Kujutage ette: mingi grupp seltsimehi tahab teha ühiskonnaelus mingi muudatuse, ja kõik hõiskavad: küll on tore, oleme avatud ja uuendusmeelsed! Piisaks ilmselt ühestainsast ajalehest, et seda kuulutada.

Vähemalt ajakirjanikud võiksid sellest aru saada ning mitte pidada tagurlikuks või rassistlikuks näiteks mõtlejat, kes püüab meid manitseda oma tegevuse tagajärgi tõsisemalt kaaluma. Nad peaksid olema talle tänulikud, sest tema teeb ajakirjanduse mõtleva inimese jaoks huvitavaks. Arukas ajakirjanik arvestab mõtleva inimesega rohkem kui sellisega, kes ei mõtle, kes võtab vastu talle pakutud „mannapudru” ja on sellega kenasti rahul.

Miks on vaja kakelda erinevate arvamuste pärast? Miks ei võiks nad kõik olla ajakirjanduses kenasti kõrvuti, ilma toimetuse (või poliitikute) lisatud halvustava hinnanguta? Las iga lugeja valib välja selle, mis temale on vastuvõetav. Looduses lubatakse punasel jääda punaseks ja kollasel kollaseks, ehkki enamik taimi on rohelised. See ju rikastab loodust? Ajalehte rikastavad erinevad arvamused.

Miks on vaja mingitesse -ismidesse liigitada need, kelle mõtted ei lähe kokku teatud ideoloogiasuunaga? Meil on ju demokraatia? Või ei ole? Siis peaks valitsus selle avalikult välja kuulutama, et me teaksime, kuidas uutes oludes õigesti käituda. Praegu justkui julgustatakse Eesti inimesi avaldama oma arvamust, ja siis kleebitakse osadele sildid peale. Pannakse häbiposti.

Kui võim kardab nii-öelda teisitimõtlejaid ja ajakirjandus piirab nende avaldamist, siis tunnistatakse seeläbi, et midagi on valesti, aga sellele ei tohi rahva tähelepanu juhtida. See aga võib lõppeda sellega, et võimulolijad kuritarvitavad oma võimu selleks, et rahvale peale sundida oma tahet, oma eelistusi, oma seadusi, mille põhjendamiseks teinekord puuduvad tõsiselt võetavad argumendid. Kuid sugugi mitte iga uuendus ei ole heas mõttes edasiminek ehk progress. Nii mõnigi uuendus kipub olema hoopis järeleandmine kellegi isekale tahtmisele.

Sõnades Eestis justnagu tunnustatakse erinevusi: “erinevus rikastab”, “võrdne kohtlemine”, “inimene on inimene, ükskõik, milline on ta nahavärv või religioon”. Aga need on valitud erinevused, valitud nahavärvid, valitud religioonid. Normaalne seksuaalsus, traditsiooniline perekond, valge nahavärv ja väike soome-ugri rahvas nimega eestlased – need ei kuulu väljavalitud ja poliitiliselt eelistatud erinevuste hulka.

Peamine, mida ma tahan öelda, on: räägime asjadest rahulikult, ilma vastastikuse sildistamiseta! Teeme nii, et igaühel on õigus ja vabadus ennast nimetada ükskõik-mis-istiks, aga teisele ei tohi oma suva järgi silte külge kleepida! Ei tohi öelda: “Sa oled jõle!”, kui inimene ei ole midagi jõledat teinud.

Kuula ära, loe läbi, ja vasta, kui sul on paremaid mõtteid, aga ära loobi asjatundmatuid hinnanguid!

Sest siltide kleepimine on see, mis külvab ja kasvatab ühiskonnas sallimatust. Ja lõpuks ka vihkamist.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.