Anvelt: inimrööve juhtub Eestis väga harva ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Justiitsminister Andres Anvelt ütles ETV saate "Ringvaade" stuudios, et kindlasti ei saa väita, et 1990ndad aastad oleks tagasi, ta kinnitas, et Tallinn-Tartu maanteel on kordades suurem tõenäosus sattuda liiklusõnnetusse kui inimröövi ohvriks.

Eile hommikul jõudis meediasse uudis, et ööl vastu reedet langesid Tallinna-Tartu maanteel relvastatud rünnaku ohvriks kaks inimest, kellest ühe, 43-aastase Kajari, võtsid ründajad endaga kaasa ja tema asukoht on praeguseni teadmata.

Anvelt tõdes "Ringvaate" stuudios, et meediatarbijana paneb seesugune uudis tema silmad alati põlema ja ta hakkab lugema ja otsima teisi artikleid.

"Neid asju on õnneks väga vähe, aga need ei kao meie ühiskonnast niikuinii enne kui kuritegevus ei kao ja kuritegevus ei kao kahjuks mitte kunagi, sest osa inimesi lihtsalt ei aktsepteeri meie reegleid ja proovivad oma arveid õiendada teistmoodi kui meie, normaalsed inimesed omavahel," möönis Anvelt.

Hea uudis on justiitsministri kinnitusel vähemalt see, et seesuguseid inimrööve juhtub Eestis praegu ikkagi väga harva.

Anvelt nentis, et meediale piiri seesuguste sündmuste puhul ette tõmmata ei saa. "Kindlasti näiteks kannatanu näo näitamine, tema nime ütlemine on antud juhul, ma arvan, õige otsus selleks, et seda inimest otsida, et juhtida tähelepanu tuttavatele, sõpradele, möödakäijatele, et selline asi on juhtunud," leidis minister. Anvelt avaldas lootust, et nendest vihjetest, mis politseile laekuvad, saab uurimine võib-olla ka uue hoo sisse.

Kaaslase täisnime ei avaldata Anvelti arvates seetõttu, et inimeste privaatsust tuleb austada ja prokuratuur peab looma tunnistajale võimalikult head tingimused, et temaga koostööd teha.

Anvelt kinnitas, et 1990ndate aastatega 2014. aastat kuritegevuse osas võrrelda ei tasu. 20 aastat tagasi toimus Eestis aastas 365 mõrva, täna on see number seitse korda väiksem või isegi rohkem, umbes poolesaja kandis.

1994. aastal rööviti inimesi mitmel põhjusel. Näiteks võeti keegi pantvangi, et küsida omastelt raha, kuigi seda juhtus Anvelti hinnangul pigem harva. Palju tihedamini juhtus aga see, et keegi jäi kellelegi võlgu. Alustavas kapitalistlikus maailmas ei teinud paljud äi n-ö normaalsete reeglite järgi.

"Tolleaegne maksuamet ja kohtutäitur tegelesid teiste meetoditega, et võttis inimese ja pani ta kuhugi garaaži päevadeks nälgima," meenutas Anvelt.

Politsei jaoks on Anvelti sõnul seesugused juhtumid kahtlemata kõige raskemad.

Inimröövimiste ja pantvangistamiste laine lõppes justiitsministri sõnul 1990ndate lõpus, mil langes kuritegevuse tase üleüldse. Politsei sai tol ajal 90ndatel võib-olla teada ainult väikese osa inimröövidest, kuna osa neist toimus erinevate kuritegelike grupeeringute vahel.

Anvelt kinnitas, et inimrööv ei ole kurjategija jaoks kõige hõlpsam mõjutusvahend, sest politsei tegeleb sellega teisel tasandil. Kurjategija võtab tema sõnul ka riski kaaluda, kas nad saavutavad sellega midagi.

Anvelt lausus, et 2014. aastal on korralikul kodanikul suurem tõenäosus Tallinn-Tartu maanteel sattuda liiklusõnnetusse kui inimröövi ohvriks ja kindlasti ei peaks nüüd muretsema, et 90ndad on tagasi.

Inimesel, kes elab ausat ja läbipaistvat elu, on Anvelti sõnul väga keeruline sattuda kuriteo ohvriks ja enam-jaolt peab selleks ise samme astuma, et tekitada kelleski huvi.

Seesuguse inimröövi puhul on alati esimene prioriteet saada pantvang elusalt kätte.

Toimetaja: Liis Velsker

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: