Peeter Helme: euroopalikkus ei tähenda hoiakute ühtsust, vaid paljusust

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Peeter Helme on Vikerraadio kirjandustoimetaja. Autor/allikas: ERR/Ülo Josing

Euroopalikkus tähendab mitmekihilisust, vastandlikkust ja vastuolusid ning kogu rahva osalust, aga mitte rahva hoiakute salgamist ja nende kinnikleepimist eliidi enesekoloniseerimisprojekti korras, kirjutab kirjanik Peeter Helme.

19. novembri Eesti Ekspressis ilmunud essees „Andres ja Pearu Eesti poliitikas“ küsib Jaak Valge, mis on see maagiline „euroopalikkus“, mille nimel meie avalikus ruumis asju kaalutakse? Ta kirjutab: „Kui keegi pole „euroopalik“, on ta mängust väljas. Nagu me ise ei kuulukski Euroopasse, nagu meil ei olekski Euroopa väärtuste kujundamisel sõnaõigust. Tõsi, see ei sega samu tegelasi teises kontekstis sama tühjalt korrutamast, et Euroopa jõud on mitmekesisuses.“

Kui teinekord on ka väidetud, nagu käituvat Eesti Euroopa Liidus liiga allaheitlikult ega võitlevat oma (eri)õiguste eest, siis kuni Jaak Valge artiklini ei olnud keegi kuigivõrd küsinud seda, kas me püüame panustada Euroopasse – ja ma ei pea silmas ainult Liitu – ka ideelises mõttes. Õigemini, mõtiskleti küll 1990ndatel, mil poliitikutest võttis sel teemal sõna Lennart Meri ja mõtlejatest Haljand Udam.

Viimane ongi 1994. aastal öelnud tänapäevalgi aktuaalselt kõlavad sõnad: „Ühelgi poliitikul või erakonnal pole olemas reaalset käsitust tegelikkuse kohta, meie oma rahva kõlbelise ja vaimse potentsiaali kohta, nagu ka selle kohta, millised eluvormid on tänapäeva maailmas üldse võimalikud.“ („Ellujäämise valdkond“ – Looming, august 1994. Tsiteeritud kogumikust „Loetud ja kirjutatud“. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998, lk. 27)

Öeldud küll Eesti kohta, kehtib see kogu Euroopa kohta – ei ole olemas ainumat instantsi ega poliitikut või nende ühendust, kellel oleks reaalne käsitus tegelikkuse või tänapäeval võimalike eluvormide ehk -korralduse kohta. Hea ongi, et ei ole, sest alles veerand sajandi eest kehtis nii Eestis kui ka pooles Euroopas režiim, mis väitis endal olevat tõe monopoli.

Tänapäeval see enam nii ei ole. Või vähemasti ei tohiks olla. Nõnda ei tohi ka meie poliitikud lasta end eksitada ega arvata, et Brüsseli kuluaarides kuuldu või teistes Euroopa riikides – olgu või nende enamikus – praktiseeritu oleks tõe monopol, miski, mille järgi peame tingimata joonduma, et olla „euroopalikud“.

Vastupidi – kui tahame tõesti olla euroopalikud, peame mõistma, et Euroopa hõlmab nii antiikset kui ka keskaegset traditsiooni, nii reformatsiooni kui ka vastureformatsiooni ning nii valgustust kui ka selle vastatuse pinnalt sündinud traditsionalismi (mis, muide omakorda sünnitas Euroopa esimesed konservatiivsed erakonnad) ja omakorda vastusena sellele sündinud moodsat liberaalsust ja sotsiaaldemokraatiat.

Kõik see on Euroopa! Jah, Euroopa on suuresti vastuolude tsivilisatsioon, kuid see ongi seesama antiikkultuuri pärand – tees, antitees, süntees –, mis meil ühiskonna üle arutledes jäetakse sageli kõrvale kui liiga keerukas mehhanism. Või ka kui liiga ohtlik mehhanism, sest nõnda võivad ju ühiskonnas esile kerkida poliitilise eliidi projektile vastumeelsed ideed!

Selle asemel, et tõesti siseriiklikult arendada euroopaliku mõttevahetuse kultuuri, räägitakse vajadusest hoiduda jalgratta leiutamisest ning talupojakavalusest, mis väidetavalt õpib teiste vigadest. Huvitav – kui pole inimest, kes oleks omandanud oma elu tõeliselt suured õppetunnid teisiti, kui neid ise läbi elades ja läbi tunnetades, siis kuidas saab see ühiskondade puhul olla kuidagi erinev?

Ehk siis: kui soovime tõesti olla euroopalikud ja mitte pelgalt kandma mingit „euroopalikkuse“ silti, ei peaks me esiteks häbenema iseenda traditsioone. Teiseks me ei peaks häbenema selle üle arutlemist, mis on need meie enda traditsioonid ja mis on neis euroopalikku. Lõppude lõpuks – kui 1990ndate alguses otsustasime naasta oma Euroopa koju (nagu siis oli kombeks öelda), pidime ju tundma teatud hingesugulust. Kus see siis on? Milles see väljendub?

Kindlasti mitte selles, et Vabariigi President kuulutab kiirkorras välja rahva enamuse tahte vastaselt vastu võetud seaduse – see meenutab pigem käitumist, mis on omane meie idanaabrile või ka meist lõunasse jäävale Valgevenele. Kas see on euroopalikkus? Vist pigem „euroopalikkus“ – fassaadide võõpamine ja sisulise diskussiooni eiramine.

Kuid mõeldes ise aktiivselt kaasa Euroopa teemal, peaksime nii poliitilisel kui ka ideelisel tasandil olema aktiivses dialoogis ülejäänud Euroopaga. Väljendugu see siis näiteks senisest aktiivsemas välismeedia vahendamises. Tõsi, seda tehakse ning meie ajalehed avaldavad teinekord kaalukate Lääne-Euroopa mõtlejate lugusid, kuid siiski on sageli tunne, et mõttevahetused Euroopa üle ei lähe Eesti lugejale väga korda.

See on ka arusaadav. Miks peakski minema, kui see tundub kõrge ja kaugena, Eestis vaid väikest poliitilist ja ärieliiti puudutavana. Eesti jaoks toimivast euroopalikkusest kõnelemiseks on ikkagi vaja iseendast lugu pidada. Ja see ei tähenda poliitilise juhtkonna enesega rahulolu, vaid kogu rahva osalust. Sellele aga ei aita sugugi kaasa igasuguse Euroopa tsivilisatsioonipärandiga vastuolus olev oma rahva hoiakute salgamine ning nende kinnikleepimine eliidi enesekoloniseerimisprojekti korras.

Meid ei vii Euroopale vaimses mõttes lähemale mitte mull, milles elavad poliitilised juhid ja käputäis ärimehi, vaid aktiivne osalemine euroopalikkuse kui suure ja mitmekihilise kultuuri edendamisel. Kultuuri, milles Eesti pole mitte ainult vastuvõtja, vaid ka andja rollis.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: