"Pealtnägija": digipööre muutis riigi raha eest ostetud uhiuued kinoprojektorid hetkega vanarauaks ({{commentsTotal}})

Foto: Postimees/Scanpix

Sillamäel oli neli päeva enne Oscarite galat tõeline pidupäev. Pärast aastatepikkust pausi näidati seal jälle kino. Ja lõpuks ometi nägi ka kohalik rahvas esmakordselt ära meie kuldmehe kandidaadi, filmi „Mandariinid“, mis mujal vabariigis tuli esilinastusele juba poolteist aastat tagasi.

Fakt, et pärast kuue aasta pikkust pausi jõudis kino eelmisel neljapäeval Sillamäele tagasi, on ühelt poolt kindlasti väga tore sündmus. Teisalt ajab see aga pigem nutma, sest alles 2008. aastal avati ju seal suurte pidustuste saatel uus ja moodne kino, kuhu kultuuriministeerium andis uue projektori ja heliaparatuuri ostmiseks 1,35 miljonit krooni ehk üle 85 tuhande euro, aga seitsme aasta jooksul on see uus ja moodne kinoaparatuur Sillamäel töötanud paraku vaid 38 tundi.

"Ainult 5-6 korda jõudsime kino näidata ja oligi kõik! Siis pakkisin masinad kile sisse ja enam pole seda avanudki," ütles Sillamäe kinomehhaanik Valeri Zatjamin.

Sisuliselt tõmmati Sillamäe kino kilesse kohe kui see suure hurraaga avati, sest kultuurikeskus läks tänu eurorahadele remonti. Kui keskus aasta tagasi lõpuks jälle avati, ei olnud tuttuue projektoriga aga enam midagi teha, sest 35 millimeetriste filmilintide tootmine oli vahepeal sisuliselt lõppenud.

Kuigi see suur raudkast oli digirevolutsiooni tõttu vana raud juba siis kui see 2008. aastal osteti. Ja täna kogub see tolmu mitte ainult Sillamäel, vaid veel paljudes kohtadesse üle Eesti.

Mikk Rand on tuttav mees ilmselt igas Eesti külas ja kultuurimajas. Tema oli üks neist, kes lükkas 2001. aastal käima Kinobussi, mis tiirutas aastaid mööda vabariiki ringi, näitas rahvale kino ning õpetas lapsi filme tegema.

Nüüd organiseerib Mikk juba eraalgatuslikku Kinokoda, mille eesmärk on panna inimesed oma külades ja linnades ise kinokultuuri arendama. Üle 120 koha üle riigi üheks kinovõrguks sidunud Mikk teab seetõttu täpselt, mis seisus on Eesti maakinode tervis 24. taasiseseisvumisaastal, kui "Mandariinid" tegid Hollywoodis ajalugu.

"Nii mõnedki kultuurikeskused või rahvamajad, kus ennem oli see 35 mm aparaat püsti, hakkavad nüüd vaikselt uuesti nii-öelda käepäraste vahenditega seda kino näitama, aga üldiselt nad on vahepeal ikka kaua aega seisnud, ikka kaua aega. Seepärast, et viimased filmid toodi eelmine aasta, aga tegelikkuses juba nende filmide nii-öelda hääbumine hakkas juba mitu aastat varem pihta," rääkis Mikk Rand.

Kokku kulutas riik 1,2 miljonit eurot

Kui ei oleks ise näinud, siis ei usuks. Sest alles hiljuti raporteerisid uudised poole aastaste vahedega järjekordse uue kino avamisest mõnes linnas ja seda kõike tänu programmidele "Maakino" ja "Kino tuleb tagasi", mille kultuuriministeerium käivitas 2003. aastal, kui kino näidati kobaka projektoriga veel vanakooli 35 millimeetriste filmirullide pealt.

Kultuuriministeeriumi audiovisuaalvaldkonna peaspetsialist Indrek Ibrus ütles, et kuigi seda programmi aeg-ajalt kritiseeritakse – osteti eelmise ajastu tehnoloogia – siis tol hetkel oli sel väga oluline regionaalpoliitiline mõõde.

"Sest 90-ndatel aastatelgi olid ajad olnud keerulised ja tollane kinovõrk oli lagunemas, kohalikud omavalitsused ei olnud ise piisavalt investeerimisvõimelised, mis puudutab kinotehnikat ja kino sisseseadet ning seetõttu tuli tol hetkel, nii-öelda viimasel hetkel riik appi ja toetas nii kinosaalide renoveerimist kohtadel, erinevates maakohtades, kinotehnika ostmist jne," rääkis Ibrus.

Kokku kulutas kultuuriministeerium vabariigi kinovõrgu elluäratamiseks umbes 19 miljonit krooni ehk 1,2 miljonit eurot. Väga paljudes maakohtades suudeti tänu riigi rahale kaasajastada olemasolevaid vanu 35 mm kinoprorjektoreid – kultuurimajadesse osteti kaasaegne helitehnika, ekraanid jne. 2007. aastast hakati suurematesse linnadesse ostma juba ka täiesti uusi ja kalleid projektoreid.

Kriitikud ütlevad, et kultuuriministeeriumi programmi "Kino tuleb tagasi" idee ja tegutsemine esimestel aastatel oli igati tänuväärne, aga just lõpp läks käest ära. Sest Sillamäele, Paidesse, Türile ja veel mitmele poole mujale osteti 35mm filmirulle ketravad raudkapid siis, kui Tallinna kinod olid juba digirevolutsiooni läbi teinud – palju raha kulutati aparatuurile, mis juba ostes oli põhimõtteliselt vanaraud.

"Mis ma oskan öelda. Ega kultuuriministeerium ka ei ajanud neid analoogprojektoreid sinna kohtadele ehk siis kohalik omavalitsus neid taotles. Ja tõesti oldi selles vaimus, et neid taotlusi tuleb toetada," ütles Indrek Ibrus.

Digirevolutsioon, mis tõi suure projektori ja filmirullide asemele kinno arvutid ja videofailid, algas maailmas juba 2000. aastal kui Euroopas, Ameerikas ja Aasias avati esimesed digikinosaalid.

2005. aastal pälvis Iirimaa kogu maailma tähelepanu, kui teatas, et viib aasta jooksul kõik kinod üle digiprojektoritele. 2006. aastal kasvas digikinode arv Lääne-Euroopas juba 130 protsendi ning kogu maailmas 253 protsendi võrra. Eestis oli esimene digitaalne kinolinastus aga alles 2008. aasta oktoobris, kui esimese Eesti digifilmina toodi Tallinna kobarkinos rahva ette "Detsembrikuumus".

"Need keskustelud olid väga sellised vastuolulised, sest teada oli, et see tehnoloogia oli väga uus tol hetkel. Iga varases arengustaadiumis tehnoloogia on see, et erinevad tootjad arendavad välja oma tehnoloogiad, neil on erinevad standardid ja rahvusvahelised kokkulepped puuduvad. Et siin ongi näited ka sellest, kuidas mõned riigid esimeses järgus investeerisid päris palju digikinode võrgustiku loomisesse ja siis mõned aastad hiljem pidid selle kõik maha võtma sellepärast, et oli investeeritud valesse tehnoloogiasse, valesse standardisse," rääkis Ibrus.

Viis aastat rongist maas

"Nojah, eks neid näiteid, neid hirmutavaid näiteid leiab ka kindlasti, kui sa tahad nii-öelda oma argumente tugevdada, eksole, aga tegelikkuses on ikka need näited, mis nagu kinnitavad seda, et me jäime ikka, täiesti rahulikult, viis aastat rongist maha," arvas Mikk Rand vastukaaluks.

Indrek Ibrus möönis siiski, et tõsiasi on see, et just maakohti silmas pidades jäädi digipöörde toetamise ja tagamisega aasta või paar hiljaks.

"See on nüüd see koht, et kui keegi väidab, et 35mm ei kao mitte kuskile, siis loomulikult on kusagil mingisugune hulk tehnikat valmis toodetud ja see on vaja rumalatele maha müüa. Ja noh, antud juhul, kui me siin peame ennast nutikateks e-inimesteks eksole ja meil on siin kõrval vaadata, kuidas on toimunud Norras või kuidas on toimunud nüüd Soomes, siis me tegelikult oleme selle võimaluse ikka täiesti rahulikult maha maganud ja justnimelt olnud need rumalad, kes ostsid veel viimasel ajal suure raha eest, noh, nii-öelda vanarauda," lausus Mikk Rand.

Teine kriitikute etteheide kultuuriministeeriumile on see, et mitmel juhul anti raha kultuurimajadele, kus tegelikult polnud aktiivset kinomehhaanikut, kes hinge ja hoolega vastutaks pidevalt nii tehnika, filmide hankimise, programmi reklaamimise kui ka rahva kinno meelitamise eest.

Üks selline näide on Türi kino, mis riigi suurest rahasüstist hoolimata korralikult ei käivitunudki. 2009. aastal ostetud projektor kogub tolmu juba 2013. aasta lõpust, sest 35 mm lintide hankimine läks üha keerulisemaks ja aasta tagasi lõppes sootuks.

"Võib öelda, et me oleme nendest õppetundidest ka õppinud üle-eestiliselt ja teiseks on juba käivitumas erinevad koolitused, mis on suunatud kinomehaanikute väljaõppele, ennekõike siis Balti Filmi- ja Meediakooli egiidi all, nii et me eeldame, et need koolitused hakkavad leidma aset küllalt stabiilselt ja et see probleem ajapikku siis võib-olla kuidagi maandatakse," selgitas Indrek Ibrus.

Täna seisavad alles hiljuti ostetud kinoprojektorid tööta juba igal pool. Paides on raudmasin sootuks juba keldrisse ära viidud. Paike kultuurikeskuse direktor Ülle Müller ütles, et seda ei julgeta prügimäele ära viia.

"Tegelikult oli alguses plaan, et me võib-olla saame vanu filme näidata, aga siin elu on näidanud, et kui me küsime vanu filme, siis öeldakse, et oot-oot me digitaliseerime nad ära ja siis saate," sõnas Müller.

Eesti kino- ja filmitegijad jagunevad kahte lehte. On neid, kes nimetavad programmi "Kino tuleb tagasi" luhtaläinuks ja näevad vana tehnika ostmise taga lausa poliitilist intriigi. Aga on neidki, kes tänava riiki vähemalt nende nelja-viie aasta eest, mil aeguva tehnikaga sai väiklinna kino taas surnud punktist edasi. Tänaseks on riigil ehk sel korral kultuurkapitalil käimas uus programm, tänu millele on Paide, Pärnu, Võru, Valga, Narva ja veel teised linnad saanud uue tehnika digitaalse kino näitamiseks.

Aga mis kultuuriministeeriumi arvates ikkagi vanast tehnikast saama peaks? Indrek Ibruse sõnul on ministeeriumil erinevad koostööpartnereid, kes on väga huvitatud, et see tehnoloogia kaduma ei läheks.

"Ennekõike me räägime näiteks filmiarhiivist ja mõned muud kinod on veel väljendanud huvi, et nad tahavad sisse seada ikkagi endale võimekust ka näidata vanu filme sellise tehnoloogia abil, milliseks näitamiseks nad olid mõeldud. Kõikides riikides üle maailma on filmiarhiivide juures nn cinemateegid, kus vaadatakse klassikalisi filme, kus ei lasta filmiajalool unustusse vajuda. Praegu konkreetselt Eesti Filmiarhiiv otsib, kust saaks mõne kasutusest välja jäänud 35 mm projektori, et endal selline cinemateek sisse seada ja samadest eesmärkidest on meil räägitud näiteks Vaba Lavaga Tallinnas ja mitme, mitme muugi kohaga," kõneles Ibrus.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: "Pealtnägija"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: