"Aktuaalses kaamera" stuudios uudisteankur Priit Kuuse küsimustele vastates nentis Kasekamp ka seda, et endise NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni äsjane hoiatus Balti riikide osas on tõsine hoiatus, kuid samas pole selle sisu midagi uut.

Ühest küljest kuuleme nüüd, et paanikaks pole põhjust. Samas, kui me vaatame: kriis süveneb, retoorika muutub järjest jõhkramaks ja homse suhtes puudub igasugune kindlustunne. Mis me kuue kuu pärast räägime?

Ma arvan, et me räägime paljuski sama juttu kuue kuu pärast, sest ma ei usu, et see kriis kestab igavesti. Ehk siis maailma tähelepanu nihkub kuskile mujale ja ma usun, et see olukord, kuhu me satume kuue kuu pärast, on külmutatud konflikti taoline Ukrainas. Ja küsimus, mis nüüd ärritab kõiki, on see, et on tekkinud arutelu, kas Ameerika on valmis aitama Ukrainat otseselt relvadega ja see on pannud Merkelit ja Hollande'i kiiresti tegutsema. Nemad tahavad vältida sellist olukorda, sest nemad kardavad, et see viib eskaleerumiseni - mis võib tõesti juhtuda - ja seetõttu nad on Moskvas Putiniga praegu kohtumas. Ja me tõesti ei tea, mis nende kõneluste sisu võiks olla.

Kas nende kõneluste sisu võib olla ka selline, et tehaksegi järeleandmisi ja Putin saabki "oma tahtmise", kuna liitlased ei suuda asja ühiselt lahendada?

No lääneliitlaste ühtsus on võtmeküsimus. Me võime loota kõige optimistlikumat stsenaariumis, et USA oma selle ähvardusega aidata Ukrainat relvaabiga, et see on pannud Merkelit ja Hollande'i tegutsema. Ehk siis, et see on koordineeritud USA ja Prantsusmaa ja Saksamaa vahel. Ehk siis üks mängib sellist karmi liini ja teine läheb nö pehmemat liini, järeleandmisi otsima. Aga me seda tõesti ei tea, et mis tasemel see mäng seal käib.

Kuhu Eesti nüüd paigutub selles retoorikas? Ka siit on tulnud toetavaid noote sellele, et me peame panustama Ukrainasse sõjaliselt. Kui nüüd vaadata läbirääkimiste käiku, siis mis
olukorda see meid paneb?

Ma usun, et Eesti poolt vaadates on tihtipeale olnud selline arusaam Venemaa käitumisest, et kui me ise ei ole kindlad, kui me allume sellele hirmutamise taktikale ja näitame nõrkust, siis venelased ongi saavutanud oma eesmärgi. Nii et üldiselt on Eesti poolt olnud kuulda seda, et me peaksime ja lääneliitlased peaksid olema palju kindlamad ja nõrkus on tegelikult selline võimalus, mida Venemaa kasutab ära.

Kuivõrd tõenäoliseks te peate sellist stsenaariumi, millele viitas Economisiti ajakirjanik Edward Lucas, et me võime ju võimelda kui palju tahes oma rahuplaanidega, aga miski ei muutu enne, kui üks mees on otsustanud, et ta on midagi saavutanud?

See on täpselt nii, et me ei tea, mis Putini eesmärk tegelikult on. Me teame, et ta on oportunist, et ta püüab ära kasutada kõik võimalused, mis talle ette satuvad - nii et kasutab ära kõik vastaste nõrkused. Nii et seetõttu me peame olema väga kindlad. Aga me ei tea tõesti, kuhu ta kavatseb oma avantüüridega lõpetada.

Ja lõpetuseks, NATO endise peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni avaldus - kuidas kommenteerite? PR-trikk või tõsine hoiatus?

Tõsine hoiatus, aga samas mitte uus hoiatus. Oluline on see, kes on seda öelnud. Paljud on seda varem juba öelnud.