Jaan Aps: missioonide eksitavast udust selgete eesmärkideni ({{commentsTotal}})

Jaan Aps on Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku eestvedaja.
Jaan Aps on Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku eestvedaja. Autor/allikas: Sven Tupits

Viimasel ajal on palju räägitud ühiselt tegutsemise vajalikkusest. Teiste riikide kogemuste põhjal võib väita, et eestimaalastegi heaolu on võimalik ühiselt tõsta vaid kahe sammu abil. Esiteks – seada mõõdetavad sihid sihtrühmade kaupa. Teiseks – viia koordineeritult ellu vajalikud ja piisavad ühistegevused. Kuid miks paljud kitsaskohad ponnistustest hoolimata ikkagi ei leevene?

Vastus peitub selles, et sotsiaal-, tervishoiu-, haridus-, noorsootöö- ja sisejulgeoleku valdkondades on võimalik saavutada sihtrühmade heaolu kasvu eri haldusalade juhtide ja spetsialistide eesmärgistatud koostöös. Selleks, et koostöö oleks edukas, tuleks kõigepealt kõrvaldada kolm põhiprobleemi.

Esimene probleem on, et tihti sõnastame visioone, mitte eesmärke. Näiteks seame sihiks laste ja perede heaolu parandamise, kuid jätame täpsustamata, mis tähtajaks, milliste näitajate alusel, millistes piirkondades ja kui suure arvu perede olukord paraneb.

Teiseks on meie töökirjelduses tihtipeale ainult oma pusletüki poleerimine. Me ei jälgi seoseid konkreetse haldusala spetsialisti igapäevatöö ja eri haldusalade mitmete spetsialistide tegutsemise koosmõjus kujuneva „suure pildi“ vahel. Esineb nii dubleerimist kui ka lünkasid.

Ja viimane, kuid mitte vähem oluline on andmete kogumine. Arvatakse, et andmed on kasulikud vaid statistikaameti jaoks. Mistõttu me ei kogu ega analüüsi andmeid viisil, mis annaks jooksvalt infot ressursside panustamiseks sihtrühmade heaolusse üha tõhusamalt ja mõjusamalt.

Lühidalt öeldes: lahendus seisneb mõõdetavate eesmärkide sõnastamises konkreetsete sihtrühmade heaolu juhtimiseks (st heaolu mõjutavate positiivsete tegurite suurendamiseks ja negatiivsete mõjurite vähendamiseks). Enamuste sotsiaal-, haridus- jt probleemide leevendamiseks on olemas nn tõenduspõhised, teaduslikult tõestatud edukusega programmid (nt hiljuti Eestisse jõudnud Kiusamisvaba Kool KiVA). See tähendab, et heaolu juhtimine on võimalik!

Sihte seada ja tagasisidet saada aitab näidikulaud, mis jälgib reaalajas muutusi sihtrühma olukorras. Näiteks: „põhikoolist väljalangejate arvu vähenemine“ maakonnas X; „erivajadustega inimeste tööhõive suurenemine“ linnas Y; „noorte õigusrikkumiste kasvu pidurdumine“ vallas Z.

Selged eesmärgid vabastavad tegutsejad missioonide inspireerivast, kuid eksitavast udust. Näiteks „asenduskodusse paigutatud laste toimetuleku suurendamine“ on missioon. Seevastu „kolmveerandil asenduskodust AAA iseseisvasse ellu siirduvatest noortest on kolme aasta möödudes omandatud kutse- või kõrgharidus“ on eesmärk.

Maailma praktika näitab, et tähtis pole mitte see, millisest valdkonnast eesmärgid valitakse (sotsiaal-, haridus- vm), kuivõrd see, et eesmärgid valitakse välja, ja nendesse panustamine muutub esmatähtsaks kõigile asjakohastele isikutele. See tähendab vabanemist administratiivsete „silotornide“ vangistusest. Näiteks koolikohustust mittetäitvat last pole enamasti võimalik aidata ilma pere olukorda mõjutamata. Spetsialistid (õpetajad, lastekaitsespetsialistid, noorsootöötajad jne) peavad saama tunnustust ja analüüsima oma õppetunde ühe meeskonnana.

Välisriikides on juba edukalt rakendanud nn ühismõju kontseptsiooni (ing k collective impact), millel eelnevalt kirjeldatud lähenemine põhineb. Näiteks mitmes USA osariigis tegutseval Strive Together programmil on haldusalade ülesed eesmärgid laste lasteaiaküpsuse tagamisest kuni noorte gümnaasiumijärgse haridusastme lõpetamise toetamiseni, olles jõudnud nende osas ka seatud sihtideni.

Muuseas, Soome on läbi viimas sotsiaal- ja tervishoiureformi, mille tulemusena vastavad eelarved ühendatakse. Eesmärgiks seatakse seal ennetus ning varane sekkumine, et minimeerida keeruliste, st avaliku sektori eelarve jaoks kallite juhtumite väljakujunemist. Uues süsteemis on võimalik selgeid eesmärke seada ja vastutust võtta ka varem hajusate „valdkonnaüleste“ teemade puhul, nagu näiteks laste vaimse tervise parandamine.

Mis võiks olla järgmine praktiline samm? Valida juba enne järgmist Ühisnädalat mõnes linnas või vallas välja konkreetne sihtrühm, millesse kuuluvate inimeste kujunemine endaga hästi hakkama saavateks kodanikeks sõltub eri spetsialistide ja kogukonna sekkumisest (nt õigust rikkunud noored). Seejärel mõõdetavad sihid paika panna, vajalikud ja piisavad tõenduspõhised tegevused kokku leppida ning ellu viia.

Edaspidi veel üks piirkond, ja veel üks, ja veel üks, kuni on kaetud kogu Eestimaa ja kõik abi vajavad sihtrühmad.

Arvamuslugu on Ühisnädala artiklitesarjast "Kust tuleb kogukonnatunne?". Maakondlike arenduskeskuste, KÜSKi ja sihtasutus Domus Dorpatensise poolt korraldatav Ühisnädal leiab aset käesoleva aasta 24. novembrist 30. novembrini ning selle raames toimub üle Eesti sündmusi, kus tutvustatakse omaalgatuslikke ettevõtmisi ning räägitakse kodanikuühiskonna tähtsusest ja rollist riigi arengus. www.uhisnadal.ee.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: