Toetudes siseministri seisukohale teatas kultuuriministeerium vastuseks rektori kirjale, et sel aastal ei plaanita eriliste teenete eest kodakondsust anda.

Kodakondsuse seaduse järgi loetakse erilisteks teeneteks saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või muul alal, mis on tõstnud Eesti rahvusvahelist mainet.

Land rõhutab oma esitluses, et Ivanovil on teeneid Eesti kultuuri tutvustajana laias maailmas ning temast on kiiresti kujunenud juhtiv vene kirjanik Eestis.

Kultuuriminister Urve Tiidus ütles ERR-i uudisteportaalile, et sellele tuginedes ei saa siiski välistada, et ettepaneku juurde edaspidi naastakse.

"Teadmata härra Andrei Ivanovi praktilist keeleoskust, samas teades, et ta on õppinud Tallinna Ülikoolis, on loomulikult veel üks võimalus taotleda kodakondsust naturalisatsiooni korras," ütles Tiidus.

Viimati sai eriliste teenete eest 2012. aasta alguses Eesti kodakondsuse rahvaluuleteadlane, Peterburi religiooni ja filosoofia instituudi professor Isidor Levin, kes varem oli Venemaa kodanik.

Enne seda sai eriteenete eest kodakondsuse kolm inimest nii 2009. kui 2008. aastal. Seadus võimaldab eriliste teenete eest anda kodakondsust aastas kuni kümnele inimesele.

Rektor Landi kiri kultuuriministrile

Tallinna Ülikool teeb ettepaneku anda Eesti Vabariigi kodakondsus eriliste teenete eest Eestis elavale ja siin tegutsevale kodakondsuseta eestivene kirjanikule Andrei Ivanovile, kes on sündinud Tallinnas ning lõpetanud TLÜ vene filoloogia eriala.

Andrei Ivanov on Eestis elavatest ja siin tegutsevates kirjanikest kõige pärjatum kirjanik. 2007. aastast alates on ta praktiliselt igal aastal noppinud mõne kirjandusauhinna kas USA-s, Venemaal või Eestis: USA venekeelne ajakiri “Novõi Žurnal” avaldas 2007. aastal Andrei Ivanovi jutustuse “Minu taani onuke”.

Jutustus tõi tundmatule autorile Mark Aldanovi nimelise kirjanduspreemia “parima noorsooteemalise käsitluse teemal”. Sama konkursi täisväärtusliku preemia sai prosaist juba järgmisel, 2008. aastal jutustuse „Tuhk“ eest.

Väljaspool Venemaad elavatele ja vene keeles kirjutavatele autoritele mõeldud Juri Dolgoruki nimelise fondi preemia sai Andrei Ivanov 2009. aastal. Samal aastal ilmunud teoste eest lisandus tema kaukasse Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali preemia venekeelse autori kategoorias.

Seekord oli tähelepanu keskmes tema romaan „Hanumani teekond Lollandile“, mis mahtus 2010. aastal ka Vene Bookeri finalistide sekka. Samal aastal järgnes väljaspool Venemaad elavatele ja kirjutavatele autoritele suunatud konkursi „Vene preemia“ „proosa suurvormide“ kategooria teine koht romaani „Peotäis põrmu“ eest.

2010. aastal leiame Ivanovi nime veelkord Aldanovi konkursi võitjate seast, seekord küll pjedestaali kolmandalt astmelt teosega „Jahedus südame all“. 2011 – jutustus „Kriis“ – „Vene preemia“ „proosa väikevormide“ nominatsiooni järjekordne teine koht. Sama aasta teoste järjekordne Kultuurkapitali preemia 2011. aastal venekeelse autori kategoorias kogumiku “Kopengaga” eest.

2013. aastal oli Andrei Ivanovi uudisteos “Harbini ööliblikad” taaskord Vene Bookeri lühikeses nimekirjas. Sama romaan kuulutati ka ühe tähtsaima vene kirjanduspreemia - NOS võitjaks, sellele lisandusid võidud Juri Dolgoruki nimelise fondi ning Kultuurkapitali venekeelse autori konkurssidel 1920.-1930.aastate Eestile pühendatud romaani “Harbini ööliblikate” eest.

On üllatav, kui kiiresti kujunes Andrei Ivanovist juhtiv vene kirjanik Eestis. Tema teoseid tõlgitakse pidevalt: praeguseks on eestikeelsena ilmunud kõik tema romaanid ja enamik jutustustest, ilmunud on ka saksakeelseid tõlkeid ning kaks romaani on tõlkimisel prantsuse keelde.

Tema teoste üle vaieldakse, arutletakse, ta on eestikeelse kirjutava pressi pideva tähelepanu all. Arvestades vene preemiate voolu, seda, kuidas ja millise tähelepanuga võeti vastu „Hanumani...“ tõlge saksa keelde ja lavastus Hamburgi Thalia-Theatre´is, omandab kirjanik seda „teist“ neis, kelle jaoks pole, erinevalt Ivanovi erilises ja hästi ära tuntavas keeles loodud tekstidest etnorahvuslikud küsimused primaarsed.

Eesti lugejale pakub Andrei Ivanovi teostes esmajoones huvi just see „teiste“ maailm, ehk siinsed venelased ja nende hingeelu. Tema loomingu kohta on ilmunud terve rida suurepäraseid arvustusi, sh ka juhtivate eesti kriitikute sulest.

Lisaks puht kirjanduslikule tegevusele esineb Andrei Ivanov sageli ka oma lugejate ees erinevates linnades ja raamatukogudes. Kirjaniku esinemisi ootavad pidevalt ka TLÜ Slaavi Keelte ja Kultuuride Instituudi üliõpilased, kellede jaoks on oluline koht õpptöös suhtlemine nii klassikute (virtuaalsel teel ja läbi teoste) kui ka elus autoritega.

Kokkuvõtvalt, leiame, et eestivene kirjanik Andrei Ivanov on igati vääriline kandidaat Eesti Vabariigi kodakondsuse saamisel oma teenete eest Eesti kultuuri tutvustajana laias ilmas.