Alari Rammo: kuidas pööblit pöördesse ajada ({{commentsTotal}})

Alari Rammo on vabaühenduste liidu töötaja.
Alari Rammo on vabaühenduste liidu töötaja. Autor/allikas: ERR

Esmakordselt Eesti valimistel on seekord metoodiliselt ritta seatud erakondade populistlikemad lubadused. Ikka selleks, et valijad näeksid vassimist läbi ja oleks kandidaatide suhtes nõudlikumad.

Iga valimistsükliga tekib vabakonnas ja akadeemias aina enam valvekoeri, kes analüüsivad lubadusi, kõrvutavad pakutud lahendusi tegelikkusega ja nõuavad, et kandidaatide vaated oleksid klaarid. Kes niutsudes, kes klähvides, kes puredes.

Täna avaldati mõttekoja Praxis vedamisel koostatud populismiedetabel, mis testib nii kõigi erakondade platvorme kui mõneti ka metoodikat, kuidas populistlikkust üldse mõõta. Esimese hooga leidsid eksperdid kõigilt parteidelt kokku üle 200 populismihõngulise lubaduse, edetabelisse jäi neist 35.

Mis see populism üldse on? Veidi lihtsustatud oleks öelda, et populistlik on niisugune unistustel ja hirmudel mängiv lubadus, mis ajab pööbli pöördesse. Tahtmata või oskamatagi mõelda, millised on tegelikud tagajärjed elukorraldusele, kaaskodanikele või neile endilegi.

Meeldib ju meile ikka uskuda, et kusagil eksisteerivad tervemõistuslikud lahendused, mis tuleb lihtsalt ära teha. Et neid pole tehtud, on süüdi praegune eliit, kes seal ka ei istu. Kui onu Endlile ja tädi Maalile aga faktidele abil rahulikult asi ära seletada, on ta sageli pettunud. Selgub, et tegelik elu on koletumalt keeruline ja ta teab sellest neetult vähe.

Rahvakogu ja teised sarnased aruteluviisid on kenasti tõestanud, et rahulikult poolt- ja vastuargumente kaaludes kipuvad ka kõige tigedamad tikrid maha rahunema. Muutudeski alles siis võimekaks ühishüve määratlevaks rahvaks, selmet vehkida lühiajalisi võite pakkuvate lippudega.

Parteid oma lubadustega kaasnevat ja tagajärgi väga seletama ei kipu. Olulisem on ikka ägeda loosungiga võimule pääseda ja no ega kõike lubatut saagi teostada. Selle võib lõpuks koalitsioonipartneri kaela ajada – küll ise oleks teinud, aga näe, ei pannud valimisi kinni.

Euroopas ringi vaadates võivad populistid valimisi kinni panna küll, defineerides kiiresti ümber selle vähese, mida oleme õppinud kaasaegsest demokraatiast ja vabadustest.

Siiski, iga pudrujõgesid lubav loosung pole jalamaid populistlik – enamasti on küsimus ideoloogilises ehk poliitilises valikus. Ka sadu miljoneid maksva lubaduse saaks iseenesest teoks teha, kui teistest valdkondadest jõhkralt raha vähendada. Või siis makse tõsta, kuigi seda ei luba ette kunagi keegi. Kui vaja, tehakse pärast valimisi kiiresti ära.

Jama on siis, kui lubaduste maksumusi ja katteallikaid pole esitatud, eriti äärmiselt kulukate ideede juures nagu maksude mitmekordne langetamine, alampalga kiire tõus, tasuta hambaravi, kodanikupalk või ei tea kust 60 000 töökoha loomine. Kõik nimetatud pärinevadki tänasest edetabelist.

Uuel nädalal peaks valimisplatvormide maksumused avaldama ka rahandusministeerium. Neile on küll ette heidetud, kas suudetakse tõesti ühe erakonna juhtimisel jääda teiste parteide suhtes sõltumatuks, aga eks me näe. Oluline on, et ministeerium avaldaks ka oma arvutuskäigud ja algandmed väidetu kontrollimiseks.

Populistliku lubaduse tüüpe on lisaks majanduslikele veel päris mitu.

Teine on näiteks valijale passiva emotsionaalse vaenlase otsimine ja närvilisemale publikule lähevad kindlasti peale lubadused peksta venelased välja ja Riigikogu laiali, ametnikudki lahti lasta ja Eesti riik tagasi võtta. Kellelt, kuhu või kuidas, ei öelda, sest tegelikkus nii lihtne taas ei ole.

Mitte, et ei tohiks nüüd radikaalne olla. Ikka oodatakse ja lubatakse uut poliitikat, ausust, muutusi, reforme, teisiti tegemist või aru pähe. Ent oma vaated pelgalt vastandumisele ehitaja kipub sageli positiivse plaani osas jänni jääma.

Tunneme seda kodanikenagi – me teame tihti, mida me ei taha, me ei taha seda kohe, aga mida asemele võtaks, nii hästi enam sõnastada ei suuda. Vastutustundlik poliitik, ja ka valija, peaks olema need asjad aga läbi mõelnud.

Kolmas populistliku lubaduse liik on niisugune, kus tõotatakse pealtnäha vajalikku asja, aga ei mainita sõnagagi, kuidas eesmärk saavutatakse. Nõnda jäetakse valijale mulje, justkui väga keerulisel probleemil oleks taga lihtne lahendus. On ülimalt kaheldav, et alles see partei avastas järsku jalgratta, pigem ta lihtsalt valetab.

Kellele ei meeldiks näiteks, kui meie elekter oleks Euroopa odavaim või soodustataks kodumaiseid ettevõtteid. Hulk valijaid samas ei tea, ega ammugi maini seda parteid, et need soovid nõuaks ei rohkem ega vähem kui Euroopa Liidust välja astumist.

Olles ka ise populismiedetabeli üks koostajaid, võin rusikareeglina öelda, et mida suurem ja keerulisem on probleem, seda lihtsakoelisemana esitatakse seotud lubadus. Ja seda laisemaks võib muutuda valija mõtlemisel, kas väljakäidu probleemi üldse lahendab või mis on selle tegelik hind.

Üks naljakas valimislubaduse tüüp leidub veel, mis riivamisi on ka populistlik – niisugune, kus väljakäidu on tegelikult juba tehtud. Raske öelda, kas erakondadel napib infot, lubades olemasolevat asja kui suurt muudatust, või teevad nad sedagi valija hullutamiseks.

Paari aasta eest uurisid teadlased Avatud Eesti Fondi toel populismi kolmes Balti riigis ja tulemused olid väga sarnased tänavusele topile – meeleheitlikumad on ikka lahkuvad või saabuvad parteid. Mis on tegelikult kurb, sest kui me ka tahaks parteimaastikul muutusi, on tänased valitsuserakonnad populismiteljel siiski kõige vastutustundlikumad. Eks neil ole juba teave, kogemus ning ka raskem suuri muutusi lubada – kõike võinuks nad senigi teha.

Väikestel erakondadel ongi eristumiseks vaja radikaalsem olla, aga mõtlevale valijale kahandab nende populistlikkus jälle tõsiseltvõetavust. Nii suurt pettumust võimus ei ole praegu ilmselt üheski grupis, et radikaalid enamuse võidaks, aga kui mõni sõgedam väikepartei ka künnise ületab, ei juhtu midagi kohutavat. Ongi suurparteidele ebamugavam ja publikule huvitavam. Valvekoertel on ka keel vestil, aga saba ikka rõngas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio poliitikateemaline päevakommentaar



uudised
Kakaopuu.

Ghana valuuta: kuld ja kakao

Ghana üks jõukam paik, Ashanti piirkond Obuasis, on maailmas tuntuks saanud just kullakaevandamise ja kakao kasvatamisega ning seal käis kohalikul kakaofarmeril külas “Osoon”.

Valdo Pant

Valdo Pant: ühel päeval atakiga haiglas, järgmisel süstamatkal

Tõenäoliselt ei saa me kunagi lõpuni teada, milline inimene oli Valdo Pant, kuna ajaga on hakatud teda kohati lausa müstifitseerima. Eesti ringhäälingu esimene tõeline telestaar suutis kolleegide sõnul võluda šarmiga nii tavainimesi kui ka tsensoreid, aga tööharjumustelt oli ta vanakurat ise nii enda tervise kui ka teiste vastu.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: