Varro Vooglaid, lõppeva, 2014. aasta peale tagasi vaadates, mis on Teile isiklikult kõige olulisemad sündmused?

Isiklikult on kahtlemata kõige olulisem sündmus minu poja sünd - suvel meil sündis pojakene.

Olla viie lapse isa on omaette autasu väärt, muidugi, aga aasta lõpus premeeriti või märgiti ära Teie juhitav ühing Aadu Luukase missioonipreemiaga. Kui suur üllatus see Teie jaoks oli?

Ütlen täiesti ausalt, et juba selle preemia nominendiks nimetamine tuli meile väga suure üllatusena. Pärast seda meediakajastust, mis me olime saanud ja sellist hõngu, mis meile oli sellega ümber tekitatud, nagu me oleks mingisugused äärmuslased ja radikaalid, ei osanud me tõesti sellele tunnustusele loota.

Ka minu mulje on see, et avalikkus või, ütleme siis, peavoolumeedia võttis selle ikkagi suhteliselt piredalt ja pika hambaga vastu?

Jah. Me ise viskasime natukene nalja selle üle, et ei saagi nüüd päris täpselt aru, kas see on meile antud preemia või on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, sest kajastus oli selline, et tundub nagu oleksime midagi halba teinud või nagu oleks Aadu Luukase Sihtasutus midagi halba teinud.

See võeti vastu - auhinna andmine Teile - väga vastakate tunnetega. Paljude meelest olite Te möödunud aastal pigem ühiskonna lõhestaja kui liitja?

Mind on see argument, ausalt öeldes, üsna sageli lausa naerma ajanud. Kui me vaatame ka arvamusküsitluste tulemusi, siis näeme, et see, mille eest meie seisame, on rohkem kui kahe kolmandiku Eesti ühiskonna liikmete positsioon. Ja ma ei saa aru, kuidas saab näha meis ühiskonna lõhestajaid, kui me üritame kaitsta aastatuhandeid meie kultuuri aluseks olnud väärtuseid, üritame kaitsta rahva enamuse tahet ja ootusi ja tõekspidamisi. Mulle tundub, et lõhestajad on ikkagi pigem need, kes üritavad suruda läbi seadusi, mis on vastuolus rahva enamuse tahtega ja üritavad seda teha võrdlemisi ebademokraatlikul viisil, millest nähtub üsna suur üleolek.

Ma küsin täitsa otse: mis tunne on olla homovastane number üks Eestis?

See küsimus lähtub sellisest eeldusest, nagu ma tunneksin ennast homovastasena. Tegelikult ma tahan rõhutada seda, et...

Aga ma segan kohe vahele - see kuvand on Teil olemas, tahes-tahtmata, Teie soovist olenemata?

Jah, see kuvand loomulikult mulle ei meeldi, sest ma ise seda kuidagi heaks ei kiida. Ma ei ole kunagi mõelnud endast kui homovastasest. Need homoseksualismiga seonduvad küsimused, ma pean tunnistama, on juba ammu täiesti ära tüüdanud. Tahaks hoopis muudest asjadest rääkida, õige ammu juba.

Aga paraku see on olnud teema, millega meil on tulnud tegeleda, kuna just selle teemaga seonduvalt on üritatud ühiskonnas väga suuri muutusi läbi viia. Aga loomulikult mulle ei meeldi selline kuvand, ma ei taha olla nähtud mingisuguse homovastasena, pigem ma tahaksin lihtsalt seista nende loomulike ja kõlbeliste tõekspidamiste eest, mis on aastasadu olnud meie kultuuri aluseks ja mida väga paljud inimesed ühiskonnas jagavad.

Selja taga on väga emotsionaalne ja sündmusterohke aasta Teie jaoks. Kas Te oskasite ette näha, kui metsikuks see kujuneb?

Tõtt-öelda ei osanud. See aasta on tõesti olnud nagu Ameerika mägedel, väga palju üles-alla ja väga palju raputusi. Aga tõesti ei osanud ette näha, et see päris niimoodi läheb. Ma võin ka täiesti siiralt öelda, et kui me kogusime juba 2013. aasta kevadel need 38 000 allkirja, andsime need parlamendile, siis ma reaalselt lootsin, et see mingisugust mõju avaldab ja saadab väga tõsise signaali seadusandjatele, et sellise seaduse läbisurumine ei ole ühiskonnale vastuvõetav.

Aga siin ilmnebki üks väga oluline koht, kui me püüame aru saada sellest, mida tähendab olla kodanik, mida tähendab ehitada üles kodanikuliikumist. Üks variant on see, et me lihtsalt väljendame oma seisukohti ja kui neid ei võeta arvesse, siis me lihtsalt astume kõrvale ja ütleme, et noh, ei kuulatud, mis seal ikka. Aga teine variant on see, et me ei astu kõrvale, vaid ütleme, et see on see, mille eest seisame, me ei saa mitteseista nende põhimõtete eest, sest me reaalselt usume nendesse põhimõtetesse ja usume, et nendele põhimõtetele truuks jäämine on meie ühiskonna jaoks oluline. Vot siis hakkavad ilmnema tõsised probleemid, sest siis sa muutud tülikaks ka sellele poliitilisele ladvikule, kuna sa seisad teel risti ees ja ei lähe eest ära.

Mida see kõik on Teile isiklikult tähendanud? Te olete olnud see kaanepoiss, igast suunast saanud tähelepanu?

Ega selles midagi meeldivat pole olnud. Ma olen ka varem öelnud, et mina tegelikult ei tahaks üldse sellise asjaga tegeleda. Ma ei tunne, et see oleks minu eriline tahtmine, ma pigem tunnen, et see on kutsumus, et kui tunned, et peab tegema, siis tuleb teha, sellepärast...

Olete mingil hetkel kahetsenud seda?

Ei, kahetsenud kindlasti mitte, kuigi on olnud hetki, kus on olnud päris raske. Ka avalikkuse tähelepanu all viibimine tegelikult väsitab tohutult palju ära.

Mis oli kõige raskem?

Ühelt poolt kindlasti keskenduda ja fokuseeruda sellises olukorras, kus sa oled väga intensiivse ja negatiivse tähelepanu all, mida meedia meile sageli osutas. Aga teiselt poolt oli võib-olla kõige raskem ka leppida selle olukorraga, ma ei taha öelda, et ma olen siiani sellega leppinud, aga kuidagi hakata selle reaalsusega harjuma, et me tegelikult elamegi ühiskonnas, riigis, kus sa võid anda oma parima selleks, et anda sisend ka poliitilistesse protsessidesse, õigusloome protsessidesse, püüdes seda teha väärikalt ja kultuurselt. Aga seda sageli, tuleb välja, lihtsalt ei võeta arvesse.

Te panite püsti kampaania, mille sarnast vist lähiminevikus Eestis ei ole olnud, kui üldse, ometi see kooseluseadus võeti oktoobri alguses vastu. Kui pettunud Te olite?

Jah, eks ma hetkel olin kindlasti pettunud selles konkreetses hetkes, kui see asi niimoodi juhtus, seda enam, et häälte arv, millega kooseluseadus vastu võeti, ei olnud niivõrd palju suurem, kui häälte arv, mis selle vastu anti. Aga pikemas perspektiivis ma ei näe erilist põhjust olla väga pettunud, mitte ainult sellepärast, et tegelikult ei ole vastu võetud kooseluseadust tervikuna, vaid on võetud vastu ainult pool seadust, ilma rakendussäteteta ja sellisel kujul ta mitte kuidagi jõustuda ei saa.

Aga mis on suuremas plaanis minu jaoks olnud rõõmustav, on see, et ma arvan, et me selle kampaania tulemusel oleme saavutanud selle, et väga suur osa Eesti ühiskonnast näeb, millisel viisil meie ühiskonnas poliitilised protsessid toimuvad.

Kui Te ütlete, et "näevad, mismoodi protsessid toimuvad", te peate silmas, et näevad n-ö tegelikkust ehk on selles pettunud?

Jaa, loomulikult, isegi kui me vaatame praegu inimeste hoiakuid, siis näeme, et Eestis on väga palju pettunud inimesi, väga paljud inimesed on võimus tõsiselt pettunud. Ja ma ei räägi üksnes kooseluseadusega seondunust. Me nägime ju läbi sügise ka mitmeid teisi seadusi, seonduvalt puuetega inimestega või lastekaitse seadusega, kus oli tegelikult organiseerunud kodanikuaktiivsus, millega püüti tõsistele probleemidele tähelepanu juhtida, puuetega inimesed tõid isegi teerulli riigikogu ette, sümboliseerimaks mentaliteeti, mille me parlamendis paraku leiame.

Vahetult enne kooseluseaduse vastuvõtmist avaldas, kui ma ei eksi, "Eesti Ekspressis" väga emotsionaalse ja isiklikku paljastust sisaldava artikli Risto Kübar, mis oli adresseeritud personaalselt Teile. Väidetavasti oli inimesi, kes nutsid, kui lugesid seda. Mis tundeid see tekst Teis tekitas?

Ma pean tunnistama, et mul oli väga kahju, et Risto sellise artikliga välja tuli. Ma tunnen ka Ristot isiklikult, me oleme koos siinsamas koolimajas, kus me praegugi istume, õppinud ja ma arvan, et Risto teab väga hästi, et ma ei ole mitte kunagi tema suhtes mitte ühtegi vaenulikku ega isegi halvakspanu väljendavat liigutust teinud, midagi halba tema suhtes öelnud. Ka sihtasutuse tegevuses me oleme alati püüdnud lähtuda sellest kristlikust põhimõttest, et armasta patustajat, vihka pattu. Kunagi ära suuna oma kriitikat inimesele, vaid püüa inimest toetada ka selles, kui ta käib läbi sellist teed, mis tegelikult kahjustab ka teda iseennast.

Paljude jaoks tegelikult Te hüppasite välja justkui eikusagilt, komeedina, sellel aastal ja seetõttu natuke otsiti ka, et kes Teie taga ikka on. Käisid mingisugused jutud, et kas siin on Kremli rahastus, jooned ja niidid jooksevad Kremlisse ja nii edasi. Oleme selged - kus siis Teie raha ikkagi nüüd õieti tuli?

Jah, paraku selliseid kuulujutte levitati tõesti suvest saati Eesti Päevalehe poolt ja ka rahvusringhääling oma panuse sellesse paraku andis. Nüüdseks on jõustunud pressinõukogu otsus, millega leidis kinnitust, et sellistel kahtlustustel ei olnud mitte mingisugust faktilist alust.

Ja see raha tuli siis ikkagi kust?

See on korjatud eranditult kõik eraannetustena. Me ei ole teinud saladust ka sellest, et oma tegevuse alustamiseks me saime sihtotstarbelist toetust meie headelt sõpradelt Poolast, Pjotr Skarga fondilt, aga 2014. aastal juba oleme elatunud absoluutselt ja täielikult eraisikute annetustest, Eesti eraisikute annetustest.

Nii et mingisugust välismaa fundamentalistide raha seal sees ei ole?

Absoluutselt mitte!

Sellised väited on isegi läinud sinnamaale, et Jumal teab, äkki Vooglaiu taga on mingi Venemaa raha, et põhimõtteliselt lihtsalt destabiliseerida olukorda Eestis, külvata pettumust ja segadust. Te olete ju kuulnud sellist juttu?

Jaa, loomulikult olen ma kuulnud sellist juttu, aga nagu ma ütlen, nendel ei ole mitte mingisugust faktilist alust. See oli ka osaliselt põhjus, miks ma olin väga pettunud, kui nende juttudega suvel välja tuldi. Aga teiselt poolt ma saan ka aru, miks inimesed ei taha uskuda seda, et meil reaalselt ei ole mitte mingisugust muud rahastust kui eraisikute annetused. See viitab tegelikult ühele tõsisemale probleemile - sellele, et Eestis tegelikult ei olegi siiamaani selliseid kodanikeühendusi, kes, ühelt poolt, suudaksid ja julgeksid seista vastu ka valitsuse poliitilistele ja ideoloogilistele ambitsioonidele, kui see on vajalik ja teiselt poolt omaksid üksnes eraisikute poolset rahastamist.

Aga kes need inimesed siis olid, kes oma pisku andsid sellesse üritusse? Kirjeldage neid, kes nad on.

Tegelikult väga lihtsad inimesed, siin on tuhanded ja tuhanded inimesed üle Eesti, kõikidest maakondadest, nii Eesti rahvusest inimesed kui ka Vene rahvusest inimesed, kes elavad Eestis ja sageli väga lihtsad inimesed, kes panustavad viie euro kaupa, kümne euro kaupa, 15-20 euro kaupa selleks, et anda oma panus meie ühisesse püüdlusesse ja seista nende väärtuste eest, mida me kalliks peame.

Teie leeris annab tooni selline käsitlus, et meedias on mingisugune geide vandenõu või käib mingisugune infooperatsioon, et avalikku arvamust mõjutada. Ma ei hakka veenma, et see ei ole nii, aga kirjeldage, kuidas see siis käib, kuidas need omasooiharad neid niite tõmbavad.

Ma ei ole kunagi arvanud, et see on mingisugune homoseksuaalide vandenõu, seda kindlasti mitte. Küll olen ma arvanud seda, et meedias ja arvan, et seda ei vaidlusta ka keegi, on keskmiselt rohkem sellise maailmavaatelise taustaga inimesi, kelle arvates homoseksuaalsed suhted on igati normaalsed, moraalsed, tervislikud ja nii edasi. Lihtsalt paraku ongi niimoodi, et ka akadeemilistes ringkondades, poliitilistes ringkondades, meediaringkondades on sellise maailmavaatelise taustaga inimeste kontsentratsioon palju suurem.

Kas ei ole nii, et teiselt poolt tulid mängu ikkagi ühel hetkel ka konkreetselt ärihuvid? Vähemasti veebimeedias nähakse väga konkreetselt, mida inimesed loevad, klikivad ja kommenteerivad, kui nad nägid, et Varro Vooglaid ja homod ajavad rahva hulluks ja amokki, siis ainult ju seda taotigi ja nii pekstigi tegelikult võrdlemisi, mulle tundub, et teisejärguline teema hirmsaks vahuks, nagu see oleks maailma kõige olulisem asi?

Jah, ma nõustun tegelikult sellega, et meedia, ma ei taha küll üldistada, et kogu meedia ja kõik ajakirjanikud, aga niimoodi laiendatult öeldes on tegelikult käitunud üsna silmakirjalikult selles küsimuses. Ühelt poolt on kritiseeritud seda, et arutelu pole kultuurne ja et pole keskendutud sisulisele debatile ja nii edasi, aga teiselt poolt on ise kasutatud iga võimalust, et võimendada mingisuguseid ebameeldivusi, võimendada mingisuguseid skandaale, juhtida tähelepanu nendele ja siis sealt pinnalt riisuda võimalikult palju koort, mis tekib väga paljudest klikkidest ja niisugusest kõrgendatud emotsionaalsest huvist selle teema vastu.

Kas Teie olete endiselt seisukohal, et tegelikult diskussiooni ei toimunud?

Absoluutselt, absoluutselt, et...

Aga Te ise, kas või kui me mõtleme, kui palju Teie olete intervjuusid andnud ja esinenud, kuidas Te saate öelda, et ei ole antud sõna või?

No vot, siin ongi väga suur erinevus selle vahel, mis on sõna saamine ühelt poolt või mingisuguse sõna välja ütlemine, teiselt poolt diskussioon. Diskussiooni eelduseks on ikkagi see, et me süveneme küsimustesse põhjalikult, võtame erinevate poolte argumente tõsiselt, ...

See ei ole nüüd ainult see, et Teile ei meeldi, et Teie sõna päeva lõpuks peale ei jäänud?

Ei, kindlasti mitte ainult see. Kui kevadest saadik või juba 2013. aasta kevadest saadik me oleme toonud välja väga tõsist kriitikat selle eelnõu suhtes, me saatsime ka riigikogule väga põhjaliku dokumendi, kus on punkt punkti haaval näidatud põhimõttelised probleemid, mis sellega seonduvad - näiteks lihtsalt üks punkt välja tuues, et tegelikult sisuliselt on ju tegemist homoabielu seadustamisega.

Selles osas ma, kusjuures, olen Teie parteist ja ütlen, et olekski pidand asju nimetama õigete nimedega algusest peale?

Ma arvan, et neid inimesi, kes ei nõustu sellega, on juba ausalt öeldes jäänud üldse väga väheks.

Nojah, neil ei olnud lihtsalt julgust öelda ja nimetada asju õigete nimedega ja siis pakutigi sellist poolkõva versiooni, et on see kooseluseadus, mis ei ole nagu liha ega kala õieti, aga selleks, et ka rahustada ned huvigruppe, kes on aastaid nõudnud, et Eesti peaks olema läänelik riik, kus selline asi on reguleeritud kuidagi.

Jah, aga see jällegi viitab mingisugusele palju sügavamale, fundamentaalsemale probleemile meie ühiskonnas, et asju ei taheta ajada ausalt, otsekoheselt ja siiralt.

Aga see on ju täiesti ootuspärane, et kui inimestega üritatakse manipuleerida, kui neid üritatakse petta, kui neid üritatakse eksitada, siis inimesed lähevad pahaseks, inimesed lähevad vihaseks.

Ja selles mõttes ma leian, et kui see protsess on toonud kaasa väga palju negatiivseid emotsioone, nii mõnegi inimese poolt, siis kellel on olnud selles süü? Ma arvan, et peamine süü selles on olnud justnimelt nendel, kes on püüdnud rahvaga manipuleerida.

Kus ma Teiega nüüd ei ole ikkagi nõus, on see, et minu meelest see ei ole maailmalõpp, kui kaks omasoolist saavad registreerida oma abielu, mis annab neile praktilises elus natuke parema raamistiku, kuidas ühiselt kasvatatava lapsega näiteks ümber käia?

Ega mina ka ei arva, et see maailmalõpp on, seda ma pole kunagi väitnud ja ei kavatse ka kunagi väita. Küsimus on lihtsalt selles, millised on meie kultuuri suundumused ja kellelgi, nii palju kui mina tean, ei ole midagi selle vastu, et ka samast soost paaridel oleks võimalik oma tsiviilõiguslikke suhteid paremini reguleerida, /.../ aga seda tulemust on võimalik saavutada tunduvalt lihtsamate vahenditega. Ma arvan, et kui oleks standardlepingute pakett, siis see ei oleks väga raske, pigem tuleb vaadata, millised tingimused peavad lepingus olema täidetud ja notar koostab nendele soovidele vastava lepingu, aga siin ilmnebki jälle see protsessi manipulatiivsus, et see pole tegelikult kunagi olnud tegelik eesmärk, et lahendada tsiviilõiguslikke probleeme. Tegelik eesmärk, mida meie oleme ka algusest peale väitnud, on seisnenud selles, et anda homoseksuaalsele eluviisile ühiskondlik tunnustus ja tegelikult liikuda jõuliste sammudega sinnapoole, et seadustada ka homoabielu.

See on ju kõigile selge, et sinna suunas me liigume, kogu läänemaailm liigub sinna suunas ju?

No vot, meie just püüame seista sellise printsiibi eest, et mitte midagi ei ole paratamatut ühiskondlikes protsessides, et me oleme ikkagi inimesed, me oleme kodanikud, me elame vabaduse sfääris ja me võime ise kujundada seda, millises suunas meie ühiskond liigub.

Jaa, aga kas see ei ole tegelikult juba kaotatud võitlus?

Kindlasti mitte. Kui me vaatame ka seda, mis praegusel hetkel Euroopas toimub, siis väga paljudes riikides tõuseb üha selgemalt esile ka noortest inimestest koosnev konservatiivne liikumine, mis seisab selle eest, et me säilitaksime austuse ühiskonna moraalsete alusväärtuste vastu.

Te olete ise ette heitnud päris palju, et see debatt on läinud ebakultuurseks. Aga ma tean n-ö teiselt poolt rindejoont palju inimesi, kes leivad, et hoopis Teie rahvas n-ö terroriseerib aktiviste ja ajakirjanikke, et piisab kui sul on mingi asi näiteks tekstis, millest kinni hakata, kui tuleb masspostitus, Te kutsute ülesse oma jüngreid, et postitage, ummistage seal postkaste. See puudutab ka näiteks "Pealtnägijat". Ka meie postkastid olid ühel hetkel suhteliselt ummistatud?

Algatuseks olgu öeldud, et meie ei ole kindlasti kutsunud kedagi üles "Pealtnägija" suhtes kirju saatma, seda me oleme kutsunud tegema pigem parlamendi suhtes, et...

Siin te eksite. "Pealtnägija" suhtes ka kutsus Markus Järvi Teie YouTube’i mingis kanalis üles?

Vähemalt mina isiklikult, ma tean, ei ole kutsunud sellist asja tegema, aga isegi, kui seda on tehtud, ma ei leia, et see oleks kuidagi väär, sest tegelikult see printsiip, mille eest me üritame seista, et ei tohi võtta ükskõikset hoiakut, ei ole üldse selle teema probleem, vaid ma tahaksin näha palju laiemalt ühiskonnas seda, et kodanikud seisaksid nende põhimõtete eest, mida nad oluliseks peavad.

Selline masspostitus on siis aktsepteeritud meetod?

Absoluutselt, selles mõttes, et tegelikult ta ei kujuta endast mitte midagi muud, kui seda, et väga paljud kodanikud väljendavad oma tõekspidamisi ja kommunikeerivad need ajakirjanikele või siis poliitikutele.

Üks kodanik, Teie vaadete jagaja, on samamoodi oma arvamust avaldanud. Ma tsiteerin ühte tema postitust mitmetest: "Värdjate invasioon tuleb peatada ja lõpetada, see on hullem ja hävituslikum kui mistahes kommunism, fašism või putinism, mida need samad värdjad rahva ja petmiseks-hirmutamiseks levitavad koos vahetpidamatu laimukampaaniaga. Ka näiteks, et Edgar Savisaare vastu, sõbard, tulge ometi selle ajupesu mõistmisele, mida meie/.../ peavoolu pärasoole äravoolu meediakanalisatsioonid teiega teevad". Ühesõnaga, Te saate mõttest aru. Mida Te sellisest tekstist arvate?

Siin ei ole ju mitte midagi rääkida, loomulikult ma ikkagi tahaksin ennast ka kultuurseks inimeseks pidada ja ma leian, et sellisele eneseväljendusele ei tohiks olla ühegi normaalse inimese, tubli kodaniku keelepruugis kohta. Selles pole üldse küsimust, loomulikult ma võiksin ka tsiteerida neid kirju, mida meile on saadetud, mida, ma võin Teile öelda, on ka kraadi võrra kangemaid.

Veel kangemaid?

Jah, on selliseid, on kangemaid, on igasuguseid asju. Kui mulle saadetakse näiteks pakitäis anaalseksiks mõeldud kondoome, siis ma arvan, et see on kindlasti mitte vähem agressiivne ja inetu liigutus...

Ja see on juhtunud reaalselt?

Seda on reaalselt juhtunud, jah.

Te olete ise suurpere isa ja ma saan aru, lähemas perekonnas on veel lapsi. Mida Te teete, kui ühel päeval keegi neist tuleb ja ütleb, et isa, et ma armastan samast soost inimest?

Minu vastus on väga lihtne, et mul ei ole mingisugust erilist retsepti, mida siin tutvustama hakata. Esiteks on väga selge see, et kristlasena me oleme kutsutud armastama kõiki inimesi, alati, olenemata sellest, millised nad on, millised on nende tõekspidamised, kalduvused, probleemid, mured, me oleme alati kutsutud hoolitsema oma ligimeste eest, oma lähedaste eest ja selle tõttu minu armastus oma poja vastu on kahtlemata ilma reservatsioonideta.

Küll aga leian ma seda, et homoseksuaalsel kalduvusel, homoseksuaalsel kiusatusel, ei ole olemuslikult mitte midagi erinevat võrreldes mitmesuguste teiste kalduvuste ja kiusatustega, et kui ma...

Pattudega siis?

Absoluutselt, jah, et patt kristlikus kõnepruugis on loomuvastane tegu, see on midagi, mis on ebamoraalne, et me kõik tegelikult läbi oma elu võitleme, vähemalt mina igapäevaselt võitlen erinevate pahedega, eks, ma olen laisk, eks ole, ma ei suuda keskenduda sageli sellisel viisil nagu ma tahaksin. /.../ Ja selles mõttes homoseksuaalne kalduvus minu arvates ei ole mitte kuidagi olemuslikult erinev: Ma ei aitaks mitte kuidagi oma poega, kui ma patsutaksin ta õlale ja ütleksin, et pole midagi, pojakene, riku abielu, eks ole, pole midagi, pojakene, joo ennast rentslisse, eks, alkoholiprobleemiga, pole midagi, pojake, kasuta kanepit ja kasuta edasi veel raskemaid narkootikume. Sellega ma ju tegelikult ei väljenda oma armastust poja suhtes. Kui ma tegelikult armastan kedagi, kui ma armastan oma poega, siis ma pean teda toetama püüdluses, saada üle nendest asjadest, millega ta tegelikult kahjustab iseennast ja ka teisi enda ümber.

Kuna Te räägite nii palju hüvelisest elust, siis ma küsin, kuidas Teie kui katoliiklane, abielumees ja Eesti kodanik suhtute sellesse Evelin Ilvese katusestseeni, mis kõiki masse samamoodi väga palju erutas?

Teate, ma pean ütlema, et ma ei ole kunagi tahtnud kellegi personaalprobleeme väga kommenteerida ja ei tahaks seda teha ka siin. Loomulikult, me teame, mida kristlastena me arvame abielurikkumisest ja selles mõttes see printsiip ei erine siin Evelin Ilvese kaasuse puhulgi mõnest teisest kaasusest, aga kellegi personaalprobleeme ma hea meelega kommenteerida ei tahaks.

Kui me räägime nüüd siis üldistest asjadest uuesti, miks Te ei rakendanud oma energiat mõne muu patu aadressil? Näiteks liiakasuvõtmine on ju ka patt, ma kujutan ette, et SMS-laenud on ruineerinud Eestis palju rohkem perekondasid, kui võib-olla mõned homod, kes saavad nüüd registreerida oma kooselu, keda me ei tunne üleüldse?

Esiteks, ma olen Teiega täiesti nõus, et on palju teisi moraalseid probleeme ka, millele tuleks tähelepanu osutada ja ma väga loodan, et me tulevikus ka suudame seda teha, kui sihtasutus oma haaret suudab laiendada. Aga, nagu ma ütlesin, ega meie tegelikult ei ole valinud seda küsimust oma võitluse objektiks. Paraku on olnud niimoodi, et see on olnud küsimus, mis on esile kerkinud praegusel hetkel ühiskonnas ja meie oleme sügavalt veendunud, et see on küsimus, mis väga ulatuslikult mõjutab meie kultuurilisi tendentse, mõjutab seda, kuhu me ühiskonnana liigume, mõjutab seda, milline kultuuriruum meis, meie ümber avaneb ja selle läbi ka seda, millises keskkonnas peavad elama meie lapsed, lapselapsed ja nii edasi.

Te mitu korda ka tänases vestluses olete maininud, et see kooseluseadus oli nagu eliidi projekt ja et nomenklatuur on selle taga, aga Te ju saate aru, et see eliit või nomenklatuur on ju mõned inimesed, keda me peame enda väikese rahva kõige säravamateks isiksusteks ja mõtlejateks, näiteks Toomas Hendrik Ilves, Marju Lauristin, neid suuri nimesid on teisigi?

Ma pean tunnistama, et mina kindlasti Marju Lauristini ja Toomas Hendrik Ilvest meie rahva kõige säravamateks peadeks ei pea.

Arvamusliidrid, ütleme siis või, me oleme pidanud neid arvamusliidriteks?

Teate, ka Priit Hõbemägi siin mõnda aega tagasi "Terevisiooni" eetris ütles väga tabavalt välja, et /.../ autoriteet ei kaasne mingi ametipositsiooniga, vaid autoriteet kaasneb ikkagi inimese moraalse suurusega, sellega, kui suure hingega inimene ise on ja sellest tulenevalt see, et keegi istub presidenditoolil, minu meelest kindlasti ei anna talle sellist moraalset kaalu, mis võimaldaks olla väga paljudele inimestele liidriks, juhatajaks, teenäitajaks.

Sama asi on tegelikult riigikoguga. Meie poliitiline olukord paraku on selline, et kõige kirkamad pead, kõige ausamad, kõige väärikamad sageli ei ole just need, kes on esindatud parlamendis. Ma ei ütle, et seal ei ole üldse väärikaid inimesi, seda ma ei taha öelda, aga mida ma tahan öelda, on see, et meie poliitiline kultuur on tegelikult niivõrd alla käinud, sageli muutunud nii eemaletõukavaks, valelikuks, manipulatiivseks, et väga paljud head inimesed on tõmbunud kõrvale ja ei taha selles asjas enam üldse osaleda.

Kui ma õigesti aru saan, siis praktilises elus, mis puudutab kooseluseadust, jutt käib sellest, et samasoolised paarid saaksid nüüd paremini reguleerida enda suhteid selles peres kasvava lapse osas. Kas suures plaanis, ütleme, et maailma hüvanguks, ei oleks parem lasta homodel näiteks lihtsamini lapsi adopteerida? Täna hommikul kuulsin raadiost, et Süüria põgenikelaagrites on 10 000 vanemateta last?

Ma arvan, et kui me hakkame sellisel viisil lahendama neid probleeme, siis me tegelikult pigem lisame bensiini tulle, kui kustutame seda tuld. Mina vaatan asja väga lihtsast vaatevinklist, ma vaatan seda läbi lapse perspektiivi ja igal lapsel on loomulik õigus emale ja isale, seda ei saa mitte keegi eitada, see on lapse kui inimese elementaarne, loomulik õigus, ema ja isa. Ja meil ei ole õigust võtta lapselt seda õigust elada emast ja isast koosnevas perekonnas, meil ei ole õigust võtta lastekodust mõnda last ja panna teda keskkonda, milles on tegelikult need inimloomuse seadused pea peale keeratud ja mis ei anna talle edasi seda selget arusaamist mehelikkusest ja naiselikkust ema ja isa rollist.

See on võib-olla väga mustvalge tõlgendus, aga kas Te ütlete siis, et parem las need Palestiina või Süüria lapsed jäävad sinna põgenikelaagrisse ilma vanemateta, kui et nad kasvavad isa-isa või ema-ema peres?

See on väga utreeritud näide. Me teame, et näiteks Ameerika Ühendriikides ja ka Eestis on pikad adopteerimisjärjekorrad, eriti vastsündinud lastele, väikestele lastele. Tegelikult sellist olukorda ei ole, et ei ole ühtegi inimest, ühtegi abielupaari, kes tahaks adopteerida väikesi lapsi, ainult on pikk järjekord homoseksuaalsetest paaridest, kellel ei lasta seda teha. Tegelikult need võimalused on niigi olemas.

Te olete haritud, sõnaosav ja ilmselgelt suudate mobiliseerida masse, millal Te poliitikasse lähete?

Minu vastus selles küsimuses on täiesti siiras ja aus: ma ei ole sellist kavatsust kunagi omanud, ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et ma tahaksin minna riigikogusse...

Aga ma kujutaks ette, et need on kõvad võidumehed, kes Teid ära räägivad enda ridadesse?

Jah, võib-olla, ma ei oska seda ka kommenteerida.

Pakkumisi olete saanud?

Jah, ei saa eitada, et pakkumisi on olnud, aga ma täiesti siiralt ütlen seda, et ma tahaksin, et meie ühiskonnas hakataks paremini mõistma, et ainukene viis ühiskondlikke protsesse mõjutada ei ole see, et me kandideerime riigikogusse, astume parteisse, lähme riigikogusse ja siis hakkame sealt seestpoolt midagi muutma. Me tahaksime, et tegelikult reaalselt sünniks tõeline kodanikuühiskond, sünniksid tugevad kodanikuorganisatsioonid, mis on suutelised ennast ise rahastama, suutelised ise seisma oma põhimõtete eest ja mis esindavad rahvast võimu ees, mitte võimu rahva ees. Ma tõesti oman sellist unistust ja lootust, et me suudame ehitada üles sellise kodanikuühiskonna, mis hakkab kontrollima poliitiliste parteide tegevust, mitte poliitilised parteid ei kontrolli kodanikuühiskonna tegevust.

Ma saan aru, et mäng ei ole selles mõttes veel läbi, et Te olete öelnud välja, et Te kavatsete nüüd lähenevate valimiste eel meenutada valijatele, kes mille poolt hääletas kooseluseaduse läbisurumisel. See kõlab natuke nagu ähvardus isegi?

Eks ta võib kõlada, jah, natukene ähvardusena, aga ma arvan, et ta kõlab ähvardusena paljuski sellepärast, et meie ühiskonnas juba ammu tegelikult sellised sisulised demokraatlikud protsessid ei toimi sellisel viisil, nagu nad peaks toimima. Tegelikult, kui me mõtleme selle peale, siis see on ju täiesti normaalne, et inimesed kujundavad oma otsused valimiskastide ees seistes lähtuvalt sellest, mida saadikud on eelmisel valimisperioodil, valitsemisperioodi teinud /.../ Ja mida meie üritame teha, on lihtsalt see, et inimesed reaalselt mäletaksid, kes need inimesed olid, kes kooseluseadust aitasid läbi suruda, täies teadmises, et see on vastu rahva tahtmist.

Mis see tähendab, kuidas te seda praktikas siis teete?

Selles osas ma jätaksin natukene veel saladuskatte alla, ma ei taha kõike meie meetodeid avalikuks teha. Ilmselgelt me lihtsalt üritame inimestele kommunikeerida selle informatsiooni ja hoolitseda selle eest, et see informatsioon oleks nende jaoks oluline.

Me rääkisime sellest, et Te hakkate inimestele meenutama, kes kooseluseaduse ajal kuidas hääletas, aga mida SAPTK edasi veel teeb?

Meie tegevus lähtub sügavast äratundmisest, et meie ühiskonnas valitseb sügav kõlbeline kriis ja selleks ei ole tarvis teha muud, kui vaadata kas või statistikale. Me näeme, palju meil on abielulahutusi, me näeme, palju meil on lapsi, kes kasvavad üksikvanemaga, kelle isa või ema on lahkunud perekonna juurest, me näeme, palju meil lapsi, kes elavad selle tõttu vaesuses - need on kõik moraalsete probleemide tagajärjed.

Praktikas see tähendab siis mida?

Praktikas tähendab see seda, et me peame hakkama ennekõike pöörama tähelepanu tulevaste põlvkondade või juba praegu kasvavate põlvkondade kõlbelisele kasvatusele. Ja me peame rõhutama seda, et iga rahva, iga kultuuri, iga riigi tuleviku seisukohast on ennekõike oluline see, kui tugev on see rahvas kõlbeliselt, moraalselt. Mina olen isiklikult sügavalt veendunud, et kõige suurem oht Eesti suhtes ei valitse mitte piiri taga, vaid valitseb meie enda piiride sees ja see on meie enda nõrkus. Targad mehed on kunagi öelnud, et rahvas, mis kõlbeliselt laguneb, vajub omaenda tühisuse all kokku.

Te ei ole teinud saladust, et Te olete tõsine katoliiklane. Ma ei tea, mis ajal Te täpselt palvetate, aga kui Te palvetate, mida Te oma palvetes ütlete?

See on väga isiklik küsimus. Need on minu vestlused Jumalaga. /.../ Aga kindlasti on meie, nii minu enda kui ka meie sihtasutuse teiste liikmete igapäevase palve osaks see, et meie ühiskond, meie rahvas, meie riik oleks õnnistatud ja et meie püüdlusi rahvana püsima jääda, riigina püsima jääda, saadaks ka kõrgemate jõudude toetus ja õnnistus.