Mari-Liis Jakobson: #absurd'ne maailmaparandamine ({{commentsTotal}})

Mari-Liis Jakobson.
Mari-Liis Jakobson. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Sel nädalal pani eestikeelse sotsiaalmeedia kihama poliitik Jaak Madisoni postitus Twitteris. Postitus ehk säuts puudutas korvpallivõistlust ja kõlas nii: „Olin vaatamas Kalevi-Rocki mängu ja tantsutüdrukute viimase pausi lugu oli venekeelne. Läksin minema.“ Säutsule lisatud teemasilt, ingliskeeli hashtag oli #absurd.

Selgituseks neile, kes ehk sotsiaalmeediat ei kasuta, siis Twitter on keskkond, kus kasutajad saavad jagada oma mõttekatkeid teistega, lisades neile erinevaid hashtage ehk teemasilte. Siltide abil koonduvad samateemalised postitused ühte jutulõime.

Madisoni postitus levis sotsiaalmeedia ja ka veebiportaalide vahendusel üsna kiiresti ning kutsus esile ironiseeriva vastupostituste-laine, mis markeeris Madisoni enda väite absurdsust.

Näiteks küsiti talt, et kas ta kavatseb lahkuda ka riigikogust, sest sealgi on venelasi, või et kuhu läheb ta siis, kui ka tänaval venelasi näeb. Edasi tuli juba rida iroonilisi ülestunnistusi nagu „Käisin raamatupoes. Riiulil oli Bulgakovi „Meister ja Margarita“. Läksin minema.“, „Venelane jättis korralikult jootraha, viskasin ära“,ning „Avastasin, et Venemaa on maailma suurim riik, see planeet on hukas“.

Sõnasabast sai kinni isegi üks reisifirma, mis jagas oma reklaami „Lendame ka kõigisse suurematesse Venemaa linnadesse“, ikka sellesama, absurdi-teemasildiga.

Võib öelda, et tegu polnud enam lihtsalt ühe aruteluga Twitteris, vaid omamoodi virtuaalse rahvaliikumisega.

Mõistagi polnud see absurdi-lainetus ei esimene ega viimane omataoline. Neid on olnud varem ja tuleb kindlasti veel.

Näiteks kogus ühiskonnakriitilisi postitusi ka ühe õlletootja kampaania, mis kutsus inimesi üles säutsuma oma lähedasest – näiteks isast, pojast või sõbrast – kes on tema meelest legendaarne.

Nende seas loositakse välja õlletootja logoga T-särk, mis ütleb, et selle kandja on legendaarne. Üsna klassikaline võte alkoholitootjate, aga ka näiteks tubakafirmade puhul –alkouima asemel saaks osta justkui lähedaste armastust ja ühiskonna heakskiitu.

Kampaania suhtes kriitiliselt meelestatud hakkasid aga sama teemasildi alla postitama oma üleskutseid. Näiteks „Anna oma alkohoolik üles. Ka sinu elus on vähemalt üks selline. Ütle talle seda T-särgiga“.

Või „Muidu võiks oma isale tõepoolest selle t-särgi kinkida, aga ta jõi ennast aastaid tagasi surnuks“.

Sarnased aktsioonid on levinud ka mujal ja erialakeeles on need saanud nimeks hashtag activism ehk teemasildi aktivism. Nii on näiteks välja astutud mõtlematute rassistlike või mõnd teist ühiskonnarühma alavääristavate repliikide suhtes, ent on toimunud ka proaktiivseid kampaaniaid inimeste teadlikkuse tõstmiseks mõnest teemast.

Iga kampaania ja aktsiooni juures tekib muidugi kiusatus küsida ka, milliseid tulemusi need annavad.
Uurimistöö antud muidugi optimismiks erilist põhjust ei anna. Virtuaalaktivism on enamasti lühiajaline. Õige pea on teema moest läinud ning päevakajaliseks muutunud hoopis midagi uut. Seega, muutust tavaliselt nii ei saavutata.

Küll aga on virtuaalaktivismil ka omad tulemid, mida võib vaadelda ka positiivsetena. Esiteks, sellised aktsioonid nagu Twitteri #absurdi-teema, loovad virtuaalseid kogukondi, meie-tunnet. Omasugused leiavad teineteist üles, saavad kinnitust, et oma mõtetes ja tunnetes ei olda üksi.

Ja kuigi selle tulemuseks on ka fragmenteerunud, justkui paralleelreaalsustes elavate kogukondade maailm, aitavad sellised aktsioonid tõsta ühiskondlikku usaldustaset.

Ning teiseks on märgitud, et need aktsioonid võivad parandada ka poliitilise arutelu kliimat. Võlusõnaks siin on iroonia. Iroonia on alternatiiv otse halvasti ütlemisele või käitumisele – näiteks sõimule, vihakõnele, vägivallale. Selle asemel, et sõimata või sildistada algset postitaja isikut, demonstreeriti #absurdi-aktsioonis suhteliselt pehmete vahenditega teema algse postituse piiratud loogikat.

Olen kuulnud ütlust, et Kanada identiteet on ehitatud irooniale. Sama võiks kehtida ka paljude teiste multikultuursete ühiskondade kohta, iroonia on pehme vahend, millega fragmenteerunud kogukonnad saavad teineteisele vastanduda.

Ja kuigi säutsulainetuse põhjustanud kommentaar peatus samuti rahvusteemal, oli antud juhul iroonia hoopis toimetulekuvahend ilmavaatelise lõhenemisega.

Tõsi ta on – iroonia on ka omajagu elitaarne nähtus. Tabav iroonia nõuab omajagu keeletunnetust ning abstraktse mõtlemise oskust nii kõnelejalt kui auditooriumilt.

Aga teemasildi aktivism võimaldab tegelikult irooniat ka demokratiseerida. Kollektiivse ironiseerimise juures pole enam oluline, et igas postituses oleks sees tipptasemel sõnamäng. Mõistagi on pärle vaja, ent laias plaanis loeb ka lihtsalt inimeste soov mängus kaasa lüüa.

Niisiis, tehke endale sotsiaalmeediakonto ning otsige välja sõbralikult irooniline sulg. Pingetest, mis lõdvendamist vajavad, meil esialgu poliitilistes aruteludes puudust pole.

 

Toimetaja: Priit Luts

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: