Eriti sagedasti näib sel hooajal poliitkapist välja astuvat ning „poliitikasse suunduvat“ ajakirjanikke, mistõttu Priit Hõbemäe avalik teade parlamenti mitte kandideerimisest oli omamoodi harukordne sündmus.

Mina pole ajakirjanik, aga siin on minugi teadaanne: ma ei lähe poliitikasse ega kandideeri riigikogu valimistel.

Lause „Ta läks poliitikasse“ kõlab inimeste argivestlustes sageli surmateatena. Hääletooni või kehakeelega antakse märku, et isik on nüüd igaveseks kadunud. Poliitika on justkui kõike endasse tõmbav tundmatu ja hirmutav must auk, kust elusa ja tervena nn tsiviilellu naasmine on võimatu. Poliitika on midagi müütiliselt räpast, midagi kirjeldamatult inetut, millesse ainult väga julged või enda teadmata vaimust vaevatud julgevad oma nina pista. See on tõbi, millest paraneda pole võimalik.

Kui kasvõi sõbralikult tögades ütleme kellelegi „tüüpiline poliitik“, peame valdavalt silmas poliitikute negatiivseid omadusi: oskust varjata ja keerutada, oskust musta valgeks rääkida, oskust eirata küsitut ning viia teema tagasi enda jaoks olulistele punktidele, oskust suruda läbi otsuseid, millega suur hulk ehk nõus ei ole jne. Poliitikas on ainult lollid, võimuahned, räpased, kuritegelikud ja korrumpeerunud rahva raha raiskajad. Miks peaks keegi tahtma sinna minna? Mine tea, äkki nakkab!

Ideed versus aeg ja raha

Valimiste eel muutub poliitika paljudele tavapärasest veel tülgastavamaks, teiste hulgas paljude poliitikute endigi jaoks. Üksikud naiivsed idealistid usuvad, et valimised on endiselt parimate ideede konkurss. Kogenud kandidaat teab, et ideest üksi jääb väheks – idee tuleb mind-ei-huvita-poliitika-tüüpi valijale piisavalt huvitavaks võõbata ning seda seejärel talle võimalikult sageli erinevate kanalite kaudu pakkuda.

Nännikultuuri armastav valija ei lepi enam lihtsa pastakaga, kuhu parteiline võidusõnum trükitud, vaid võtab kahel käel vastu jääkaabitsad, kondoomid, parkimiskellad, šokolaadid, päikseprillid, tassid, kindad, sallid, mütsid jpm. Mõnel juhul maksab need kinni erakond, mõnel juhul tuleb raha selleks leida kandidaadil endal. Tele- ja sotsiaalmeedias levitatav reklaamiklipp peab olema aga juba omamoodi action-film, et tohutu infovoo ning lakkamatute kassivideote seas silma paista.

Nii erakondlik kui ka kandidaadi isiklik rahakott määravad, kas kellegi pea kohal lendavad lennukid, kas laiali saab jagada siniseid päikseprille, kas tuleb plakatid prügikastidele kleepida või poetada postkastidesse hoopis kodus välja prinditud lendlehekesi. Meeleheitlikumad otsivad vahendeid kassadest ja rahakottidest, kuhu sellistel eesmärkidel oma sõrmi toppida ei tohiks.

Tuleb olla pildis! Selleks on vaja käia mööda konverentse, võtta sõna, kui antakse (või ka siis, kui ei anta või midagi väärtuslikku öelda ei ole), kohtuda inimestega tänaval ja kaubanduskeskustes, helistada oma potentsiaalsetele valijatele (või maksta kellelegi, kes teeks seda sinu eest), kirjutada arvamusi päeva- ja kohalikesse lehtedesse ning olla julge, käies ukselt uksele inimestele sooja käepigistust jagamas. Argitegevuste kõrvalt leiab selle aja väike hulk inimesi, kelle töö eeldabki rahvaga suhtlemist.

Tere tulemast, head kodanikud!

Ideaalne kandidaat on seega pildilolemist soodustava töö(graafiku)ga ning keskmisest oluliselt suurema sissetulekuga mees. Jah, mees! Naispoliitiku kodarates on nii palju kaikaid, et ime, et see vanker üldse kuidagi veereb.

Naine olemine takistab parlamenti jõudmist mitmel põhjusel: ühiskondlike ootuste (st valdavalt perekondlike kohustuste) pärast vähem aega, palgalõhe tõttu väiksem sissetulek, töövaldkonna iseloomust või muudel põhjustel väiksem võimalus n-ö olla pildil (nt olid naised Eestis 2010. aastal uudiste subjektid vaid 15 protsendil juhtudest) ning ka üldteada, ent ometi nukrad faktid, et poliitikas laiemalt ja valimiskabiinis kitsamalt eelistatakse stereotüüpsetel põhjustel mehi. Parema valimistulemuse nimel ratsionaalseid arvutusi tegevad erakonnad jätavad pigem vähem koguva naiskandidaadi lihtsalt kõrvale.

Küll aga ei jäta ma poliitikasse minemata selle pärast, et mul pole raha, aega ega sootunnuseid, mida investeerida, konkureerimaks hävitajate või igal vabal hetkel tänavanurgal nänni ja lendlehti jagavate elukutseliste pildisolijatega. Ma ei jäta poliitikasse minemata selle pärast, et sage lähikondlik sarkasm „tüüpilistest poliitikutest“ ning üldine poliitika-on-räpane-suhtumine tõrjub võimule pürgimast neid, kes sääraseid silte ära pole teeninud. Need on hoopis põhjused, miks ma ei kandideeri riigikogu valimistel.

Poliitikasse ma ei lähe aga selle pärast, et poliitikasse ei pea minema. Ma juba olen seal. Nii nagu igaüks meist, kes elab ja hingab ning argistel teemadel vähegi kaasa mõtleb – on siis parteipilet parajasti taskus või mitte.

Ja seal poliitikas olles tuleks meil kõigil hakata mõtlema, mida teha, et tulevikus kaoks negatiivset kuvandit taastootev ning vaid hämarateks tegudeks valmis inimesi ligi meelitav suhtumine poliitikasse. Meil tuleks mõelda, mida teha, et raha, aja ja sootunnuste asemel võistleksid tegelikud, säravad ja läbimõeldud Ideed.

Teen ettepaneku jätta põhjendamatu nöökimine, kui keegi meie tutvusringkonnast otsustab tõsimeeli kandideerida, jätkem vastu võtmata kõiksugune parteilogoga nänn ning valigem märtsikuus kandidaat, kes võttis ühiskondlikel teemadel sõna varem kui 3-6 kuud enne valimisi, kandidaat, kellel on tegelikult ka Idee, mille pärast ta esinduskogusse pürgib.

Tere tulemast poliitikasse, head kodanikud!