ERR Luganski oblastis: Trjohhizbenka külas ei üllata aeda maandunud mürsk enam kedagi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Luganski oblastis viibivad Raadio 4 ajakirjanikud Kirill Krabu ja Artur Aukon külastasid äsja rindejoone vahetus läheduses asuvat Trjohhizbenka küla.

Külas, mis asub Siverskõi Donetsi vasakkaldal, tunnevad elanikud muret selle üle, et inimestel pole enam tööd, põllumajandussaadusi ei õnnestu maha müüa, maagaasiga varustamine on häiritud ning peamiselt öisel ajal toimuv tulistamine on muutunud juba tavapäraseks nähtuseks, vahendas ERR-i venekeelne portaal.

Enne sõjategevuse algust käis enamik inimesi tööl või müüs oma põllumajandussaadusi piirkonnas, mida kontrollib praegu nn Luganski Rahvavabariik. Nüüd neid võimalusi enam ei ole ning alternatiivide leidmine pole lihtne - mõnikord saabuvad külla kokkuostjad, kuid nende pakutud hind külaelanikke ei rahulda.

Asulas, mis jääb rindejoonest vähem kui kilomeetri kaugusele, on raskerelvadest tulistamine muutunud tavapäraseks nähtuseks. Seda kinnitasid nii elanikud kui ka valitsusvägede positsioone valvavad Aidari pataljoni sõdurid.

Pataljoni esindaja sõnul tohivad nemad tulistada ainult siis, kui neid on tulistatud ning alati tuleb selleks staabist luba küsida. Mõnikord tuleb luba küsida olukorras, kus vastase poolt teele saadetud mürsk on langenud vaid mõne meetri kaugsele.

ERR-i ajakirjanikud oma külaskäigu ajal tulistamist ei täheldanud, samas tulistatakse ka peamiselt öisel ajal. Fakt on see, et kohalikku elanikku aeda langenud miin enam ei üllata. Eriti ohtlik on olla puruks lastud silla lähistel, kus asuvad ka Aidari pataljoni kontrollpunktid.

Aidari pataljoni sõdurid ostavad oma laskemoona ise, suur abi on ka vabatahtlikest aktivistidest

Ženja-nimeline Aidari pataljoni sõdur andis ERR-i ajakirjanikele ka pikema intervjuu.

"Ma ei saanud enam kõrvalt vaadata seda, mis riigis toimub, tekkis soov tulla ja aidata nii palju, kui saan. Juba Maidani sündmustest alates tekkisid mõtted, et ei tohi lihtsalt istuda ja vaadata," selgitas sõdur. "Mulle tundub, et Ukrainas pole mitte miski veel lõppenud."

Perekonda Ženjal ei ole, ainult vanaema on veel elus. Tal oli ka tüdruksõber, kuid hetkel kedagi tagalas ootamas ei ole.

"Siin leidsin ma endale varasemast rohkem sõpru, siin on minu vennad. Rohkem kui pool mu varasematest sõpradest üritas mulle rääkida, et siia ei maksa tulla. Nad lihtsalt ei saanud minust aru. Ja kuna aru ei saa, seetõttu ka kardavad, aga seda, mida nad kardavad, nad ka ei mõista," arutles Ženja.

"Enamus küsis, et mille nimel ma sõdin. Kuidas ma saan vastata, et mille nimel ma sõdin? Igaüks peab selle vastuse omaenda mõistusega välja mõtlema. Võib-olla mõtlen mina üht, teised aga hoopis midagi muud," jätkas ta.

Aidari pataljoni võitleja sõnul on rohkem kui pool külaelanikest nende suhtes negatiivselt meelestatud. "Nad lihtsalt ei mõista meid. Neil on ainult Venemaa meedia, nad vaatavad ainult Vene kanaleid. Ja seal näidatakse, et me oleme karistussalklased, sööme lapsi ja lööme neid risti. ja nad usuvad seda, sest pole mitte kunagi Ukraina uudiseid vaadanud," rääkis ta.

Varem küla pärast peetud lahingutes sai ka Ženja ise haavata. "Me ei lähe siit mitte kuhugi, oleme oma positsioonidel ja ei tagane. Separatistide positsioonid on siit 700 meetri kaugusel. Aga nemad tulevad lähemale ja tulistavad. Pidevalt toimuvad provokatsioonid. Me tulistame vastu, kui asi eluohtlikuks muutub."

Nn separatistide poolel sõdib Ženja kinnitusel väga kirju seltskond. "Raha eest teevad seda tšetšeenid, kasakad, ka meie ukrainlased. Sajaprotsendilise kindlusega - seal on ka palgasõduritena Vene kaadrisõjaväelased. Alguses olid siin mingisugused kasakad, nendega me võitlesime. Pärast neid siin enam ei olnud, ilmusid mingid tšetšeenid. Kogu aeg vahetuvad. Arusaamatu, mille nimel nad siin sõdivad. Raha pärast, mille pärast siis veel. Loodavad meid hirmutada, et me oma positsioonid maha jätaksime, kuid seda ei juhtu."

Aidari võitleja imestab, et mis terroristid need on, kellel on kasutada Uraganid, Gradid, tankid ja suurtükid. "See on Vene armee. Nad soovivad lihtsalt vallutada maad, mida neile on vaja. Ning kui nad võtavad Luganski ja Donetski, mis takistab neil siis edasi liikuda? Võrreldes Krimmiga oli nende jaoks üllatuseks, et me nii kiirelt vastupanu osutasime. Väga lühikese ajaga tekkis suur hulk inimesi, kellel polnud enam ükskõik ning asuti looma vabatahtlikke pataljone," lausus Ženja.

"Kui me tulime vabatahtlikku pataljoni, siis alguses meile ei makstud. Ega me raha pärast sõdima tulnud, ikka oma maa eest," lisas mees.

"Laskemoona peame ise ostma. Ise ostamegi, mis teha. Palju aitavad meid ka vabatahtlikud aktivistid, peaaegu kogu asi toetub nende panusele," nentis sõdur.

Toimetaja: Laur Viirand

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: