Erle Loonurm: Front National kui „normaliseeruv“ poliitiline jõud ehk uus ajastu Prantsusmaa poliitikas? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marine Le pen
Marine Le pen Autor/allikas: AFP/Scanpix

Je suis fasciste, „ma olen fašist“ – just nii tervitasid alasti ülakehega naised Front Nationali juhti Marine Le Peni eelmisel nädalal Põhja-Prantsusmaal Hénin-Beaumonti valimisjaoskonna ees. Loosung oli teadagi inspireeritud jaanuaris satiirilehe Charlie Hebdo toimetuses toime pandud veretööst, mille järgselt sajad tuhanded prantslased manifesteerisid terrori vastu, skandeerides Je suis Charlie (Ma olen Charlie).

Naisaktivistidel valimisjaoskonna ees, kelle „firmamärk“ on manifesteerida paljaste rindadega, oli nina alla joonistatud Hitleri vuntsid ja seljale oli musta söega kirjutatud „rassism“, „seksism“ ja „homofoobia“. Need noored naised esindavad feministide gruppi Femen, mis sündis 2008. aastal Ukrainas. Alates 2013. aastast asub Femenite „peakorter“ Pariisis ning naisi võib näha manifesteerimas ja sõna võtmas muu hulgas naiste õiguste, demokraatia, korruptsooni ja prostitutsiooniga seotud teemadel.

Loosung „Ma olen fašist“ juhib tähelepanu mitte anult FNi paremäärmuslikule poliitikale, vaid ka selle juurtele. Nimelt andsid algtõuke selle paremäärmusliku partei sünnile 1970ndatel neofašistlikud liikumised. Kuid nagu öeldakse, sarnaneme me rohkem oma aja kui oma isaga ning Marine Le Pen üritab partei kuvandit pehmemaks ja vähem radikaalseks muuta.

Vastasseis isa ja tütre vahel võtab aina tuure juurde. Möödunud neljapäeval, 2. aprillil, ütles Jean-Marie Le Pen intervjuus Prantsusmaa infokanalile BFM TV, et Teise maailmasõja aegsed gaasikambrid olid vaid „detail ajaloost“1. Lause, mis on tekitanud terves riigis ägeda kriitikalaine, leidis selge halvakspanu ka Marine Le Peni poolt. Front Nationali juht nimetab oma isa väljaöeldut „provokatsiooniks“2, sest Jean-Marie Le Pen on muuhulgas pidevalt hukka mõistnud tütre metoodilist tegevust partei populaarsuse ja edu kasvatamisel. Sellega kaugeneb mehe arvates erakond teest, mille tema omal ajal sillutas – ehk siis olla opositsioonipartei, mis defineerib end läbi provokatsiooni.

Möödunud nädala väljaütlemisest tulenevalt on nii avalikkuse kui ka poliitikute silmis, kellest mitmed ka Front Nationali enda ridadest, ohus ka veteranpoliitiku koht Front Nationali aupresidendina, mis suurendab veel enam mehe isolatsiooni Prantsusmaa poliitmaastikul.

Piirkondlikud valimised 2015 : FN tõusuteel

Jaanuarikuine Charlie Hebdo veretöö, eelmise nädala Tuneesia atentaat, kus hukkus kolm prantslast ja mida on Prantsusmaal nimetatud „järjekordseks hoobiks prantslaste südemesse“3, on vaid mõned faktorid muude tegurite hulgas, mis viinud Front Nationali seninägematu eduni. Möödunud kahel nädalal toimusid Prantsusmaal piirkondlikud valimised. Pärast 22. märtsi esialgseid valimistulemusi tõdeti üksmeelselt, et kuigi FN sai oodatust vähem hääli (eeldati üle 30% toetust, kokkuvõttes sai partei ligi 26% häältest), siis on erakond siiski oma haaret laiendanud ning kogub populaarsust ka nendes regioonides, kus varasemalt edu ei olnud.

25. märtsil Le Monde’is ilmunud artiklis tõdeb Jean-Yves Camus, Radikaalsete Poliitsündmuste Jälgimise keskuse direktor, et näiteks Creuse’i maakonnas Kesk-Prantsusmaal sai FN 17,8% häältest, samas kui 1990ndatel olid Front Nationali tulemused selles piirkonnas väga nõrgad, peaaegu olematud.

Pascal Perrineau, Pariisi Poliitteaduste Instituudi õppejõud kommenteerib samas Le Monde’is ilmunud artiklis, et FNi tõus on tingitud immigratsiooni ja rahva ebakindlusega seotud probleemidest. Tema sõnul „kehastab immigrant kui isik väga kompleksel viisil globaliseerumist – seda majanduslikust, sotsiaalsest ja kultuurilisest vaatepunktist ja sellele FN vastu seisabki“4.

Kuigi äsja lõppenud piirkondlike valimiste tõeliseks kaotajaks võib õigusega pidada Sotsialistide parteid (võit 34-s piirkonnas), kes kaotas 28 piirkonda parempoolsele UMPle (kokku võit 66-s piirkonnas), siis ka FN kinnitab oma viimase aja populaarsust. Vasakpoolse partei nõrk tulemus peegeldab kindlasti rahva rahuloematust praeguse valitsusega, mis võimaldas Nicolas Sarkozy juhitud UMPl korjata niivõrd suure saagi.

Uus ajastu Prantsusmaa poliitikas

Kui varem seostati FNi millegi alternatiivse ja protestimeelsega, siis tänaseks on paremäärmuslik partei banaliseerunud, peaaegu muutunud normaalseks politiliseks jõuks, mis kinnitab end järjest tugevamalt arvestatava häälena Prantsusmaa poliitmaastikul. Grégoire Biseau, ajalehe Libération ajakirjanik leiab, et kui varasemalt võis FN teha hea tulemuse presidendivalimistel (kõigil on hästi meeles 2002. aasta riigipeavalimised, kui Jean-Marie Le Pen jõudis Jacques Chiraci kõrval teise ringi), siis nüüd näitab ta end tugevana ka lokaalsetel valimistel. Sellest tulenevalt on käes uus poliitiline ja sotsiaalne raalsus, mis tähendab strukturaalset muutust: FN on tekitanud endale koha Prantsuse poliitmaastikul ja tundub, et pikaks ajaks.

Kui François Hollande 2012. aastal presidendiks sai, oli tal kaks eesmärki: riigi majanduse tugevdamine ja rahva ühendamine. Mõlema eesmärgi täitumist võib oodata nagu Godot’d: riigi majanduse olukord ei ole suuri paranemise märke näidanud ja rahva ühtsustunde taastamise soov näib pigem liikuvat vastupidises suunas. Grégoire Biseau sõnul on Front Nationali viimase aja üha haaret laiendav progress mitte niivõrd märk „tugevast erakonnast, vaid haigest riigist"5.

1 http://www.bfmtv.com/politique/jean-marie-le-pen-persiste-sur-les-chambres-a-gaz-873716.html

2 Emmanuel Galiero tsiteerib Marine Le Pen’i, Le Figaro, 2. aprill

3 David Pujadas saates Le Grand Journal, France 2 telekanali õhtune uudistesaade, 19. märts 2015

4 Pascal Perrineau, Le monde 25. märts 2015

5 Grégoire Biseau, Libération, 30. märts 2015

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: