Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse tõdes, et kõige keerulisem on leida pagulastele elukohad ja tagada neile vajalikud tugiteenused. Ehkki Eestil on vastav kogemus aasta-aastalt kasvava pagulaste hulgaga tegelemisest olemas, ei vasta praegune tugivõrgustik kasvavatele vajadustele, mis suurusjärgus 100 põgeniku vastuvõtuga aastas tekib. Koormus tugistruktuuridele kasvab hüppeliselt, sest senise konservatiivse pagulaspoliitika tulemusena on Eesti alates 1997. aastast esitatud ca 600-st varjupaigataotlusest rahuldanud 114. Nüüd langeb võrreldav koormus ainuüksi ühele aastale.

„Meil on see kogemus olemas, küll aga peame iga pagulase puhul lähenema väga individuaalselt, nii et peame oma võimekust selles kasvatama. Meil on vaja tagada, et inimesed mõistaksid riigikeeles suhelda, et nad teaksid, millised on nende õigused, et nad oskaksid riigikeeles suhelda ja nad vajavad ka tugiisikuid, kes neid selles toetaksid. Peame oma tänased töömahud üle vaatama,“ nentis Kuuse.

Eeskätt jääb puudu ilmselt keeleõpetajaid ja tugiisikuid, kes aitaksid pagulastel Eesti ühiskonda sisse elada.

Peaminister Taavi Rõivas tõdes täna, et pagulaste hulk jääb ka kahe aasta peale (suurusjärgus 200 inimest) nii väikeseks, et kui peaks ühtlaselt jaotatama, siis ei jätkuks igale omavalitsusele isegi ühte pagulast.

Rait Kuuse nõustub, et koormus omavalitsustele ei tule suur ning seda, mida neilt oodatakse, asutakse neile selgitama juba lähipäevil. Läbirääkimised omavalitsustega toimuvad juulis-augustis ning selle lõpuks loodetakse saada selgus, kui suures mahus ja millises omavalitsuses ollakse pagulasi valmis vastu võtma.

„Omavalitsused võiksid näha võimalusi, et pagulastest võiks saada hea tööjõud kohalikele ettevõtetele. Kõne all olevad mahud ei ole nii märkimisväärsed, et siin peaks olema suuri hirme,“ arvas Kuuse. „Sellist süsteemi ei tule, kus keegi kohustaks omavalitsusi kedagi võtma. Alustame konsultatsioonidega juba lähipäevil, uurime välja, milline valmidus kellelgi on, selgitame nende huvi ja vajadusi erinevate sihtrühmade osas ja läheme sealt edasi. Öelda, et mingi arv kindlasse omavalitsusse läheb, pole võimalik,“ kinnitas Kuuse.

Põgenike puhul, kes asuvad väljaspool Euroopat, ÜRO pagulaslaagrites, on ette antud täpne ajakava: nende osas peaks otsustusprotsess – keda võtta, keda jätta – käima umbes 6-8 kuuga. Selliseid inimesi on praegu 20 000, kes ootavad oma saatust. Euroopasse jõudnud 40 000 põgeniku puhul sellist ajaraami ette antud pole.

„Nende põgenike puhul, keda me võtame vastu ÜRO põgenikelaagritest, on meil võimalik täpselt öelda, keda me soovime saada, kuid nende puhul, keda on vaja ümber paigutada Kreekast või Itaaliast, kindlad juhised või tingimused puuduvad,“ selgitas siseministeeriumi piirivalvepoliitika osakonna nõunik Janek Mägi.

Mägi selgitas, et üle mere Itaaliasse jõudnud inimestest umbes viiendikul puuduvad dokumendid, kuid süürlastel, keda tuleks aidata esimeses järjekorras, on kõigil dokumendid olemas. Selleks, et tagada vastu võetud inimeste püsimine Eestis, eelistatakse vastu võtta peredega ümber asujaid, kuna üksikute noorte meeste puhul on Eestis kinni hoidvaid tegureid vähe.