"Pealtnägija": seltskond ärimehi vilistab Eestis rangele kaevanduspoliitikale ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

"Pealtnägija" avalikustas seekordses saates, et Eestis tegutseb seltskond ärimehi, kes kogu riigi rangele kaevanduspoliitikale labaselt vilistavad.

See kõik on eriti kentsakas olukorras, kus alles detsembris pahandas riigikogu keskkonnakomisjon, et uute liiva ja kruusakakarjääride rajamisega tuleb piiri pidada ja et Eestit mitte auklikuks kaevata, tuleb olemasolevad karjäärid esiteks tühjaks teha.

Läbi kelle koduhoovi ja üle milliste põldude hakkab ikkagi lõpuks sõitma Rail Balticu kiirrong? See põletav küsimus ei paina täna mitte üksnes megaprojektiga seotud asjamehi, poliitikuid ja tuhandeid murest halle koduomanikke. Ärevusest higiste kätega ootavad raudteetrassi lõplikke koordinaate ka ettevõtjad, kes loodavad Rail Balticu ehituse pealt teenida oma teise miljoni.

Jutt käib ärimeestest, kes tormavad esimesel võimalusel kokku ostma tulevase raudtee äärde jäävaid maid. Aga mitte selleks, et hiljem riigilt maa eest topeltrohkem pappi küsida. Nende äriplaan on lihtsam, neid huvitab maa sees olev varandus – liiv ja kruus. Sest just liiva ja kruusa kulub Rail Balticu ehitamisele kõige rohkem.

"Võib-olla tavainimesele kõige selgemalt arusaadav näide oleks Rail Baltica," lausus ehitusettevõtja Jaan. Ta selgitas, et kui Rail Baltica ühe kilomeetri peale kulub keskmiselt 18 000 kantmeetrit täiteliiva ja kruusa ja kui Rail Baltica on meil orienteeruvalt 200 kilomeetrit pikk, siis igaüks võib jälle arvutada, palju on kantmeetreid kokku vaja.

Õige vastus on 3,6 miljonit kuupmeetrit liiva ja kruusa. Oluliselt lihtsamini kõlab ilmselt fakt, et nii võimsa liiva ja kruusa koguse ostmiseks kulutaks riik täna 11 miljonit eurot. Selle jackpot´i jagamisest ei taha aga keegi kõrvale jääda.

Veel enam, sellise rahasaju nimel on ärimehed valmis Eesti loodusega mängima väga räpaseid mänge ning kahjuks sageli riigi enda osalusel, teadmisel ja heakskiidul.

Räpased mängud loodusega

"Nad on loonud turu, põhimõtteliselt on nad nagu narkomaanid ja tiigikaevajad on nagu diilerid. Kui narkomaan tagant ära kaoks, sureks diiler nälga," kirjeldas ehitusettevõtja Jaan.

Milline on teie arusaamine ühest tiigist? Vähemalt mina olen kogu aeg teadnud, et tiik on ilus veekogu mõnes pargis, kõneles ERR-i ajakirjanik Rasmus Kagge. Või naabrimehe sauna kõrvale kaevatud auk, kuhu ennast pärast leilivõtmist kasta.

Pärnumaal, Surju vallas elavad aga nähtavasti väga suured inimesed, kuna sealne tiik on sama suur kui umbes kolm jalgpalliväljakut kokku ehk veidi rohkem kui kaks hektarit.

"Härra Männik, öeldakse, et Surju vald Pärnumaal on justkui Šveitsi juust, auklik tiikidest?" küsis ajakirjanik.

"Selle peale ma kostan, et see ei vasta kohe kuidagi tõele," vastas Surju vallavanem Jaanus Männik ja põhjendas, et sellepärast, et neil on pinnalt väga suur vald.

"Meil on metsa hästi palju ja metsas on olulised need tiigid. Need on metsa puhul, väga kuiva aasta puhul hästi olulised asjad, tuletõrje veevõtukohad, nii et iga veekogu on kasulik just selles mõttes, et saada vajaduse korral kuival ajal vett," rääkis Männik. "Ei, neid ole siin palju midagi, pigem vastupidi," kinnitas ta.

Ja juba esimese küsimuse peale läks kunagise Rahvaliidu ühe liidri jutt kahtlaselt lappama. Kuulake ja vaadake ning pange tähele. Metsas asuva tuletõrje veevõtukoha klassikaline suurus on selline, et sinna mahuks 500-1100 kuupmeetrit vett. Tiigid, mille ehitamiseks on Surju vald loa andnud, on aga sellised:

  • Ristiküla tuletõrjevee tiik, pindala 4980 ruutmeetrit, maht 14 400 kuupmeetrit
  • Kikepera küla esimene tiik-veehoidla, pindala 2200 ruutmeetrit, maht???
  • Kikepera küla teine tiik-veehoidla, pindala 4900 ruutmeetrit, maht 20 100 kuupmeetrit
  • Kikepera küla kolmas tuletõrje veevõtukoht, pindala 9950 ruutmeetrit, maht 48 700 kuupmeetrit
  • Kikepera küla neljas tiik-veehoidla, pindala 9980 ruutmeetrit, maht 41 700 kuupmeetrit
  • Kikepera küla viies tiik-veehoidla, pindala 20 400 ruutmeetrit, maht 70 580 kuupmeetrit

 

"Kas te olete veendunud vallavanemana, et need mehed, kes teil praegu tiike kaevandavad, kaevandavad seda ikkagi õiglastel eesmärkidel?" päris ajakirjanik.

"Ma arvan, et see, mis sealt välja tuleb, see tiik, see eesmärk on õige. See, mida sealt välja kaevatakse ja kuidas seda võõrandatakse, seal ilmselt on need probleemid, millest te tahate ka vestelda," ütles Männik.

Riigil tõmmatakse nahk üle kõrvade

Mille jaoks siis tegelikult kaevandatakse jalgpalliväljaku suuruseid tiike? Pole välistatud, et keegi tõepoolest põebki suurushullustust ja vajab oma sauna kõrvale nii suurt supluskohta. Ja pole välistatud, et keegi kunagi tõepoolest hakkabki siin ujuma. Tegelikult on kogu selle kaevandamise eesmärk teha riigile rehepappi ehk juriidiliselt korrektselt tõmmata riigil nahk üle kõrvade.

Tegelikult on needsamad ebamaise suurusega tiigid kõige ehtsamad kaevandused. Nende omanikud on mitmed pealtnäha tublid ettevõtjad, kes on leidnud JOKK-skeemi, kuidas saab maa seest ametlikku karjääri rajamata kätte tuhanded tonnid liiva ja kruusa, et need kopsaka kasumiga ehitusturule maha müüa.

Kuna selline must kaevandusäri lööb hinnad alla, solgib turgu ja tekitab kõlvatut konkurentsi, on seaduslike karjääride omanikud asunud ristiretkele. Teleekraanil esialgu veel anonüümselt.

"Selleks, et teha kaevandust, peab sul olema aega, kannatlikkust ja raha, et läbida kõik juriidilised toimingud, mis on siis vaja, alustades siis juba uuringuloa taotlemisest, siis uuringust, sealt edasi kaeveloa saamine, see taotlemine, see võtab, ma pakun kolm aastat on selline reaalne aeg, kui hakata nullist peale," selgitas ehitusettevõtja Jaan.

Kui ettevõtja lõpuks selle loa saab, siis on pidev kontroll - mitu korda aastas tehniline järelvalveamet, keskkonnainspektsioon, markšeidermõõdistused, tõi Jaan välja ja lisas: "See on kulu ja see on töö ja see võtab aega ja raha."

Ja nüüd kuulake ja vaadake, kuidas saab kogu sellest bürokraatiaahelast ja kontrolli kadalipust mööda hiilida. Selleks tuleb vaid osta hea tükike maad ja siis vallale teada anda, et te tahate ehitada tiiki.

"Kadedus tuleb peale, sellepärast, et selle maksimumaeg mõttest, et nüüd ma hakkan tiiki tegema, mul on maa olemas, ma lähen omavalitsusse, teen avalduse selle kohta, saan, esitan projekti, pärast seda taotlen keskkonnateenistuselt võõrandamise loa, on kolm kuud," jutustas Jaan. Loetletud tegevuste kogukuluks pakkus ta paar-kolm-nelisada eurot riigilõivude eest.

"Ei ole tehnilise järelevalve ametit, ei ole keskkonnainspektsiooni," märkis Jaan.

Läbi JOKK-skeemi ehitatud megatiigid ehk mustad kaevandused ei ole vaid Surju valla nähtus. Sama peene skeemiga on maapõuest liiv ja kruus välja kaevatud ning ehitusturule maha müüdud üle terve riigi juba aastaid.

"Ma arvan, et kahe käe näppudest jääb ilmselgelt puudu. Ma tean siin oma piirkonda. Üle-eestiliselt, ma arvan, neid võib ikkagi lugeda, et aastas kindlasti 50, aga oma piirkonnas, ma arvan, kümme sellist üritatakse ikkagi aastas teha," lausus ehitusettevõtja Jaan.

Uus trend kolossaalsete tuletõrje veevõtutiikide kõrval on hektari või lausa kümne hektari suurused ja 4-6 meetri sügavused vähitiigid. Kui "Pealtnägija" neid parameetreid staažikatele vähikasvatajatele tutvustas, kostus vastuseks vali naer, sest vähkidele on vaja maksimaalselt kuni 2000 ruudust kanalit, sügavusega ligi 2 meetrit. On ilmne, et paljude sarnaste tiikide puhul ei huvita ehitajaid mitte vähid, vaid liiva- ja kruusatonnid. Et need rahaks teha, on vaja vaid keskkonnaameti luba ja ongi kõik.

Kümne hektari suurused vähitiigid

"Kuhu nad selle viivad?" uuris ajakirjanik.

"Ei, seda ei ole neil vaja öelda," vastas talle keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni juhtivspetsialist Toomas Padjus.

"Ükskõik, oma ehitusele, tee-ehitusele, lihtsalt metsa alla?" küsis ajakirjanik.

"Jah, selles mõttes, et kui ta läheb võõrandamiseks, siis selle teisaldamise või paigutamise koht ei ole teada", lausus Padjus ja nentis, et ettevõtjad ei pea seda kuidagi selgitama.

Kuidas see saab ikkagi kõik nii lihtne olla? Ostan maa, kaevan selle tiigi ehitamise sildi all liivast ja kruusast tühjaks, müün maavarad maha ja riik ei panegi kätt ette. Ja veel. Tundub, et mitte kedagi ei huvita ka see, mis nendest keset metsa kaevatud megaaukudest pärast üldse edasi saab, sest need ei ole ju ametlikud karjäärid, mille saatust riik väga rangelt kontrollib.

Padjus nentis, et vallad saaksid ehitusloa väljaandmise käigus kindlasti natukene asju uurida, miks ja mis eesmärgil ning kui asjakohane on teha nelja meetri sügavust veekasutustiiki.

"Vald võib siin targutada kõrval küll ja küsimus on selles, et kaevise võõrandamise teatise ja selle õigus ja selle menetlemise, mis see on ja kuidas, seda kvalifitseerida, selle otsustab keskkonnaamet," lausus vallavanem Jaanus Männik.

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni juhtivspetsialist Toomas Padjus ütles seevastu, et kui tiigi rajaja esitab neile kõik vajalikud dokumendid, mida nõuab maapõue seadus ja kõik need on korrektselt vormistatud, siis neil keeldumise alused praktiliselt puuduvad.

"Keskkonnaamet ütleb, nemad ei saa midagi teha," märkis ajakirjanik.

"Kuidas ei saa. Nemad annavad kaevise võõrandamise õiguse," arvas Männik.

Õnneks pole selline väitlus kõikjal nii nutune. Mitmel pool Eestis on valla- ja keskkonnaametnikud rehepappide plaanid läbi näinud ja tiigiprojektidele veto pannud. Et kogu see lugu pole mitte lihtsalt üks perifeerne probleem, näitab Eesti ühe tuntuima ehitusfirma Nordeconi lugu.

Nimelt tahtis firma rajada ca hektari suuruse tehisveekogu Kose valda Tallinn-Tartu maanteelõigu lähistele, mida varsti ehitama hakatakse. Keskkonnaamet haistis, et ilmselt tahtis ehitusgigant endale labasel moel lihtsalt konkurentsieelist ehk odavat liiva ja kruusamaardlat tekitada, ning pani projekti seisma. Mitmed on riigi protesti vastu lausa kohtusse läinud, sest suurest rahast ei taha keegi ilma jääda.

Rehepaplik tiigiäri on põrgulikult kasulik. See on üks järjekordne Surju valla hektari suurune tiik. Ühe hektari suurusest tiigist on võimalik kätte saada umbes 30 000 kuupmeetrit kaevist. Sõltuvalt sellest, kas tegemist on liiva või kruusaga, on võimalik seda maha müües teenida puhtalt 150 000 eurot.

"Kas vald tunneb huvi, mis saab sellest kahelt hektarilt välja kaevatud kaevisest?" küsis ajakirjanik.

"Ütleme nii, et sellest suur osa ilmselt tal lähebki täitepinnaseks, aga et kas ja kuidas ja mis temaga veel tehakse, see on võib-olla see küsimärk selle asja juures," lausus Jaanus Männik.

"No seda ma küsingi teie käest, mis sellega tehakse?" kordas ajakirjanik.

"Ütleme, RMK teedele. Põhiliselt. RMK on pidanud n-ö võimalikuks seda teekattena kasutada ja nad on seda suuresti kasutanud," väitis Männik.

"Kas te saate aru sellest paradoksist? Te annate loa neil ehitada tiigi," päris ajakirjanik. Männik vastas jaatavalt.

"Nad võtavad tiigi seest välja liiva või kruusa. Ja nad lähevad, müüvad selle veel RMK-le maha," jätkas ajakirjanik.

"Omavalitsusele ka, jah, aga küsimus on selles, et kas ja kuidas seda käideldakse," lausus Männik.

Riik suurim mustalt kaevandatud ehitusmaterjali kokkuostja

Ehitusettevõtja Jaanus nentis, et riik on meil täna kõige suurem mustalt kaevatud ehitusmaterjali kokkuostja, sest tema korraldab riigihankeid. Üheski riigihankes ei ole öeldud, et hankes kasutatav materjal peab olema kaevandatud kaeveloaga kaevandusest, vaid on öeldud, millised on materjali kvaliteeditingimused, ükskõik, kus sa selle kaevad - kas oma sauna tagant, karjäärist, riigiametnikke see ei huvita, kinnitas Jaan.

Toome lihtsa näite: mitme Pärnumaa supertiigi omanik on metsafirma Grundar Puit. Selle omaniku, Andrus Kalda teine firma Hüdromel, on viimasel ajal Pärnumaal võitnud mitmed RMK metsateede rekonstrueerimise hanked. Põhjus on loogiline – neil on ehitusobjektide lähedal oma n-ö tiigid, kust tuleb kogu vajalik liiv ja kruus tasuta kätte. Nagu pakkumiste vahed must valgelt näitavad, on nende eelis konkurentide ehk ametlikest karjääridest materjali ostjate ees, mäekõrgune.

"Millist seadust me olme rikkunud?" küsis kommentaari andes Hüdromel ja Grundar Puit omanik Andrus Kalda.

Tõepoolest, Andrus Kalda ja tema firmad ei riku ühtegi seadust. Ta on tark mees, kes on osanud ära kasutada õigusvaakumit ja riigi erinevate institutsioonide peataolekut. Hämmastav on lihtsalt see, et riigi selline peataolek ehk kogu see tiigijama on kestnud tegelikult 6-7 aastat.

Sellest on korduvalt kirjutatud, selle kohta on riigikogus esitatud keskkonnaministrile arupärimisi, aga jultunud mängud Eesti loodusega jätkuvad ja on jultunumad kui kunagi varem. Kui küsida, kes selles kõiges süüdi on, siis lõpuks näitavad ikka kõik näpuga hambutu seaduse ja keskkonnaministeeriumi peale.

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Ado Lõhmus kinnitas, et probleem on olnud pikaaegne ja keskkonnaministeerium liigub pidevalt selles suunas, et seda probleemi elimineerida või vähendada. Selleks vaatavad nad pidevalt üle enda õigusloomet, milliseid õigusakte oleks võimalik täiendada, et sellist ebaeetilist tegevust vältida.

"Sest ma kordaks veelkord üle, et iseenesest regulatsioon on loodud selliselt, et isik, kes soovib rajada tiiki, saaks seda teha ja küsimus on selles, et tegemist on, kui seda kaevist kasutatakse ebamõistlikult, siis on tegemist ebaeetilise tegevusega," selgitas Lõhmus.

Lõhmus nõustus, et selles suunas tuleb liikuda, et riik ise ei soodustaks sellist ebaeetiliste tegude tegemist.

Lühidalt kokkuvõttes väidab keskkonnaministeerium, et juba tänavu juulist jõustuvad muudatused, mis teevad rehepappide elu põrguks ja muudab mustade karjääride ehitamise tuletõrje veevõtukoha või vähitiigi nime all väga kurnavaks ja mõttetuks. Kas see nii ka läheb või on Rail Baltica ehitamise ajaks välja mõeldud uued nipid, näitab aeg.

Toimetaja: Liis Velsker



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: