Rain Kooli: poliitik, tähelepanunälg, tikud ja bensiin ({{commentsTotal}})

Rain Kooli on rahvusringhäälingu portaalide peatoimetaja.
Rain Kooli on rahvusringhäälingu portaalide peatoimetaja. Autor/allikas: JLP kommunikatsioonibüroo

Kas vihakõne muutumine vihategudeks on ikka poliitilistest ja ideoloogilistest toimijatest nii lahus olev nähtus kui nendele toimijatele meeldib mõista anda, küsib ERR.ee peatoimetaja Rain Kooli oma arvamusloos.

Laupäev, Jyväskylä, Soome vabariik. Samal ajal kui Ott Tänak sõidab Soome rallil 14 kilomeetri pikkust Mökkiperä kiiruskatset, tormab üle kümne natsionaalsotsialistliku Soome Vastupanuliikumise liikme meeleavalduse ridadest välja. Kohaliku ostukeskuse aatriumis tungitakse kallale kolmele inimesele, kahele mehele ja ühele naisele.

Üks meestest lüüakse teadvusetuks, teine pikali ja teda asutakse kambakesi jalgadega peksma. Naist tabavad hoobid, sest ta püüab oma mehe peksmist lõpetada. Kõik toimub vanurite, lastega perede ja teiste tavakodanike silme all.

Peksmise põhjus? On see, et üks meestest kirjutas Soome paremäärmuslikest rühmitustest raamatu. Raamatu, mille esitlusele Jyväskylä raamatukogus 2013. aasta jaanuaris tungisid sellesama Soome Vastupanuliikumise tegelased, pussitades üht ürituse turvajatest.

Peksta raamatu eest? Peksta naist? Peksta laste silme all?

Kui see ei ole terrorism, siis ma ei tea, mis on.

Olgu siis veel kord kõva häälega öeldud: juhul kui tegemist ei ole konkreetse füüsilise ründe tõrjumiseks mõeldud enesekaitsega, on igasugune poliitiliste või ideoloogiliste püüdluste ja võimuiha ette rakendatud vägivald – nii vaimne kui füüsiline – lihtlabane terrorism. Seda kasutavad tegelased aga langevad samasuguste terroristide hulka, kelle olemasolu Euroopa ühiskondades oma sõnul ära hoida tahetakse.

Eelnev puudutav kusjuures kogu poliitilist spektrit. Terror on terror, ükskõik millist värvi see teenib.

Kooseluseadus, sõda Ukrainas ning nüüd siis põgenike ja pagulaste ümberpaigutamiskava Euroopa Liidus on viinud vihakõne ja ähvarduste märkimisväärse kasvuni ka Eestis. Erinevate poliitiliste ja aateliste liikumiste eestvedajad on end sõimust ja ähvardustest taandanud, isegi kui üht või teist on esinenud nende endi liikumiste kodu- või sotsiaalmeedialehtedel. On viidatud sellele, et kõikide üksikute toetajate kontrollimine pole lihtsalt võimalik.

Tõsi ta on. Ometi võib Soome näitel küsida, kas vihakõne muutumine vihategudeks on ikka poliitilistest ja ideoloogilistest toimijatest nii lahus olev nähtus kui nendele toimijatele meeldib mõista anda.

Põlissoomlasest parlamendisaadik Olli Immonen avaldas 25. juulil sotsiaalmeedias võitluslikust retoorikast kantud ingliskeelse pöördumise, mis kuulutas ei rohkemat ega vähemat kui sõja mitmekultuurilisusele. Kuigi Immonen kiirustas kohe pärast laupäevast natsionaalsotsialistide rünnakut rõhutama, et taunib vägivalda, muutuvad tema sõnad tunduvalt õõnsamaks, kui arvestada, et alles hiljuti poseeris Soome parlamendi liige nendesamade natsionaalsotsialistidega samal ühispildil.

Kui riigi esinduskogusse kuuluv poliitik teeb vaid mõni päev pärast Norra terrorirünnakute aastapäeva sõjaka avalduse, mis siis tagab, et tema natsionaalsotsialistidest sõbrad – kes peavad vägivalda õigustatud vahendiks ning on harjutanud rünnakrühmade moodustamist – ei näe selles avalduses rohelist tuld n-ö järgmise sammu astumiseks ja terrorikampaania viimiseks sõnadest tegudeni?

Mitte miski.

See tasub meeles pidada igal tähelepanunäljas Eesti poliitikul ja ideoloogil (kellest viimasel ajal on kõige enam “hiilanud” püünelepääsemismeeleheitel Kristiina Ojuland).

Lisaks tasub meeles hoida tule käitlemisega seotud lihtne tõde.

Põlev tikk ja bensiin ei sobi hästi kokku.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: