"Pealtnägija": Litvinenko tapnud radioaktiivse polooniumi jäljed viivad Venemaale ({{commentsTotal}})

Foto: AP/Scanpix

Kaheksa ja pool aastat pärast FSB eksagendi Aleksandr Litvinenko mõrva arutab kaasust endiselt Londoni kohus, kuid radioaktiivse polooniumi rada näitab endiselt selgelt Venemaa ja selle eriteenistuste suunas.

2006. aasta detsembris maeti Aleksandr Litvinenko maeti tinakirstus Londoni Highgate'i kalmistule. Ka hulk aastaid hiljem ei ole aga kurikuulus mõrv lahendust leidnud ning leinav lesk Marina Litvinenko pole mehe surmaga endiselt leppinud.

"Normaalse inimesena saan aru, et olen ta kaotanud. Aga siin on ikka kõik alles. Ma pole teda veel kaotanud," ütles Marina Litvinenko.

Üks oma põlvkonna aktiivsemaid Vene dissidente Litvinenko mürgitati tee sisse puistatud radioaktiivse aine polooniumiga. Kahe nädalaga oli tervest ja tugevast mehest järel vaid inimvare.

"Aleksandr teadis, et ta on sihtmärk. Ta teadis, et tema tapmine on ilmselt vaid aja küsimus. Kahjuks uskus ta, nagu kõik teisedki, et teda ei üritata tappa Londonis," rääkis ajaloolane Juri Felštinski.

Venemaa föderaalne julgeolekuamet (FSB) hakkas oma endist leitnanti Litvinenkot vaenama pärast seda, kui ta oli maailmas avalikustanud ameti saladusi. Venemaa eriüksuste õppevideos on kursantide märklauaks suure vaenlase portree.

Üks Inglismaa ajakirjanik jälgis ja intervjueeris Litvinenkot vaid mõni aasta enne tema mürgitamist. Tollal oli mees ise veendunud, et London on tema jaoks turvaline paik.

"Raske on olla kodumaalt eemal. Igatsen kodu, sõpru. Kasutan võimalust ja tänan Inglismaad, kuhu lubati mind koos perekonnaga ja kus pakutakse meile kaitset," ütles Litvinenko.

Litvinenko teadis enamikust inimestest paremini, et FSB mängib julma mängu, sest 1997. aastal värvati ka ta ise salamõrvariks. Kui aga mehele anti käsk tappa miljardär Boriss Berezovski, kellest oli saanud tema sõber ja kaitsja, astus mees koos viie kolleegiga avalikkuse ette.

"FSB üksusi on hakanud ära kasutama mõned ametiisikud, mitte riigi põhiseaduslikes huvides, vaid isiklikel poliitilistel eesmärkidel," rääkis ta pressikonverentsil.

Varsti pärast seda avaldust, 1999. aastal, Litvinenko vallandati ja seejärel vangistati. Vallandamiskäsu allkirjastas Vladimir Putin isiklikult. Sealjuures oli Litvinenko tollase FSB direktoriga kohtunud vaid aasta varem ning joonistanud talle skeemi seostest julgeolekuteenistuse ja organiseeritud kuritegevuse vahel.

"Rääkisin talle kõik ausalt ära. Mõne päeva pärast mu sõber sisejulgeolekust tuli ja naeris: "Leidsid ka, kelle juurde minna! Putini juurde! Nüüd nad naeravad su üle. Andsid veel oma telefoninumbri ka." Küsisin, kust ta seda teab. "Ta andis käsu seda pealt kuulata"," rääkis Litvinenko.

Pärast poliitilise varjupaiga saamist Suurbritannias Litvinenko ei vaikinud. Ta süüdistas FSB-d plahvatuste seeria korraldamises 1999. aastal, kus hukkus ligi 300 inimest ja milles Kreml süüdistas tšetšeeni separatiste.

Litvinenko teadis kogu aeg, et FSB saladuste avaldamise eest võib ta maksta kõrget hinda.

"Et mind rahule jäetaks, pidanuksin vaikima, süüdistustest lahti ütlema. Vabandust paluma ja lubama, et enam süsteemi vastu ei astu, seega ei räägi enam tõtt. Seda siis paremal juhul. Halvemal juhul mind lihtsalt mõrvataks kusagil trepikojas," rääkis Litvinenko.

See halvim stsenaarium saigi tegelikkuseks 2006. aasta lõpul. Aleksandr litvinenko isa Valter oli sunnitud poja suremist pealt vaatama.

"Õudne. Kõik elundid olid kahjustatud. Huul oli läbi näritud. Tal olid sellised valud. Ta lihtsalt näris huuli. Need veritsesid. Päris vahetult enne surma olin tema voodi juures. "Isa, sabakont nii valutab," kaebas mulle... Panin talle käe toeks, kui ta istuli tõusta tahtis. Ja siis silmad tuhmusid," rääkis Valter Litvinenko.

"Selle teo toimepanijad pole jumalad. Aga kahjuks pole härra Litvinenko ka Laatsarus. Väga kahetsusväärne, et nii traagilist sündmust nagu surm kasutatakse ära poliitilisteks provokatsioonideks," kommenteeris Litvinenko surma Putin.

Kuni viimaste surmaeelsete tundideni ei teadnud arstid täpselt, mis Litvinenko hääbumist põhjustab. Kuid Briti tuumarelvade ametis tema uriiniproovi analüüsides leiti sellest polooniumi. Hiljem avastasid uurijad radioaktiivse aine jäljerea läbi Londoni restoranide, taksode, hotellitubade kuni Heathrow' lennujaamani ja Moskva lennuni välja. Kahtlusaluseid on tänaseni kolm - Venemaa julgeolekuekspert Andrei Lugovoi, tema äripartner Dmitri Kovtun ja salapärane tegelane varjunimega Vladislav.

"Nad said teda usaldada. Nad võisid olla nii lähedased, et ta saanuks midagi sokutada ka tee sisse," ütles Vene ajakirjanik Igor Korolkov.

Igor Korolkov on Litvinenko juhtumit põhjalikult uurinud. Ta teeb kaastööd Kremli-kriitilisele ajalehele "Novaja Gazeta" ning ei suuda uskuda, et Venemaa võimud on tänaseni keeldunud nii Lugovoid kui Kovtuni Inglismaale välja andmast.

"See, kuidas võimud pole kuigi agarad aitama Scotland Yardi nende uurimistöös Venemaa territooriumil, paneb samuti mõtlema, et need inimesed on neile väärtuslikud," nentis Korolkov.

Moskva võimud on aastaid eitanud, et poloonium võinuks olla pärit Venemaalt. Tegelikult tuleb aga praktiliselt kogu maailmas olev poloonium kinnisest Ozjorski linnast Tšeljabinski oblastis. Selle linna tuumatööstusetehas Majak on üks riigi kiivamalt varjatud saladusi.

Venemaa aatomiagentuuri Rosatom pressiesindaja Sergei Novikov kinnitas, et polooniumi toodetakse ainult ekspordiks USA-sse.

"Pole ladusid ega reserve. Mitte mingisuguseid," rääkis ta.

Novikov ütles, et kogu Venemaa polooniumivaru on arvel ja Majaki turvasüsteemid on täiesti kindlad. Tegelikult aga valvab seda sama organisatsioon, mida süüdistatakse Litvinenko tapmises, ehk FSB.

Kui Kreml on visanud aastate jooksul õhku uskumatuid spekulatsioone teemal, et Litvinenko võis ise muretseda polooniumi, mis ta tappis, siis endine KGB ohvitser Stanislav Lekarev seda ei usu.

"Kõik asitõendid viitasid sellele, et mõrv korraldati Venemaal," ütles Lekarev, kes ise töötas 1950. aastate lõpus ülisalajases KGB mürgitootmislaboris.

"Meil oli selline laboratoorium juba Lenini aegadest. See salalabor eksisteerib juba aastast 1924. Seal töötati välja mürke, mis saavad inimese tappa, jättes mulje loomulikust surmast," rääkis Lekarev.

Selle jahmatava ülestunnistuse käigus tunnistas endine KGB agent, et Litvinenko pole kaugeltki esimene polooniumimürgistuse ohver. Näiteks teine välismaale pagenud KGB agent Nikolai Hohlov mürgitati Frankfurdis 1957. aastal.

"Polooniumi kasutati kunagi Hohlovi puhul. Mitte eriti edukalt, sest Briti arstid päästsid Hohlovi elu. Aga tõestati, et see oli Venemaa ja KGB kätetöö," ütles Lekarev.

"Terve riik on FSB kontrolli all. Venemaa on FSB kontrolli all. See on esimene kord lähiajaloos, kui salateenistus riiki valitseb. See on täiesti uus nähtus. Seda pole enne olnud," rääkis ajaloolane Juri Felštinski.

Toimetaja: Heikki Aasaru



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: