Rain Kooli: valikute talumatu kergus ({{commentsTotal}})

Rain Kooli on rahvusringhäälingu portaalide peatoimetaja.
Rain Kooli on rahvusringhäälingu portaalide peatoimetaja. Autor/allikas: JLP kommunikatsioonibüroo

“Elu tragöödia peitub selles, mis sureb inimeses tema eluajal,” on öelnud teoloog, muusikateadlane ja filosoof Albert Schweitzer. On raske ette kujutada rängemat hingesurma, kui see, mille peab läbi elama seksuaalkuriteo ohver.

Ma usun – vähemalt väga tahaksin uskuda –, et selles küsimus valitseb tunnetuslik üksmeel kõigi inimeste vahel, hoolimata nende maailmavaatelistest, ideoloogilistest või parteilistest eelistustest ning valikutest. Meie kaas- ja taktitunne tekitavad vajaduse seksuaalkuriteo ohvrile kaasa tunda, neid mõista, aidata ja kaitsta.

Ajakirjanik on samasugune inimene nagu kõik teisedki. Sestap pole mingi ime, et kirjeldatud reaktsioon käivitub ka ajakirjanikes, kui nad mõne taolise juhtumiga kokku puutuvad. Peab olema üsna paadunud või vajama üsna tugevat enesekaitselist barjääri, et taandada taolise teo ohver lihtsalt trükivärviks paberil, arvuks statistikas või mis veel hullem – süüdlaseks.

Seksuaalkuritegude üks iseloomulikke omadusi aga on, et kõik neist ei ole oma iseloomult lihtsad ja selged. Alates sellest, et nii mõnigi kord ei ole piisavalt informatsiooni selle kohta, mis täpselt toimus ning mis oludes, ning lõpetades sellega, et isegi pealtnäha selgete ja lihtsate kuritegude puhul võib tekkida nüansirohke ja keeruline juriidiline vaidlus, mille hindamiseks ajakirjanikul puudub pädevus.

Kõik eeltoodu viib kokkuvõttes selleni, et on hetki, mil ajakirjanikul on väga raske seksuaalkuritegusid objektiivselt kajastada, mis omakorda tähendab, et kajastuse auditooriumil on toimunut väga raske objektiivselt aduda ja hinnata.

Jah, üks objektiivsuse mõõdupuud võiks olla kohtuotsus: Eesti on õigusriik ja kohus peaks olema instants, mille pädevuses ei peaks olema põhjust kahelda. Õigusriigi põhimõtete kohaselt peaks kohtu otsus olema lõplik, kui seda edasi kaevatud ei ole või kui selle edasikaebamiseks pole enam võimalust või alust.

Samas vaevab läinud nädalast saadik Eesti üldsust juhtum poistega, kes enda sõnul õppetunni andmise eesmärgil tegid midagi, mis traumeeris lapseeas tüdruku. See juhtum on kaugel lihtsusest ja selgusest ning kohtu otsust – olgugi juriidiliselt justkui lõplikult õigeksmõistev – ei ole aktsepteerinud prokuratuur ega ka märkimisväärne osa üldsusest, kelleni see juhtum läbi ajakirjanduse on jõudnud.

Objektiivsuse seisukohalt peab ajakirjanik sellisel juhul langetama igat pidi halva valiku. Kas vaatama mööda õigusriigi põhimõtetest ja asuma – sellesama alguses mainitud inimliku instinkti ajel – ohvri poolele, valides sellega poole ka juriidilises vaidluses; või lähtuma jahedalt õigusriigi põhimõtetest ning kajastama külma marmorina mõjuvat kohtuotsust ning elama edasi hinges pakitseva tundega, et ohvrile ei teinud õigust kohtu ega ajakirjaniku enda otsus.

Või siis jätma teema hoopis kajastamata, vaadates seega ka mööda ühiskondlikult olulistest küsimustest, millest mõni läinud nädalal ka avalikult küsiti: kui vägistamise või muu seksuaalkuriteoga ei kaasne üheselt tuvastatav kehavigastuste tekitamine ning sellel ei ole korralikke tunnistajaid, kuidas siis süüdlasi on üldse võimalik süüdi mõista?

Nagu öeldud, on kõik need valikud rasked ja puudulikud. Laiemas plaanis aga on vast kõige kestlikum lisaks võitlusele tagajärgedega ka tegutsemine selle nimel, et Eesti ühiskond liiguks tervikuna selles suunas, et siin oleks võimalikult vähe inimesi, kelle “elu tragöödia peitub selles, mis sureb inimeses tema eluajal”.

Allikas: Vikerraadio meediateemaline päevakommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: