Pirjo Turk: sooline palgalõhe – kelle mure? ({{commentsTotal}})

Pirjo Turk on sotsioloog.
Pirjo Turk on sotsioloog. Autor/allikas: erakogu

Soolise palgalõhe teadvustamisest enam ei piisa, vaja on tegutseda ning tegutsema peavad korraga nii tööandjad, töötajad kui poliitika kujundajad, leiab mõttekoja Praxis külalisuurija Pirjo Turk.

Keskmine sooline palgalõhe on võrreldes teiste Euroopa riikidega Eestis jätkuvalt kõige ulatuslikum. Eurostati andmetel oli 2013. aastal Eesti palgalõhe 29,9 protsenti, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine on 16,4 protsenti. Viimaste aastatega on see Eesti palgalõhe näitaja pigem kasvanud, kui kahanenud.

Juba aastaid on peetud nii Euroopas kui ka USAs võrdse palga päeva. See on päev, millel pole kindlat tähistamiskuupäeva, kuid mida lähemal on see päev aasta algusele, seda parem on olukord soolise tasakaaluga tööturul. Põhjus lihtne: võrdse palga päeva tähistatakse nii mitme päeva kaugusel aasta algusest, kui kaua tuleks naistel võrreldes meestega töötada rohkem, et teenida samaväärset palka. Võrreldes muu Euroopaga tähistatakse Eestis võrdse palga päeva kõige hiljem.

21. aprillil on aasta 111. päev. Just nii palju kauem peaksid Eesti naised aastas keskmiselt rohkem töötama, et teenida meestega samaväärset palka.

Palgalõhest on räägitud palju. Sotsiaalministeerium uuris 2012. aastal Eesti inimeste teadlikkust soolisest palgalõhest. Selgus, et 84 protsenti üle 15-aastastest inimestest on kuulnud palgalõhest ning 48 protsenti neist on peab seda väga suureks probleemiks. Palgalõhest teadlikkuse eest tuleb ilmselt tänusõna öelda meediale, mis on teemat kajastanud erinevatest vaatenurkadest ja mitmete arvamusliidrite abiga.

Kuivõrd Praxis ja Centar viisid sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi palgalõhe süvauuringu 2010. aastal, on seda teemat selgitanud nii Praxise, Centari kui ka sotsiaalministeeriumi analüütikud. Üks analüütikute põhisõnul on alati olnud, et palgalõhe on kompleksne nähtus, millel on mitmeid põhjuseid ning millega tuleb tegeleda mitmel tasandil üheaegselt.

Vaadates viimastel aastatel pigem suurenevat lõhet Eesti naiste ja meeste palganumbrites, näib, et see mitmel tasandil tegutsemine ei pane kedagi vastutust võtma. See on justkui mitu kokka köögis – keegi ei tunne vastutust, ega saa ka teineteisega läbi.

Selles köögis nendivad nii töötajad, tööandjad, kui ka poliitika kujundajad, et probleem on olemas ja selline ebavõrdsus ei tohiks olla aktsepteeritav. Paraku ei soovi keegi probleemi omaks võtta ning veel vähem sellega tegeleda.

Ettevõtted on sageli seda meelt, et nende organisatsioonis probleemi pole ning naised ja mehed on tasustatud samadel alustel. Seda illustreeris näiteks 2010. aastal väga väike huvi sotsiaalministeeriumi programmi vastu, millest tööandjatel oli võimalik taotleda toetust soolise võrdõiguslikkuse olukorra väljaselgitamiseks ning parendamiseks analüüsi, konsultatsiooni, koolituse ja/või nõustamise abil.

Kuna Eestis pole kombeks palganumbrist rääkida, ei teata üldiselt oma samasugust tööd tegevate kolleegide palku. Sestap puudub töötajatel sageli alus oma tööandjalt nõuda võrdset palka. 2013. aasta Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu kohaselt oli 14 protsenti naistest viimase nelja aasta jooksul oma tööelus kogenud sool põhinevat ebavõrdset kohtlemist töötasu osas. Meestest oli seda kogenud kümnendik.

Aegajalt jääb mulje, et poliitikakujundajad on need, kellelt oodatakse palgalõhele imeravimit, mis selle mitte-kedagi-puudutava, kuid Euroopas meie progressiivset kuvandit vähendava häbipleki eemaldaks.

Aprilli alguses Sotsiaalministeeriumi koostatud eelnõu, mille kohaselt peaksid tööandjad hakkama koguma oma töötajate kohta soopõhiseid andmeid, tekitas tööandjates palju pahameelt. Väidetavalt tekitaks selline andmete kogumine juurde täiendava halduskulu. Võib-olla tõesti kaasneks sellega täiendav kulu, kuid kas pole mitte lühinägelik arvata, et miskit muutub, kui tööandjad muudatusi ei tee ja kõik jätkub vanaviisi?

Lõpetades köögitemaatikaga, siis tuleb nentida, et see lõhe kipub mädanema ja enam ei piisa palgalõhe probleemi olemasolu tunnistamisest. Probleem on olemas ja meil kõigil, nii tööandjatel, töötajatel ja ka poliitika kujundajatel, tuleb midagi teha teisti, et naisi ja mehi koheldaks tööturul võrdsemalt.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: