"Pealtnägija": reformikad kulutasid KOV valimiste eel ühe hääle jaoks kaks korda rohkem raha kui teised ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

"Pealtnägija" analüüsis detailideni lahti 2013. aasta valimiste kampaaniaaruanded, millest selgus, et Reformierakond mitte ainult ei kulutanud ligi kaks korda rohkem kui järgmised erakonnad, vaid ka nende kulu ühe saadud hääle kohta on kaks korda kõrgem kui teistel - 22 eurot. Peasekretär Martin Kuke sõnul pandi aruannetesse kirja pigem rohkem kui vähem. Kuid kas valimiseelsele palaganile ja laristamisele tasuks panna piir?

Paljudel aladel – meediast muusikani – on valimised nagu teised jõulud, sest poliitikud pritsivad pappi, et üksteise võidu rahva tähelepanu tõmmata. Eriti markantne, et enamus rahast, mis huugama pannakse, tuleb tegelikult rahva taskust, sest erakondade suurim tuluallikas on teatavasti riiklik toetus.

Viimastel suurtel siseriiklikel valimistel 2013 deklareerisid erakonnad, valimisliidud ja kandidaadid kokku 5 miljonit eurot kulusid. Kes valimistelt tegelikult kõige rohkem teenivad, kuhu raha läheb ja kas seda kõike on ikka vaja?

"Pealtnägija" võttis parteide aruanded üksipulgi lahti ja avastas nii mõndagi üllatavat, naljakat ja mõtlemapanevat.

Selle loo põhiline allikas on erakondade rahastamise järelevalve komisjoni avalik andmebaas, kuhu parteid ise numbrid esitavad. Kahe kuu jooksul vaatas "Pealtnägija" läbi tuhandeid ja tuhandeid kirjeid, istus päevade kaupa äriregistris, guugeldas, tegi kümneid telefonikõnesid ja intervjuusid, et saada pilt kampaaniakulude anatoomiast.

Saade ei leidnud küll jõhkraid pettusi, küll aga kõvasti kurioosumeid ja küsitavusi. Suurim neist on ikkagi – kas säärast raha põletamist on vaja?

"Mina hea meelega neid kulutusi ei teeks," lausus IRL-i peasekretär Tiit Riisalo.

"Aga kui sa sellega kaasa ei lähe, siis sa kindlasti kaotad," tõdes Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär Indrek Saar.

"Kas me tahame või ei taha, me oleme konkurentsiolukorras, kas või, ma ei tea, koeratoiduga või estraadiga või muu meelelahutusega ja ma arvan, et poliitika mõjutab meie elu nii palju, et me peame seal nähtavad olema," möönis Tiit Riisalo.

"Pealtnägija" luubi all olid viimased suured siseriiklikud valimised 2013. aasta oktoobris, kus ca 3000 kohale omavalitsustes kandideeris ligi 15 000 inimest ja kampaaniaks kulus kokku viis miljonit eurot.

Esmalt suur pilt. Teistest on pika puuga ees Reformierakond, kellel kulus 1,97 miljonit. Seda on umbes sama palju, kui kaks järgmist parteid kokku. Ühelt poolt on Reformierakond kõige paksema rahakotiga, sest saab juba aastaid suurimat riigi toetust, teisalt pani erakond peasekretär Martin Kuke sõnul aruannetesse kirja pigem rohkem kui vähem.

"Osad erakonnad kõiki kulutusi päris kampaaniakuludesse ei ole pannud ja seetõttu need vahed võib-olla on ka suuremad kui tegelikult valimiskampaaniates olid," ütles Reformierakonna peasekretär Martin Kukk.

Seega, kuna tegu on erakondade endi antud numbritega, tuleb suhtuda teatud reservatsioonidega. Nende andmete järgi asetub suurkulutajatest kohale number kaks IRL 1,1 miljoni euroga, number kolm on Keskerakond 0,9 miljoni euroga ja neljas sotsid 0,7-ga.

Samas oleks pingerida erinev, kui Keskerakonna kuludele juurde liita Tallinna linna nn teavituskampaaniad, mida erakond ei maksa ja mis siin aruannetes ei kajastu.

"See on suhteliselt avalik saladus, et Keskerakond päris palju valimiskulusid, mis sisuliselt on nende enda valimiskampaania, läbi linnaeelarve siis maksavad ja see on küllaltki problemaatiline ja ma loodan siiralt, et sellele tegevusele pannakse lähitulevikus peale piir," lausus Martin Kukk.

Olgu öeldud, et Keskerakond oli ainus, kes selle loo jaoks "Pealtnägijaga" koostööd ei teinud, keeldudes kõigist kommentaaridest. Mida detailsemaks andmetes minna, seda huvitavamaks asi läheb.

Kõigil erakondadel on oma n-ö "ihureklaamibüroo", kellega tehakse üldjuhul juba aastaid koostööd ja kellele läheb lõviosa kampaaniarahast. Summad on tohutud, näiteks Reformierakonna puhul käis 2013. aastal firma Kontuur Leo Burnett kaudu koguni 1,5 miljonit kogu erakonna 1,9-miljonilisest kampaaniast. Mis selle taga täpselt on, on ärisaladus ja seda ei näe isegi erakondade rahastamise järelevalve komisjon.

Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni aseesimees Kaarel Tarand nentis, et neid büroosid ja selle alt tehtavaid kulutusi nad täpselt kontrollida ei saa. "Peame lootma selle peale, et need firmad ise arvavad ka, et nad ei taha otse kuritegelikud firmad olla," lausus Tarand muiates.

On ootuspärane, et kõvasti teenivad kõiksugu meediakanalid, suhtekorraldajad, trükifirmad, otsepostitajad ja eriti fotograafid. Suveräänselt tõuseb viimastest esile moefotograafina tuntud Olga Makina, kes sai Keskerakonnalt üle 16 000. Kui võtta arvesse ka tema abikaasa, keskerakondlase Raimond Kaljulaidi firmad, sai üks perekond valimistelt 30 000 eurot.

Üldse joonistub Keskerakonna puhul välja, et tihti saavad tellimusi erakonnale lähedal seisvad isikud. Näiteks tubli tüki haukasid tuntud eesti-vene televeteranid Aleksandr Zukkerman ja Mihhail Vladislavlev, kes said kokku 12 000 eurot Keskerakonna reklaamiraha.

Väga oluline kuluartikkel on nänn, millest suurima tüki haukas AS Roi, mis teenindas kõiki erakondi ja kellele teised meenetootjad ei saa lähedalegi. Kokku teenis Roi 2013 valimistelt üle 144 000 euro, sellest suurimad tellimused tulid Keskerakonnalt ja sotsidelt, kes mõlemad ostsid nänni üle 60 000 euro ehk vanas rahas miljoni väärtuses.

"Nännis on muidugi fantaasia piiritu, kuigi kohati tundub alati enne valimisi, et need võimalused, mis on, et tahaks midagi uut. Ja vahest see õnnestub, vahest läheb üle hea maitse piiri," muigas Indrek Saar.

Nänni suurim alaliik on kohati massiivsetes tiraažides trükised, mida levitatakse otsepostiga ja käest kätte. Näiteks IRL-i kokaraamatuks maskeeritud valimismaterjal, mida levitati peamiselt otsepostiga, oli tõenäoliselt 2013. aasta suurima tiraažiga raamat Eestis. Seda trükiti 80 000, aga igaüks võib oletada, kui paljudes kodudes seda tegelikult kasutatakse.

Tiit Riisalo tunnistas, et mõnikord on neil ka kahju seesuguseid asju tellida. "Aga kes on see tark, kes ütleb, et siin täpselt on see piir ja ma arvan, et me oleme suutnud seda balansseerides n-ö lihtsate ja intellektuaalsemate asjadega saavutada päris hea tasakaalu," lisas ta.

Üllatav artikkel, millele kulutatakse kokku tuhandeid eurosid, on teesegud ja mesi. Kui võtta keskmiseks kilohinnaks 6 eurot, soetasid kandideerijad sügisel 2013 kokku 500 kilo mett. Õnneks osteti seda kohalikelt tootjatelt. Jällegi oli esirinnas oravapartei.

"Mesi on selline asi, mis inimesel on küllaltki pikalt majapidamises. Sinna meepurgi peale ilmselt pannakse mõni valimistega seotud lubadus, mida teha kavatsetakse ja siis see antakse ühes selle meenega siis valijale," selgitas Martin Kukk.

Parteid on kuldaväärt kliendid kohvikutele, hotellidele, spaadele ja turismitaludele. Isegi jazziklubis toimus üks valimisüritus. Arved jäävad enamasti paari tuhande euro piiresse. Paratamatult jääb mulje, et Reformierakonna joon on laiem kui teistel.

Kõige kallimad rendikulud olid Nokia kontserdimaja 12 000 ja Tartu ööklubi Atlantis 3800 euroga, aga ka, üllatus-üllatus, Anne saun Tartus, millele kulus üle 3700 euro. Mis poliitikajuttu aeti valijatega saunas?

Saunajutud

"Meie Tartu piirkonna kandidaadid rentisid Anne Sauna selleks, et teha siis Tartu elanikele ja nendele inimestele, kes seda sauna siis külastavad, selline saunapäev, mille eesmärk oli siis kutsuda inimesi sauna, et nad saaksid tulla sinna kohale ja küllap seal ka siis valimisteemadel eelnevalt räägiti," põhjendas Martin Kukk.

Lisaks on tema sõnul tegelikult terve hulk inimesi, kes valimiskampaanias osalevad vabatahtlikult, olles näiteks vabatahtlikud abilised. Ühel või teisel viisil üritab erakond ka neid kuidagi tänada või premeerida ja motiveerida, näiteks keeglimänguga.

Eriti huvitavaks läheb, kui analüüsida, mis üritustel toimub. Massiivne kulu on saiakesed ja muu magus. Seda tellitakse kokku tuhandete ja tuhandete eest nii suurtegijatelt nagu Kalev või Reval Cafe, aga ka kodukoha väikepagaritelt.

"Kui arvestada seda, et meil on üle 2000 kandidaadi olnud ja igal ühel on oma väike kampaaniaplaan, siis kokkuvõttes see number võib olla küllaltki kolossaalne, kui vaadata seda nii-öelda tervikuna," märkis Martin Kukk.

Lollikindel variant ajast aega on kandidaadi näoga šokolaad.

"Kui nendest šokolaadidest rääkida, siis see on kümnetes tuhandetes, et aga see on ka meie kõige rohkem tiražeeritud nänn," kinnitas Indrek Saar.

Riisalo nentis, et inimestel ei ole nii suurt ja sügavat huvi poliitika vastu, kuid seda ei saa ka neile ette heita. Nii juhtubki, et 125-st leheküljest programmist jääb järele "Parem haridus, parem töö, parem palk“. Et lihtsustatud tekst ja kandidaat meelde jäeks, on abiks väike šokolaad.

"Spordis on ka niimoodi, et mulle meeldib korvpalli mängida, et ma ei ole tihtipeale õnnelik selle üle, kui kohtunikud lasevad mängu väga agressiivseks minna. Et sa pead mingil määral aru saama, mis reeglid kehtivad ja nende reeglite piires toimetama," lisas Saar.

Aga veel üllatavamaks läheb. Üks suur valimiskulu on heelium! Õhupalligaasi osteti paljudelt firmadelt, aga kõige rohkem teenis Eesti AGA, kes sai kõigilt erakondadelt kokku ligi 14 000 euro väärtuses tellimusi, sh ainuüksi Reformierakonnalt ligi 10 000 euro eest. Kõige vähem kulus aruandluse kohaselt heeliumile sotsidel.

"Mina ei oska teiste erakondade kopsumahtu hinnata, ju siis meil on suhteliselt hea kopsumahuga kandidaadid," muigas Saar.

Riisalo nõustus, et õhupalligaas on häbematult kallis.

"Kui nüüd pika perioodi peale kokku lüüa ja terve kampaania kokku liita, siis tõepoolest see number on aukartustäratav," nentis Kukk.

On palju poodide ja cateringi arveid, mille taha saatemeeskond ei näe, aga samas ka mitu suurt eraldi arvet alkoholi eest. Näiteks Reformierakond ostis Livikolt joovastavaid jooke 1092 ja sotsid SuperAlkost 951 euro eest.

"Võib-olla mõnel nii-öelda siis õhtusemal koosviibimisel on pakutud ürituse lõpus veini või midagi sellist," kommenteeris Kukk.

"Valimiste päeval oodatakse koos tulemusi, nii kandidaadid kui vabatahtlikud, ja siis on alati mingi šampus laual ja kindlasti selle eest tuleb ka maksta," ütles Saar.

"Need kulud jääksid kohe ära, kui erakondadel oleks rahaga natuke kitsam. Aga praegu tundub lihtsalt just nende tšekkide ja kuluridade järgi, et nii muretu on kulutada, et tahan, ostan kommi, tahan, ostan õhupalle. Mismoodi see õhupall hääleks konverteerub, tõenäoliselt ei teata üheski erakonnas," nentis Kaarel Tarand.

Kõige kohasem on võrdlus jõuludega just meelelahutajate ja õhtujuhtide osas. Parteide aruandlus annab hea pildi mitte ainult muusikaeelistustest, vaid ka artistide hinnakirjast. Kokku said valimistelt tulu vähemalt 30 lauljat ja õhtujuhti. Kusjuures huvitav on, et paljud artistid kuuluvad ise parteisse, aga ei põlga hea tasu eest esineda ka vastaste valimisüritusel.

Konkurentsitult kõige muusikalembesem on Keskerakond, edestades teisi pika puuga. Lauljatest suurima kassa tegi 2013 valimistel parteitu diiva Anne Veski, kellele keskerakond tasus kokku 8400 eurot. Veski ise ei taha tööotsa kommenteerida, nentides, et talle on partei klient nagu iga teine.

Järgneb keskerakondlik lauljatar Heidy Tamme, keda tasustati esinemiste eest 4430 euroga. Kolmandas on samuti Keskerakonda kuuluv Mait Maltis, kes sai omadelt tellimusi 2100 euro eest, aga ei põlanud esineda 360 euro eest ka IRL-i üritusel. Vastupidi IRL-i kuuluv Koit Toome sai valimiskampaania käigus suurima honorari (kokku 1320 eurot) hoopis Keskerakonnalt. Koduerakond tellis teda 780 euro eest.

Huvitav muusikaline kulu on Edgar Savisaare valimislaulu "Kaunis maa" salvestamine Eesti Autorite Ühingus ja singli 10 000 eksemplari tiražeerimine, mille kuludeks deklareeriti kokku 2800 eurot. Kuid Tallinna linnapea polnud ainus laulev kandidaat – samal ajal Tartu linnapeaks kandideerinud Margus Tsahkna – haaras samuti mikrofoni kontserdil "Tsahkna ja sõbrad", mille kulud olid vähemalt 3700 eurot.

"Kindlasti need sellised rahvapeod on väga toredad asjad, aga nende rahvapidude mure on see, et nende käigus vahetada praktiliselt tegelikult valimisteemalist informatsiooni, osades formaatides see õnnestub, aga tihtipeale ei õnnestu," möönis Saar.

Üldjuhul ei taha artistid poliitüritustel esinemistest rääkida, üks väheseid erandeid on Karl Madis, kes on läbi aegade esinenud kõigile erakondadele, aga 2013 tellis IRL ta 700 euro eest esinema Pärnumaale. "Mind kutsub inimene, mitte poliitik. Poliitik täna on, homme ei ole, aga inimeseks jääb ta ju alati," kommenteeris laulja Karl Madis.

Mõnelgi ettevõtetest on antud kontekstis hämmastav tegevusala. Näiteks IRL ostis reklaamiteenust firmalt, mille põhitegevusala registri järgi on matuseteenused, Reformierakond ortopeediafirmalt ja sotsid mähkmete maaletoojalt. Need kõik on seletatavad erinevate reklaami ja kampaaniaüritustega. Nende andmebaaside kallal võibki nokkima jääda. Aga küsimus on – kas kõike seda tsirkust on ikka vaja? Seda enam, et suuresti käib kõik rahva raha eest?

"Nüüd probleem on siin selles, et seda kulutamiseks olevat raha on lihtsalt ilmselgelt liiga palju, et see raha, mis riigieelarvest tuleb, see on lahutatud kodanikest. Kodanike käest ei ole selles küsimuses eraldi just palju küsitud, et kui palju nad on valmis tegelikult erakondade peale raha kulutama," rääkis Kaarel Tarand.

Tartu Ülikoolis pandi keerukasse mudelisse viimased kolm riigikogu valimist ning tõestati, et kampaaniakulude ja häälesaagi vahel on selge seos – suurendad valimiskulusid 1%, suureneb häältesaak 1%.

Aga! Kasv pole lõpmatu, sest ühel hetkel tuleb vastu piir, kui rohkem kulutamine ei anna enam efekti.

"Et kusagil umbes 30% peal tuleb peale selline nii-öelda katuseefekt, millest edasi kulutades erakond enam häältesaaki praktiliselt ei suurenda," tõi välja Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi teadur Kristjan Vassil.

"Kui vaadata näiteks eelmisi kohalike omavalitsuste valimisi, siis võib öelda, et seal alates 1,5 -st või 1,6-st miljonist enam kulutada polnud mõtet. See oli suhteline raha raiskamine, sest häältesaaki see rohkem juurde ei toonud," kinnitas Vassil.

"See n-ö tasakaalu piir ju tegelikult on kuskil ilmselt olemas ja on ka, eks meie ka väga selgelt jälgime seda, et ühel hetkel üks või teine nii-öelda valimiskampaania osa ei muutu liiga massiivseks," ütles Martin Kukk.

Raha põletamine tundub veel drastilisem, kui vaadata, palju kulutati võrreldes saadud häältega. Kõige enam – kaks korda rohkem kui teised – kulutasid ühe hääle kohta reformikad – 22 eurot. See on vanas rahas ligi 400 krooni. IRL-i ja sotside hääled maksid vastavalt 10 ja 9 eurot tükk ning Keskerakonnal 4 eurot. Teadurite arvates ei ole selline võidujooks enam ammu mõttekas.

"Kui palju kõik erakonnad kõik kokku panustasid, siis see on absurdselt kõrge. Küsimus on ju selles, millisel tasemel erakonnad omavahel võistlevad. Ehk kui me tooksime kogu kampaaniakulud alla, näiteks kui radikaalselt mõelda, poole võrra, siis tegelikult ega need efektid jäävad ju samasuguseks. Et peaksime tooma kogu selle kulude üldise taseme alla ja nii-öelda konkurents oleks täpselt samasugune. Iga kulutatud euro efekt oleks täpselt samasugune," rõhutas Vassil.

Üsna ootuspäraselt on valimiste suurimad kulutajad piirangute vastu. Ainsad, kes selgelt toetavad kuludele piiri panekut, on sotsid.

"Pealtnägija" kutsub vaatajaid üles Facebooki lehel arvamust avaldama, kas erakondade valimiskuludele tuleks panna mingi lagi või mitte. Kõigi osalejate vahel loositakse välja eksklusiivse komplekti kõigi erakondade valitud nänni!

Toimetaja: Liis Velsker



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: