Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Terrorismioht paneb suurema vastutuse ka Eesti demineerijatele

Foto: ERR

Terrorismioht maailmas paneb paratamatult järjest suurema vastutuse ka meie julgeolekujõududele, sealhulgas demineerijatele, kes ise eelistavad oma tegemistes jääda võimalikult varjatuks.

"Aktuaalne kaamera. Nädal" käis uurimas, kuidas on viimase 20 aasta jooksul Eesti demineerijate töö muutunud.

1990. aastaid meenutavad toonased demineerijad kui väga pingelist perioodi.

"1995. aasta oli ikka väga hull aasta, meil oli rohkem plahvatusi kui Põhja-Iirimaal. Need grupeeringute sõjad, ülepäeviti käis pauk, ei julgenud üldse mingit pakki liigutada, kõik olid ainult pommiülikonnaga ja veekahuriga puruks," rääkis Põhja pommigrupi vanemdemineerija Kaur Sulepi.

Tollane väljaõpe toimis põhimõttel - kiirkursused ja tööle. Samas aasta hiljem oli plahvatusi juba täpselt poole vähem.

Paraku pakkus 1996. aasta väljakutse, mida ei unustata iial. Nimelt leiti Tallinna-Helsingi laevaliini alt Vene allveelaevade kütt koos süvaveepommidega, igasugune veealune võimekus aga
sisuliselt puudus. Appi tulid professionaalsed tuukrid ja käepärased vahendid.

"See allveelaevade uputaja oli ise siin Tallinna lahes põhja läinud ja uurimisel selgus selline õõvastav tõsiasi, et ega keegi ei suutnud öelda, kas need süvaveepommid on aktiveeritud seal allveelaeva jahi pardal või mitte. Ja sellest sai üks keerulisemaid operatsioone meile ning tipnes see sellega, et kõik, mis me suutsime tuvastada, tõsteti pinnale ja hävitati mandril, kõik mis tundus liiga kahtlane ja juba tehniliselt raskesti teostatav, hävitati merepõhjas, juba üle 40 meetri sügavusel," meenutas Päästeameti demineerimiskeskuse juht Arno Pugonen.

Päästeametnikud meenutasid ka muid märkimisväärseid juhtumeid - Pae täanava pommiplahvatusi ning 1936. aasta Männiku laskemoonavabriku plahavtuse järel maha maetud rekordilise koguse
lõhkeaine leidmist.

Täna on aga inimeste teadlikkus võrreldes 20 aasta taguse ajaga tublisti kasvanud. Granaati enam naljalt kamina peal ei hoita. Mõningate eranditega, muidugi...

"Meile siia samasse ukse taha, pommigrupi ukse taha on tulnud inimene lõhkekehaga: "Et ma tõin ära." Selliseid väikesed asju ikka juhtub," nentis päästeametnik.

2014. aastal on demineerijate kontol 3627 kahjutuks tehtud lõhkekeha.

Põhja pommigrupi juht Raido Taalmanni arvates on tänu väärt ka politsei, kes on viimasel ajal pommiähvardajad kõik kätte saanud. "Nende arv on ikka oluliselt vähenenud, kui me võtame siin 90-ndate lõpp ja 2000 algus, kus praktiliselt iga päev oli koolile pommiähvardus, aastas oli üle 200 pommiähvarduse koolidele, koolipäevi polegi palju rohkem kui 200 ja natuke peale, siis täna näiteks kooolide pommiähvardusi on 1-2 aastas."

Demineerijad sündmuskohtadel jäävad üsna tihti märkamatuks, samas kui üles astub nende elektrooniline ametivend pommirobot või selga tõmmatakse pommiülikond, ollakse hetkega pildis.

Eesti esimene ja õnneks seni ka viimane äkkrünnak Kaitseministeeriumis tõestas, kui olulist rolli mängivad olukordade lahendamisel demineerijad. Rünnakus kannatajaid, lisaks surma saanud Karen Drambjanile, oligi vaid kaks ja need olid pommirobotid.

Demineerimiskeskuse instruktor Margus Kurvits ütles, et tehnika on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud palju. "Esimeses osas oligi üks metallkast, kus oli väga primitiivne valik töövahendeid ja kui praegu siin ringi vaadata, siis see on märkimisväärne hulk ehk siis kaasaja demineerija peab ikka olema väga tark."

Olukordi, kus demineerijad tagantjärgi mõtlevad, et nüüd läks küll napilt, juhtub aga kõigest hoolimata ka tänasel päeval.

Toimetaja: Laur Viirand

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: