Triin Käpp: milline kooliaste on kõige tähtsam?
Mind ajendas oma mõtteid kirja panema see, kuidas vanemad muretsevad, millisesse kooli oma laps panna. Tallinnas räägitakse keerulistest ja väsitavatest koolikatsetest, samal ajal käib trall erakoolide rahastuse üle – haridus ja selles toimuv on luubi all pidevalt. Mille alusel me aga oma haridusvalikuid teeme?
Esimene haridusasutus, kuhu laps siseneb, on tavaliselt lasteaed (või -hoid). Selle valikul mängib tihtipeale enim rolli asukoht. Mõned aastad tagasi mängis peamist rolli vaba koha olemasolu.
Kooli puhul aga tehakse katseid, vaadatakse pingeridu, otsitakse samuti kodulähedust ja palju muud. Ootamatult spekter laieneb.
Ja kui jõuame keskkoolini, läheb pilt puhta kirjuks. Kuid siiski jääksin esialgu endale tuttavama valdkonna juurde ning piirduksin lasteaia ja esimese kooli valikuga.
Uuringud näitavad, et lapse peamine areng toimub esimese seitsme aasta jooksul. Lasteaia ajal kujunevad laste väärtused, pannakse alus sotsiaalsetele oskustele ning tundetaibule, emotsionaalsele intelligentsusele. See on baas, mis kujundab kogu järgnevat elu.
Uurisin sotsiaalmeedia vahendusel ka oma tutvusringkonnast, mille alusel tehakse laste kooli- ja lasteaiavalikuid. Kindlasti ei ole uuringu valim kuidagi esinduslik ning tegu on vaid ühe kitsa ringkonna (kus ka mitu vanemat on ise haridusega seotud) arvamusega, kuid antud vastuseid on siiski huvitav vaadelda.
Lasteaeda valides peeti tähtsaks lasteaia ja rühmade suurust, et teised pered oleksid tuttavad, asukohta (st lähedust), õppestiili, lapsekeskset lähenemist, mitte ranget režiimi (st mitte karistamist), võimalus õppida lasteaias keeli, et toetataks laste enesehinnangut ja arengut.
Kooli puhul nimetati järgmiseid märksõnu: väärtused, kodulähedus (sh kodu-kooli aktiivne koostöö), personaalne suhtumine/väiksed klassid, koolikiusamise näit/puudumine, õpetajate tundmine ja nende hea maine, et ühe pere lapse käiksid samas koolis, hariduse kvaliteet, õpetajate pedagoogiline lähenemine, väiksemad klassid, lapsele sobiv kallak, huviringid, usk, et selles koolis näeb laps palju häid inimeseks olemise eeskujusid (õpetajate ja kaasõpilaste hulgas) ja et seal ei tapeta loovust (a la lilla hobuse joonistamise eest saab riielda); pakutavad keeled; et koolivalik ei paneks gümnaasiumi minekuks mingeid uksi kinni (humanitaar vs reaal, keeled, keskmine õppetase jne); et samasse kooli läheks lapse sõpruskonnast veel keegi, ilusad ja puhtad ruumid, et lapse huvisid suudetaks edasi kanda, et õpetajad õpetaksid lapsi mitte kooli, vaid elu jaoks.
Oluline on märkida, et meie paari “suur”linna ning maapiirkondade vahel valitseb suur erinevus. Valikust saame rääkida siiski linnade puhul, kuid juba Tallinn ja Tartu on niivõrd erineva suurusega, et see, mis Tartus tundub kauge, on Tallinnas praktiliselt kodu kõrval. Maal on tihti vaid üks kool ja lasteaed, kuid ka siin saame rääkida valikust: tihti on tehtud valik minna maale elama just nimelt sealse kooli või lasteaia tõttu (nt teevad seda paljud, kes kolivad Põlvamaale Rosma kanti). Samuti tõid nii mõnedki vanemad välja, et eriti lasteaedade puhul oli vahepeal olukord, kus ka linnas ei olnud valikut – kui üks vaba koht tekkis, siis selle sa võtsid ja kõik. Alternatiiv oli leida hoidja.
Lapsevanemal on õigus ja kohustus hoolitseda oma lapse haridustee eest. Õnneks on meie haridusmaastik (tänu erakoolidele ning ka eripalgelisusele püüdlevatele munitsipaalkoolidele) hetkel juba omajagu kirev, et vanematel tekib võimalus valida ning ka oma valikutes kaasa rääkida.
Oluline on aga mõista, et haridustee valik algab juba lasteaia valikust ja ka siin võiks riik ja kohalik omavalitsus püüda üha enam toetada vanema teadlikku valikut. Esimesel seitsmel aastal kujuneb lapses välja suur osa tema väärtusmaailmast, millest sõltuvad tulevikus tema valikud ning hakkamasaamine.
Väga palju lasteaedu teeb selles vallas ka suurepärast tööd, kuid eks on ka siin vajakajäämisi. Küllap on tarvis üha enam harida ka lapsevanemaid, et nad oleksid kursis lasteaias tehtavaga, oskaksid küsida ning saada ja anda tagasisidet, suurenda sidusust pere ja lasteaia vahel, et jagatud väärtusruumis saaks laps areneda terviklikuks isikuks.
Kui lasteaed on valitud kindlatel väärtuslikel alustel, on juba kõik järgmised valikud kergemad tulema. Oluline on, et meil oleks neid valikuid – et vanemad saaksid rakendada oma õigust valida oma lapsele samu väärtusi kandev haridustee. See aga eeldab mitmekesist lasteaia- ja koolivõrgustikku ning toetavaid meetmeid, mis soodustavad teadlikkust, valikuvõimalust ning süsteemset lähenemist haridusasutuse ja kodu ühises töös – et laps saaks kasvada turvalises ja hoolivas keskkonnas lähtuvalt oma arenguvajadustest ning tegutseda ühises väärtusruumis nii kodus kui koolis, et hoiduda väärtuskonfliktidest ajal, mil laps pole nendeks veel valmis.
Seega polegi vaja küsida, milline kooliaste on kõige tähtsam, vaid pigem mõtestada iga kooliastme rolli lapse elus ja sellest lähtuvalt valida või aidata tal endal valida kõige sobivam õppekeskkond.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli