Katrin Pihor: millist majandust Eesti vajab ja millist erakonnad meile lubavad ({{commentsTotal}})

Katrin Pihor on poliitikauuringute keskuse Praxis majanduspoliitika programmi juht.
Katrin Pihor on poliitikauuringute keskuse Praxis majanduspoliitika programmi juht. Autor/allikas: ERR

Seekordsete valimiste võtmeteema näib olevat lihtsa tööinimese rahakott või õigemini võidujooks selle nimel, milline erakond seda kõige rohkem täita suudab. Ometigi saame jagada ainult seda, mida on jagada. Selleks, et rahakott paksem oleks, tuleks ikkagi esmajoones kasvatada rahakoti sisu ehk ettevõtjate teenitavat tulu.

Seni on see meil ka hästi õnnestunud. Eesti on olnud viimase kümne aasta jooksul Euroopa kõige kiirema tootlikkuse kasvuga riik. Kuid juba kolmandat aastata kasvab meie tootlikkus ehk siis väärtus, mida meie töötajad oma tööga loovad märgatavalt aeglasemalt kui meie naabritel Lätis ja Leedus.

Paraku kehtib majandusarengus paradoks, et mida kõrgemale sissetulekute tasemele riik jõuab, seda raskem on kiiret kasvutempot säilitada. Esialgu on ju lihtne labidamehed ekskavaatoritega asendada, töö läheb lennates ning kraavimeetrite hulk juhi kohta aina kasvab. Kuid teatud hetkest enam ei piisa uue ekskavaatori ostmisest.

Kaeblemist, et Eesti majanduse struktuur on kaldu madalat lisandväärtust loovate tegevuste suunas, on kuulda juba aastaid. Miks see majandusinimestes muret tekitab? Aga seepärast, et jalatsite tootmisprotsessi saab muuta järjest tõhusamaks, disainis võtta kasutusele kõiksugu imevigureid, kuid jalatsid jäävad lõpuks ikkagi jalatsiteks ja inimeste valmisolek nende eest maksta on piiratud. Seega on piiratud ka ettevõtete teenimisvõime.

Paraku on sellised tootmisharusid Eestis mitu: toiduainetööstus, puidutööstus, metallitööstus. Samas on kõrgtehnoloogilise tootmise (nagu keemia- ja farmaatsiatööstuse, optiliste seadmete ja masinate ehituse, kontoritehnika tootmise või teadmismahukate teenuste) osatähtsus meil suhteliselt tagasihoidlik.

On ka lähenemisviise, mis väidavad, et tähtis ei ole see, mida riik toodab, vaid see, kus ta asub väärtuse loomise ahelas. Paraku ka siin ei ole meie olukord kiita.

Paljud meie ettevõtted on tublid tööhobused, kes täidavad emafirma või mõne suurkliendi tellimusi tähtajaliselt ja vastuvaidlemata, püüdes hoida tootmiskuud võimalikult madalad. Suur osa meie ettevõtete innovatsioonist tegeleb protsessiuuendustega ning innovatsiooni eesmärkides tähtsustatakse ennekõike kasumi suurendamist. Seegi peegeldab sõltuvust välismaistest omanikest.

Globaalses majandussüsteemis luuakse aga üha enam rikkust väärtusahela tippudes: tootearenduses ja disaini ning järelteenuste osas, samal ajal kui tootmine ise püütakse delegeerida riikidele, kus tööjõud on odav ja tootmiskulud madalad. Seega – kui tahame rikkust kasvatada, peame välja murdma allhangete lõksust ja liikuma väärtusahelas kõrgemale. See on aga võimalik vaid ise väärtusahelat kontrollides ehk ise selle omanik olles.

Paraku on võidujooks väärtusahelate tipu suunas väga karm: rikkaks ei taha saada mitte üksnes Eesti, vaid ka paljud teised maailma riigid. Üht kindlat eduretsepti aga ei ole olemas. Nii nagu spordis, on ka majanduses teatud tegurid, mis loovad eduks eeldused: innovatsioon, ettevõtluskeskkond, tööjõu oskused ja teadmised ja siis on hulk X-tegureid, mille olemasolust me vahel isegi teadlikud ei ole. Riik, kes oma teguritekomplekti kõige paremini tööle saab, võib nautida edu – nagu Norra suusatajad.

Valimiseelses võitluses on erakonnad valdavalt mõistnud vajadust majandust kasvatada, kuid Eesti edutegurite komplekti osas ollakse üsna erineval arvamusel.

Teadus- ja arendustegevuste kulutusi lubavad suurendada nii Reformierakond, Keskerakond kui ka sotsiaaldemokraadid, konkreetsetele programmidel lubab lisaraha ka IRL. Kuid nii nagu on üldise majandusarenguga, on ka teadus- ja arenduspoliitikas tähtis mitte üksnes see, palju kulutatakse, vaid see, millele kulutatakse. Seega on need lubadused sisutühjad seni, kuni ei ole selget seisukohta, milleks lisaraha kasutatakse. Selles osas on aga erakondade seisukohad väga ebaühtlased – on neid, kes on teema hoolikalt läbi mõelnud, on neid, kes jätkavad senisel kursil, on neid, kes piirduvadki vaid raha suurendamise lubadustega.

Üks valdkond, mille üle erakonnad pead murravad, on Eesti ettevõtete ja teadusasutuste vähene koostöö. Selle lahendamiseks pakutakse välja peamiselt rakendusuuringute rahastamise suurendamist ning rahastamisskeemides ettevõtjate sõnaõiguse suurendamist.

Praktiliselt tähelepanuta (tõsi küll, Reformierakond põgusalt mainib seda) jääb aga pisisasi, et avaliku sektori investeeringutel on kombeks tõrjuda välja erasektori investeeringuid. Ehk lihtsamalt – kui riigilt on võimalik saada raha odavamalt ja väiksema pingutusega kui ettevõtetelt, siis taotletaksegi raha riigilt.

Ettevõtete ja teadusasutuste tagasihoidlik koostöö Eestis seda ilmestabki – EL rahastamisskeemid ning Eesti enda vähene teadusraha võimaldavad teadlastel ise otsustada, mida ja kuidas nad uurivad ja on seetõttu ka atraktiivsemad. Ettevõtjatega koostöö on palju pragmaatilisem – iga ettevõtja tahab täpselt teada, mida teadusele investeeritud euro talle tagasi toob. Teadusuuringutes levinud „vajab täiendavaid lisauuringuid“ ettevõtjat ei rahulda.

Seetõttu peaks riik eraettevõtete teadus- ja arendusinvesteeringute suurendamiseks looma pigem motiveeriva keskkonna, mis aitaks ettevõtetel ja teadusasutustel leida ühishuvid.

Üks selline võimalus on kolmepoolsed koostööplatvormid või –võrgustikud. Eesti-suguses väikeses riigis ei tohiks selliste valdkondlikke koostööplatvormide loomine olla kuigi keeruline. Nii IRL kui sotsid pakuvadki oma programmis välja ettevõtjaid, teadusasutusi ja riiki kaasavaid võrgustikke. IRL seob selle küll ennekõike koolitustelimuse planeerimise ja õppetöö sisu arendamisega. Kuid miks mitte laiendada seda ka uurimisteemadele? Nii lepitaks ülikoolide, ettevõtete ja riigi vahel kokku, mis asja üheskoos edaspidi aetakse.

Teadus- ja arenduspoliitika puhul tuleb arvestada, et Eesti on ka eelmisel struktuurivahendite perioodil investeerinud märkimisväärselt teadus- ja arendustegevustesse. Seega on meil olemas kogemused, millised tegevused annavad parimaid tulemusi ja kus on vaja teha parandusi.

Nii on meil õnnestunud väga hästi idufirmade loomise toetamine – Eestit on mõnikord kutsutud lausa start-up'ide kasvulavaks. Seejuures on enamik alustavatest ja kuni kolm ja pool aastat tegutsevatest ettevõtjatest alustanud pigem võimaluse, mitte vajaduse pärast.

Varase faasi ettevõtjad on rahvusvahelise orientatsiooniga, ambitsioonikad, kasumile orienteeritud. Kahjuks on küpsemate, üle kolme ja poole aasta tegutsenud ettevõtjate hulgas pilt hoopis teine – rahvusvahelistumise soov ja kasvuplaanid on palju tagasihoidlikumad. Seega on meie edu tagamiseks kindlasti vaja aidata varases faasis ettevõtetel ellu jääda nii, et nad oma ambitsioonikust ei kaotaks.

Kindlasti on siin omal kohal ettevõtjate teadmiste tõstmine eriti just parimate praktikate jagamise ja mentorprogrammide kaudu. Kahjuks mainib kasvuettevõtete toetamist oma programmis vaid IRL, tegutsevate ettevõtjate teadmiste ja oskuste tõstmist ei tule aga ette üheski valimisprogrammis.

Erakondade lubadustest jääb silma üks huvitav asjaolu: nii IRL, Keskerakond kui ka sotsiaaldemokraadid lubavad tuua Eestisse sihistatud läbirääkimise kaudu uusi välisinvesteeringuid, et toetada siin töökohtade loomist. Samas ei maini ükski erakond, et aitavad sihiteadliku tegutsemise kaudu saavutada kümnel Eesti ettevõttel ülemaailmse edu. Tulemus oleks sama, töökohti tuleks arvatavasti juurde mõlemal juhul. Erinevus võiks olla töökohtade iseloomus – nii looksime ju oma kontrollitava väärtusahela.

Tuleb siiski tõdeda, et julgeid suunamuutusi majanduse teadmisepõhisemaks muutmisel on erakondade valimislubadustes vähe. See võib paraku tähendada seda, et jätkame majanduse klaaslae saavutamise trajektooril sihikindlat liikumist keskmise sissetulekuga riikide lõksu suunas ning helesinine unistus olla kord Euroopa rikkamate riikide hulgas jääbki vaid unistuseks.

Toimetaja: Rain Kooli



uudised
Kakaopuu.

Ghana valuuta: kuld ja kakao

Ghana üks jõukam paik, Ashanti piirkond Obuasis, on maailmas tuntuks saanud just kullakaevandamise ja kakao kasvatamisega ning seal käis kohalikul kakaofarmeril külas “Osoon”.

Valdo Pant

Valdo Pant: ühel päeval atakiga haiglas, järgmisel süstamatkal

Tõenäoliselt ei saa me kunagi lõpuni teada, milline inimene oli Valdo Pant, kuna ajaga on hakatud teda kohati lausa müstifitseerima. Eesti ringhäälingu esimene tõeline telestaar suutis kolleegide sõnul võluda šarmiga nii tavainimesi kui ka tsensoreid, aga tööharjumustelt oli ta vanakurat ise nii enda tervise kui ka teiste vastu.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: