Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Peeter Helme: Eesti vajab murdeproosa jaoks eraldi võistlust

Peeter Helme
Peeter Helme Autor/allikas: ERR

Esimesel veebruaril kukub kell käsikirjade esitamiseks Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusele. Selle tähtaja lähenemisega seoses tuleb romaanivõistluse meiliaadressile üha sagedamini järelepärimisi käsikirja vormistamise, esitamise, tähtaegade ja reeglite kohta.

Seni pole ükski küsija veel vastuseta jäänud ning võistluse korraldajad loodavad, et kõik, kellele oleme nõuga abiks olnud – ja paljud teisedki – saadavad oma ka käsikirja teele ning žüriid ootab ees huvitav ja põhjalik lugemine, mida viimaks kroonib ka edu võidutööde leidmise ja hindamise näol.

Kuid lisaks üsna rutiinsetele ja tehnilist laadi küsimustele jõudis korraldajate Tiit Aleksejevi, Jan Kausi ja allakirjutanuni ka küsimus, millele me õigupoolest head vastust anda ei osanud. Nimelt tunti huvi, kas võtame vastu ka murdekeelseid tekste.

Vastuse üle sai tükk aega mõeldud ja lõpuks pidime tunnistama, et ei, murdekeelseid tekste me paraku vastu ei võta. Ja seda üldse mitte mingist suur-eesti šovinismist tulenevalt, vaid põhjusel, et mitte kõik žürii liikmed ei valda Eesti murdeid – olgu selleks siis võru, setu, mulgi, saare või miks mitte ka kihnu murre – või ei valda neid murdeid tasemel, mis lubaks sellise teksti ilukirjanduslikku väärtust pädevalt hinnata.

Nii võiks žürii pigem mõnele tekstile hoopistükkis liiga teha. Loodan, et küsimuse esitaja jäi sellise vastusega rahule või vähemasti leppis selgitusega. Tuleb muidugi tunnistada, et säärase põgusa meilivahetusega ei saa teemat sugugi ammendatuks lugeda. See oleks lausa vastutustundetu.

Murdekirjandust on Eestis ju ikka tehtud. Tehakse siiamaani ning loodetavasti tulevikuski. Tõsi, rohkem kirjutatakse murdeluulet, vähem murdeproosat. Seega näib, et ei maksa jääda lootma lihtsalt lootusele ja juhusele sedavõrd olulises küsimuses nagu eesti keele murrete säilimine ja areng. Midagi oleks vaja ette võtta.

Murdeluulevõistlusi iseenesest toimub: Tarvastu vald Viljandimaal korraldab igal aastal Hendrik Adamsoni nimelist murdeluulevõistlust, kuhu autor võib esitada teksti oma lemmikmurdes, Võrumaal leiab aset koolinoortele mõeldud Artur Adsoni nimeline murdeluulevõistlus ning Saaremaal tehakse saare murdes luulevõistlust.

Kuid kuidas on lood murdeproosaga? Vahest vajab ka mitte-tallinnakeelne proosa oma võistlust ja auhindu ja tähelepanu ja selliselt väljundit autoritele, kes soovivad end murdes väljendada?

Üks võimalus oleks mõne olemasoleva kirjandusvõistluse juurde luua murdekeelne lisa- või eriauhind. Kuid samas eeldab see ikkagi omaette pädevat žüriid ning tekitaks nõnda võistluse võistluse sees – seejuures ähmastades ettevõtmise eesmärki ning mõjudes justkui lohutusena n-ö pärisauhindade kõrval.

Selle asemel kutsun üles Eesti murrete ja neis loodava ilukirjanduse pärast südant valutavaid inimesi üles looma omaette võistlust. Ilmselt ei ole tegu ettevõtmisega, mida tasuks korraldada iga aasta vaid pigem – nagu romaanivõistlustki – üle aasta, sest vastasel juhul lihtsalt ei tule kokku piisavalt käsikirju.

Ja ilmselt pole mõtet sätestada ka väga kitsaid žanripiire – ka Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tingimustes on romaanižanr määratletud võimalikult laialt ning arvesse läheb iga eestikeelne proosaalgupärand, mis on vähemalt 200 000 tähemärki pikk.

Vahest võiks murdeproosavõistlus hindamisele võtta ka novellid ja lühiproosa? Kuid sedasorti arutlused on tehnilised.

Olulisem on põhimõtteline küsimus – kas Eesti vajab murdeproosavõistlust? Kas Eestis kirjutatakse veel murdes romaane, jutustusi, novelle? Kindlasti kirjutatakse. Kuid kindlasti kirjutataks rohkem, julgemini, süvenenumalt ja paremini kui autoritel oleks väljund võistluse, auhindamise, avaliku tähelepanu ja selle kaudu lugejahuvi ning murdekeele prestiiži tõstmise näol.

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusega saame anda tuge eeskuju näol, säärase ettevõtmise läbiviimine peab aga tulema inimestelt, kes murdekeeles kirjutavad, loevad ja elavad. See on kogu Eesti kirjanduse seisukohalt oluline ning eesti keelt kui omaette põnevat maailma ja maailma nägemise viisi tugevdav, kui selliseid inimesi leiduks rohkem.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: