Veiko Vihuri: pagulastest emotsioonideta ({{commentsTotal}})

Süüria põgenikelaager.
Süüria põgenikelaager. Autor/allikas: AFP/Scanpix

Need, kes pooldavad pagulaste vastuvõtmist Eesti riigi poolt senisest märksa suuremas mahus, rõhuvad meie südametunnistusele ja tunnetele: kas me pole siis kohustatud hädasolijaid aitama? Esmapilgul igati kristlik ja humaanne küsimus. Välja on käidud emotsionaalne võrdlus uppuva lapsega, keda tuleb päästa, sõltumata tema rahvusest, soost või nahavärvist. Rõhutatakse vajadust olla solidaarne teiste Euroopa riikidega (kuhu aga jääb solidaarsus näiteks Ida-Euroopa põllumeeste puhul?), kirjutab Veiko Vihuri.

Sageli kirikut ja usku pilgata armastav literaat Andrus Kivirähk jutlustab Eesti Päevalehes (15.05): "Muide, huvitaval kombel seisavad tavaliselt pagulaste abistamise vastu just äärmusparempoolsed, keda sageli seostatakse kirikuga. Kirik on nüüd küll see, kes peaks ühemõtteliselt põgenike poolel seisma, kui ta vähegi soovib, et teda mitte lihtsalt kinnisvaraga hangeldavaks, vaid kristlikke väärtusi kandvaks ühinguks peetakse."

Loomulikult on kristlaste kohuseks osutada halastust ja ligimesearmastust neile, kes on hädas. See kristlik põhimõte on sügavalt juurdunud isegi postkristlikus ilmalikus ühiskonnas. Kuid see ei tähenda, et aidata tuleks tingimata ainult ühel viisil – avades pagulastele oma kodu uksed.

On igati põhjendatud ja vastutustundlik küsida, mida tähendaks suurema hulga teisest kultuurist pärit inimeste riiki saabumine meie sotsiaalsüsteemile, ühiskonna sidususele, meie riigi olemasolu mõttele – teisisõnu, meie oma inimestele, kes ei ela just ülemäära jõukalt ja turvaliselt. Kuidas mõjutab see meie hakkamasaamist ja olukorda mitte ainult täna, vaid ka homme ja ülehomme?

Seda õigustatud küsimust ei või demagoogiliselt tembeldada sallimatuseks, rassismiks, islamofoobiaks, võõravihaks jne. Seda on lubamatu tõrjuda loosungitega euroopalikest väärtustest ja solidaarsusest. Eesti on palju kannatanud ühiskond. Me mõistame oma kodu ja kodumaa kaotanud põgenike häda, kuid oleme 50 okupatsiooniaasta ja nõukogudeaegse massiimmigratsiooni tõttu suhteliselt vaene ja lõhestatud ühiskond.

Edasi tuleks avalikkusel küsida, kas meile esitatakse pagulaste kohta üldse adekvaatset informatsiooni. Kes nad on ja kust nad tulevad? Kas saaks neid Euroopasse toomise asemel aidata neile kultuuriliselt või geograafiliselt lähedasemas keskkonnas? Mida on selleks ära tehtud?

Loomulikult on igasugused inimõiguste ja pagulastega tegelevad organisatsioonid huvitatud, et neil jätkuks siin rohkem tööd ja leiba, kuid tagajärgedega peab silmitsi seisma terve ühiskond. Ka Euroopa Liidu toetusraha, millele võiks rehepaplikult loota, on lõppude lõpuks maksumaksja raha. Lisaks on siia jõudnud pagulastel kusagil ka pereliikmed ja lähisugulased, kellel tekib õigus järele tulla.

Igal juhul tuleb lõpetada emotsionaalsete, inimeste südametunnistust vääralt siduvate demagoogiliste argumentide esitamine. Üks asi on päästa ligimese elu vahetus hädaolukorras, anda haigele arstiabi või varustada näljaseid toiduga, hoopis teine asi on võtta suur hulk inimesi kostiliseks, kui selleks tegelikult valmis ei olda. Seda enam, et meil on niigi palju peresid ja üksikuid inimesi, kellel on toimetulekuga tõsiseid raskusi.

Ja viimaks ei saa jätta märkimata, et nii nagu kooseluseaduse puhul, on ka nüüd valjuhäälselt n-ö rõhutute nimel kõnelemas inimesed, kelle arvates Eesti peaks loobuma oma senistest usulistest ja rahvuslikest väärtustest (mida nimetatakse üleolevalt kitsarinnalisteks, ksenofoobseteks jne) ning muutuma "progressiivseks", "avatud" multikulti ühiskonnaks. Millegipärast jääb mulje, et need inimesed püüavad ellu viia üksnes oma individualistlik-sekulaarset-kosmopoliitset unelmat "mitmekesisest" ja "arenenud" ühiskonnast ning vähemused on nende jaoks vaid teretulnud ettekäändeks.

Algselt ilmus arvamuslugu väljaandes Meie Kirik.

Toimetaja: Liis Velsker

Allikas: Meie Kirik



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: