Alari Rammo: vaba mandaadiga jõuluvanad ehk ports miljoneid lollidemaale ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Alari Rammo on vabaühenduste liidu töötaja.
Alari Rammo on vabaühenduste liidu töötaja. Autor/allikas: ERR

Tuleval nädalal võtab parlament vastu uue riigieelarve. Hulgale rahvaesindajatele pole see aga uhkus või kurbus, kuhu Eesti edasi läheb. Tunne on kardetavasti seegi kord palju pisem – kas ja millise kingituse ta katuserahana oma ringkonda viis.

Väike meenutus, mis see katuseraha on. Riigieelarve panevad muidu kokku ministeeriumide tublid ametnikud, aluseks seadused ja strateegiad. Vaikival kokkuleppel reserveerib rahandusministeerium aga veel portsu miljoneid lollidemaale kaevamiseks. Ei kasva sellestki kunagi rahapuud, vaid riigikogu liikmed saavad neid kuldmünte jagada täiesti isiklike huvide järgi.

Vahetult enne majandusvajutist jagati katuseraha üle 10 miljoni euro, tänavuses eelarves on selleks 5,5. Jõuluvana ei saa mängida siiski igaüks, vaid see sõltub parteide diilidest. 2010. aastal sai näiteks kuue liikmega roheliste fraktsioon üksi miljon eurot, et nad vastutasuks valitsuse eelnõusid toetaksid.

Tänavuse eelarve menetlusel jäid toona opositsioonis olnud sotsid täiesti kuivale, Keskerakond saanud aga luhvtitamiseks pool miljonit. Kelle vahel, kuhu ja kui palju tulevaks aastaks jagatakse, näeme ehk uue nädala alguses.

Viimatisest katuserahast läks pool küll vaid kolmele asutusele – olümpiakomiteele, TTÜ-le ning ERR-ile –, kokku aga kiideti täiendusi heaks üle 230. Piltlikult sai iga vald midagi: kellele tänav, pink või puu, kellele köögiremont lasteaias või väike sõltuvust süvendav doos mõnele vabaühendusele.

Eraldistest pooled olid vaid 3000-6000-eurosed, aga vinduvatel kohtadel on needki kindlasti märgilise mõjuga. Kohalik deputaat tunnetab seda hästi ja teavitab oma töövõidust ka valijaid – ära tõin! Puudu on veel vaid mõne mänguväljaku või uue pliidi nimetamine õnnistegija järgi, nagu väljamaal filantroopidega kombeks. Aga mine tea, rahvasuus äkki on olemaski.

Need paarsada rida eelarves ei ole siiski imed ega jõulukingid, vaid punase kostüümi sees vehkleb ikka üks vuntsidega mees. Selle nähtuse nimi on tegelikult korruptsioon. Häälte ostmine. Paar viimatist rahapatakat läks lausa mõne IRLi saadiku endaga seotud organisatsioonidele.

Oma töö tõttu vabaühenduste liidus olen viimasel kuul erakondadega kohtudes rääkinud katuseraha lõpetamisest. Puudutab see ju paljusid vabaühendusi, kes tahaks ausat ja läbipaistvat süsteemi. Leidub üksikuid riigikogu liikmeid, kes on täiesti nõus, aga ametlikult lükatakse see vabaühenduste manifesti ettepanek resoluutselt tagasi. Õigupoolest nuuksatusega, et katuseraha on ju parlamendile ainus võimalus oma valijaga sidet pidada, midagi neile vastu pakkuda.

Küsimus ongi religioossem: kas riigikogu liige esindab parlamendis oma valimisringkonda või mitte. Kaldun nende poole, kelle arust peab parlament kogu Eesti huvide eest seisma. Seda toetab ka vaba, mitte imperatiivse mandaadi säte põhiseaduses.

Üks sots ironiseeris sel nädalal, kui palju positiivset tähelepanu on nad saanud sellega, et mullu katuseraha jagamisel ei osalenud. Käib kodukandis ringi ja kõik vaatavad teda uhkelt, et sinna kopkatki ei toonud.

Suhtumine on seega mafioosne: kui kõik teevad, peame meie ka tegema, muidu oleksime puhta napakad. See tähendab, et mõtteviis hiilib ikka stiilides jaga ja valitse, leiba ja tsirkust, nätsu ja värvilist traati, soovitavalt lennukilt.

Nõnda minetavad parlament ja parteid oma rolli ühiskonna teenäitajatena. Jah, omal ajal ka kõik valetasid ja varastasid, aga meil oli palju vähem vabadust. Nüüd on see valik, kas olla ausam ja targem või mitte.

Raha pole muidugi kedagi kunagi targemaks teinud. Hulk MTÜsid ja isegi mõni valitsussektori asutus läkitavad ise parlamendile palvekirju endale raha saata. Jõle piinlik on, aga mis sa teed ära. Päris jõuluvana võib heal juhul lego tuua, mitte reaalse pritsumasina.

Aga see pole veel kõik, nagu telepoes öeldakse. Riigikogu liikmetel on kingikotte veel, näiteks hasartmängumaksu nõukogu. See saan tuiskab üle maa lausa iga kuu.

Formaalselt saadetakse sinna küll rahataotlusi paari ministeeriumi päkapikkude kaudu, ent lobitöö ja otsused käivad ikka Toompea lossis. Sedakorda kõigi parteide osalusel.

Kokku pudistatakse sõltuvusmakse tuleval aastal laiali ilmselt 15 miljonit. Viimati novembris said näiteks olümpiakomitee 160 000 ning Vormsi käsitööselts 100 eurot. No abiks ikka.

Kuid ka see pole veel kõik. Poliitjõuludesse mahuvad samamoodi sponsorlus erakondlike nõukogudega riigifirmades, ministrite isiklikud eelistused vabakonnas... ja varjudes peitub kindlalt veel midagi.

Nende numbritega võrreldes ei tundugi enam väga suur see viis ja pool miljonit, millega me igal aastal parteisid otseselt ülal peame.

Ega ma arva, et parteidel lihtne oleks. Õige asja tegemine ongi raske ja seda ei mäleta keegi. Kui riigikogu aga ise ka endal muud rolli ei näe kui valitsuse kavade koputaja ning bütsantsliku rahajagajana, tulebki ehk kaaluda töö ümberkorraldamist ja koosseisu vähendamist.

Senikaua on õigete otsuste tegemine aga parlamendipalga sees. Ning erinevalt jõuluvanast ei ole riigikogu liige oma mandaadiga seotud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio poliitikateemaline päevakommentaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: