Olav Anton: kus on pagulase kodu?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Põgenik Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses. Autor/allikas: Jaanus Lensment/Postimees/Scanpix

Pagulaste poolt ja vastu kõnedes on vahel arutletud ka põgeniku kodu teemal, kuid vastus küsimusele on siiani puudu. Eurosaadik Urmas Paet oli pahane mootorratturite peale, kes tema sõnade järgi tülitasid pagulasi nende kodus. Lisaks muudele kuludele maksis Eesti maksumaksja kinni ka turvateenuse pagulaste kodu kaitsmiseks. Kuidas Vao küla muutus järsku pagulaste koduks? Kas pagulased ka ise oma uut kodu teadvustavad? Või on ”pagulaskodutunne” ainult euroametnike ja nende takkakiitjate fantaasia?

Eestlasele on kodu väga tähtis, mis pagulaste kontekstis tekitab peamise vastuolu. Meie koju tulevad täiesti võõrad ja meist väga erinevad inimesed, kellele meie kodu peaks muutuma nende uueks koduks. Eestlasel on veel armistumata haavad, mis löödi eelmises sõjas ”vabastajate” poolt. Nad ”unustasid” oma koju tagasi minna, mis muutis nad seetõttu ”okupantideks”.

Kurb oli veel see, et uutel tulijatel puudus sageli kodu mõiste ja lähtuti selleaegsest ideoloogiast minu aadress pole maja ega tänav, vaid Nõukogude Liit. Nende isad võisid olla ühest ja emad teisest rahvusest, erinevatest Nõukogude Liidu piirkondadest. Vanemad kohtusid ”kuuendiku maailma” avarustel ja lõid perekonna, kes tundis end mugavalt ”kodus” Vladivostokis, Jerevanis, Arhangelskis või Tallinnas.

Tänased paadipõgenikud lähtuvad samast ideoloogiast ja nende huvi on luua uus kodu ”kus iganes Euroopas”, nende kodudes toimuva sõja tõttu. ÜRO andemete põhjal ületab sõjapõgenike arv juba 60 miljonit.

Küll aga on küüniline võrrelda 1944. aasta eesti paadipõgenikke tänaste paadipõgenikega. Eesti paadipõgenikud lahkusid ajutiseks ja nende jaoks jäi Eesti koduks. Seda kinnitab massiline tagasitulek kodumaale pärast iseseisvuse taastamist. Kas tänased põgenikud ka kunagi oma kodumaale naasevad, ongi pagulasteema peamine küsimus. Juhul, kui, nende pagulase staatus on ajutine, siis tuleks ka selgelt leppida kokku selles, millal ja millistel tingimustel pagulased oma koju naasevad.

Kahjuks räägib senine pagulaspraktika Rootsis, Soomes, Saksamaal ja teistes massiliselt pagulasi vastu võtnud Euroopa riikides hoopis midagi muud. Pagulased ei kavatsegi oma endisesse koju naasta, vaid tahavad Euroopas ehitada enda tõekspidamiste ja tavade järgi uued elupaigad. Pagulased loovad oma uue maailma põlisrahvaste sajandite jooksul vaevaga ülesehitatud koju.

Eestlased on seda juba varem pidanud üle elama. Sisuliselt ehitati läbi venestamise Eestisse vene-nõukogude maailm. Täna on nii mõnedki inimesed pakkunud kasutada mõistet ”venekeelsed eestlased”, markeerimaks uut loodud maailma. Kui nende käest küsida, kuidas neile meeldiks mõiste ”hiinakeelsed venelased”, saavad nad väga pahaseks. See rahvuslik määratlus, mis on lubamatu Venemaal, tahetakse muuta normiks Eestis.

See on teine lahendamata vastuolu pagulaste probleemis. Lõpetamata integratsiooni/assimilatsiooni protsess venekeelsele diasporaale ei võimalda luua uusi araabia, puštu, hindi jne keelseid diasporaasid.

Kolmas probleem on Eesti suutlikkus pagulastega toime tulla. Siin näitab meile teed Angela Merkeli ja Liibanoni pagulaste kohtumise juhtum. Edasi kasutan ERR-i veebilehe kirjeldust:

Videosalvestuses ütleb 14-aastane Reem Sahwil kantslerile, et tema perekond on oodanud neli aastat alalise elamisloa saamist.

"Ma sooviksin minna ülikooli," sõnas Sawhil kantslerile sorvas saksa keeles. "Väga raske on vaadata, kuidas teised inimesed saavad nautida muretut elu ja mina ei saa. Ma ei tea, mida tulevik mulle toob," selgitas Palestiina päritolu tüdruk.

Merkel vastas tüdrukule, et poliitika võib olla karm. "Sa oled äärmiselt tore inimene, aga sa tead ka, et Liibanoni Palestiina põgenikelaagrites on veel tuhandeid ja tuhandeid inimesi," selgitas Merkel tüdrukule. Tema sõnul ei suudaks Saksamaa vastu võtta kõiki inimesi, kes seda sooviksid.

Oluline on ära märkida pagulase staatuse taotleja perfektset saksa keelt. Selle valguses tuleb Eestil esialgu omajagu vaeva näha venekeelsele diasporaale eesti keele õpetamisega, enne kui katsetada sama muukeelsete diasporaadega.

Teema kokkuvõtteks meenutan, et maailm on sisuliselt kolmandas maailmasõjas, kui liikvel on enam kui 60 miljonit sõjapõgenikku. Selles olukorras tuleb tunnistada, et pagulaste rahvusvahelised regulatsioonid, mis kehtisid ”raudse eesriide” tingimustes, on täna oma aja ära elanud.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: