Kaupo Meiel: sõnavabadus ja sõnavastutus
Paari päeva eest jõudis lõpule mitu aastat väldanud ja kõik võimalikud kohtuastmed läbinud vaidlus internetikommentaaride üle, mis annab taaskord põhjust kõnelda sõnavabadusest ja sellestki, kas anonüümsel sõimul, millega osa digilehtede ja portaalide kasutajaid oma olemasolu püüavad õigustada, on mingi väärtus või mitte.
Nagu Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald resümeeris, jõudis Euroopa inimõiguste kohtu suurkogu Vjatšeslav Leedo ja Delfi osas otsusele, et “portaalipidajad vastutavad kõikide nende keskkonnas tehtud kasutajate kommentaaride, eelkõige äärmusliku sisu eest.”
Eesti Päevaleht järeldas juhtkirjas, et see on vihapritsijate kurvastav võit ning sama loo juurde kirjutatud anonüümses kommentaaris leidis keegi kodanik, et “võitsid need, kes tahaksid sulgeda kaasaegsete teisitimõtlejate kõige levinuma “häälekandja” - anonüümsed kommentaarid.”
Miks need “kaasaegsed teisitimõtlejad” küll anonüümselt ja sageli valimatute väljenditega peavad esinema, on mulle mõistatuseks. Pealegi ma pole küll aru saanud, et Eestis teisitimõtlejaid taga kiusataks või lausa vangi pandaks nagu nii mõneski teises riigis.
Õigupoolest, teatud tagakiusamist ja mõnitamist esineb küll, kuid kurioossel moel teostavad seda needsamad anonüümsed kommentaatorid, kes end nüüd vaeste kannatajatena püüavad näidata. Pealegi saab viimasel ajal verbaalselt, ja hea kui ainult verbaalselt, peksa inimlikkusele ja mõistmisele üles kutsuvate väljaütlemiste eest.
Eestis võib igaüks, hoolimata sellest kui tark või rumal ta on, oma surematud mõtted raamatuna välja anda, see pole sugugi nii kulukas ega keeruline. Kindlasti leidub sadu huvilisi, kes mõne end tõeliseks eestlaseks nimetava mõttehiiglase “Kogutud solvangud” või “Valitud mõnitused” hea meelega ostaks ja riiulisse aukohale asetaks.
Samuti võib hea tahtmise juures igaüks hakata välja andma oma ajalehte, rääkimata sellest, et täiesti priilt ja lihtsalt saab endale internetikülje või blogi valmis nikerdada. Eestis on sõnavabadus, põhiseadus sätestab, et tsensuuri ei ole ja tänu sellele on see kõik võimalik. Kahjuks nõuab see veidi enam intelligentsi ja pealehakkamist kui mõne olemasoleva väljaande netiruumis laamendamine.
Kõik väljaanded hoolitsevad oma kommentaariumi puhtuse eest võimaluste piires juba ammu ning adutakse, et selles toimuva eest ollakse vastutavad, täpselt samamoodi nagu Strasbourgis Euroopa inimõiguste kohtu suurkogus arvati.
Oma veebiruumi puhtuse saavutamisel on kõige radikaalsema sammu astunud Ühinenud Ajalehtede maakonnalehed, mille digiversioonides on kommenteerimine jätkuvalt lubatud, aga kommentaari kirjutamiseks peab end kas Facebooki, Twitteri või Google+ konto abil sisse logima. Jah, kommentaaride arv pärast selle muudatuse tegemist langes, aga anonüümsed kommentaarid nende kõige halvemas tähenduses kadusid ja võitjaks võib pidada nii väljaandeid, allikaid ning kaasautoreid kui lugejaid. Samal ajal on kõigil, kellele miski ei meeldi võimalus ju toimetusele kirjutada ja kui kirjal nimi all ning jutul mõte sees, siis kiri ka avaldatakse.
Delfile ja teistele sama grupi väljaannetele oli võidust ilmajäämine, et mitte öelda kaotus, mõistetavalt mõru pill, aga sõnavabadusele kui sellisele mingit ohtu see tõik küll ei tähenda. Nagu ütles praegune vandeadvokaat, kunagine õiguskantsler Allar Jõks ETV saatele Terevisioon: “Võtke mõni kommentaar lahti ja te saate aru, et kui seal ei ole mingit sisu ning eesmärgiks on kellelegi haiget teha, siis see ei ole sõnavabadusega kaitstav.” Täpselt õige.
Ei maksa unustada, et sõnavabadus ei ole mitte ainult vabadus vaid ka vastutus. Sõnavabadusega on lood Eestis head, aga sõnavastutusega halvad. Punkt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar