond. Neeme Suur teisel lugemisel: „See tähendab, et eelnõus hakati registreeritud elukaaslase mõiste asemel läbivalt kasutama perekonna mõistet.“

Kooseluseadusega on tahetud muuta ja abielu tähendust

Ajaloos on olnud aegu, kus samaaegselt on olnud võimalik mitut vormi kasutada abielu sõlmimiseks. Kirjanduse kohaselt oli Vanas Roomas kasutusel kolm vormi. Veel sada aastat tagasi olenes abielulahutuseks sobivate põhjuste loetelu sellest, kas abikaasa kuulus luteri või õigeusu kirikusse. Minu meelest on tahetud muuta seadusega ka abielu tähendust, pannes selle sõltuvusse sõlmimise vormist.

Õiguskomisjoni esindajana avaldas Neeme Suur teisel lugemisel lootust, et sõlmitavate abielude arv võib kasvada: „Kui perekonnas juba tekib see diskussioon, kas peaks midagi olema, kui sel teemal arutletakse ja naine teeb ettepaneku sõlmida siis vähemalt kooseluleping, aga kui mees selle peale pead raputab ja ütleb, et parem ikka abielu ära registreerida, siis on see ju kõigile meelepärane tulemus.“

Eelnõu arutelu ajal öeldi, et kooselu mudel võib sobida ka siis, kui koos elavad eakad inimesed või teised, kes piirduvad katuse ja laua ühendusega, kuid puudub „sängi ühendus“. Küsimustele, miks on keelatud kooselu ülenejate ja alanejate sugulaste ning õdede-vendade vahel, on vastus seletuskirjas: „Kooseluseaduse reguleerimisalast on sugulastevahelised suhted välja jäetud seetõttu, et sugulastel puudub regulatsiooni järgi praktiline vajadus, kuivõrd nii veresugulaste kui ka lapsendaja ja lapse vahelised suhted on juba reguleeritud PKS-s [perekonnaseadus]. Kaalutlus oli ka see, et kooselulepingu sõlmimine sugulaste vahel tooks sugulastevaheliste suhete paljususega kaasa õigusliku ebaselguse.“

Kehtiv perekonnaseadus ei näe ette õdede ja vendade ülalpidamiskohustust ja nende puhul võib osutuda asjakohaseks Valdo Randpere tõdemus esimesel lugemisel: „Perekonnaõiguse roll aga võiks piirduda praktilistele probleemidele lahenduste pakkumisega, kusjuures tuleb vältida hinnanguid suhtevormidele.“

Minu arvates ei ole mõiste „kooselu“ õnnestunud valik. Perekonnaseadus korraldab abikaasade suhteid ka lahuselu korral. Lahuselu on mõeldav ka kooselu korral. Teisele lugemisele esitatud seletuskiri: „Reguleeritakse selgelt, et kooselulepingu kehtivuse ajal on registreeritud elukaaslaste ülalpidamiskohustus tingimuste täitmisel imperatiivne ehk seda ei saa kokkuleppel välistada ka faktilise lahuselu korral.“

Arutelus ei jäädud alati viisakaks

Mõned mõtted ka kooseluseaduse vastuvõtmisele eelnenud arutelust. Sõnavõttudest nähtus, et riigikogu liikmed olid saanud palju kirju, nii posti kui ka e-postiga. Eesti rahval on kombeks avaldada meelt allkirju kogudes, seda vähemalt keisrihärrale saadetud palvekirjade ajast alates. Öeldi, et mõned kirjad olid kõige halvemate anonüümsete kommentaaride laadi.

Algatajate esindajana ütles Valdo Randpere: „Sellest eelnõust on kujunenud tõeline sallivuse, liberaalsuse, aga ka aususe proovikivi poliitikutele ja kõigile asjast huvitatuile. Ma kutsungi kõiki selle eelnõu teemal debateerijaid üles täna ja edaspidi olema eelkõige ausad.“

Tegelikus arutelus ei jäädud alati viisakaks. Ühelt poolt oli solvavaid kirju, teiselt poolt eriarvamusel olevate inimestele muude tõekspidamiste ja omaduste omistamist. Ka vanadus ei olnud enam elutarkuse väljendus, vaid nõukogude meelelaadi edasikestmise väljendus. Ka mõned küsimused Riigikogu saalis sisaldasid endas vastust. Arto Aas esimesel lugemisel: „Küsimus on väga lihtne, kas me tahame kuuluda postsovetlikusse kultuuriruumi, hirmudest ja vihkamisest läbi imbunud kultuuriruumi, või tahame olla läänelik, skandinaavialik, tolerantne ühiskond. Aga minu küsimus sulle, kes sa oled selle teemaga rohkem kokku puutunud, on järgmine. Milline on inimeste tolerantsuse ja haridustaseme seos?“

Kuid Eesti esinduskogude ajaloos pole ka taoline väitlus uus.

Arutelus usuõpetuse koha üle koolis kõneles sotsiaalrevolutsionääride sekka kuulunud Johannes Semper 13. aprillil 1920 järgmist: „Just kultuuri küsimustes läheb rahva enamus tihti lahku vähemusega, kes kultuuri ja demokraatia mõtet kannab, ja võib isegi selle vastaseks saada. Sellepärast on tihti rahvahääletamine andnud niisuguseid tagajärgi, mis kultuurile vähe kohased on. Kus pannakse usuõpetuse alalejäämise küsimus rahvahääletamisele, siis võib kindel olla, et rahvas selle jaatavalt otsustab, sellepärast, et need, kes osa võtavad, enamasti vanemad inimesed on, kel otsekohe usuküsimus hingeliseks küsimuseks on saanud ja kes sedasama rada tahavad kultuurile anda, kuna need, kes usuõpetuse vastu hääletavad, ükskõiksed on. ... Niisugustes kultuurilistes küsimustes ei saa mitte rahva enamus otsustada, vaid riik peab seda ise tegema.“ (Asutava kogu 4. istungjärk Protokollid 120 (1)).

Kooseluseadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril koos rakendusaktidega. Tavapärane on, et jõustub rakendusseaduses ettenähtud tähtpäeval. Praegune jõustumise aeg paneb märtsis valitavale riigikogu koosseisule suure töökoorma. Võimalik on ka tähtaja pikendamine.

Mida loodetakse uuelt seaduselt? Valdo Randpere vastas esimesel lugemisel Jaak Aaviksoo küsimusele, kas riik peaks seadusega hakkama kedagi õnnelikuks tegema: „Ma ei arva, et riik saaks seadustega kedagi õnnelikuks sundida. Aga ma arvan, et riik saab seaduste loomisest hoidumisega inimesi õnnetuks muuta. Mis puudutab eesti rahvuse jätkusuutlikkust ja kestvust, siis see eelnõu tõenäoliselt – tegelikult päris kindlasti, mitte tõenäoliselt – ei muuda selles suhtes mitte midagi. Aga ta teeb need vähesed eestlased, kes siin maa peal olemas on, natuke õnnelikumaks, vähemalt mingi osa neist, kes praegu on õnnetud, sest neile ei ole seni pakutud mitte mingit õiguslikku kaitset.“

Vastata tuleb veel küsimusele, kuidas vähendada nende inimeste rahutust, kelle meelest perekonna ja abielu tähenduse muutus ohustab perekonda.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: