Maris Jõgeva: minu inimesed ja tagatoas õitsev aktivism ({{commentsTotal}})

Maris Jõgeva on vabaühenduste liidu EMSLi juht.
Maris Jõgeva on vabaühenduste liidu EMSLi juht. Autor/allikas: EMSL/Rene Suurkaev

"Näen kolme põhjust, miks suur osa vabaühendustest on vaikselt tagatuppa tõmbunud või sinna aegade algusest jäänudki: eestvedajate nappus, avaliku diskussiooni vääritus ning hästitoidetud mugavusaktivism," kirjutab vabaühenduste liidu EMSL juhataja Maris Jõgeva oma arvamusloos.

Maailmas on mureks kodanikuruumi vähenemine: ülemaailmne kodanikuühiskonna organisatsioon CIVICUS täheldas 2014. aastal tervelt 96 riigis uusi takistusi kodanikuosalusele. Eestis küsime, kas vabakond olemasolevatki ruumi täiel määral kasutab ning kas seda suhtevõrgustikke luues ise kasvatab.

Kodanikuühiskonna elujõulisuse indeks kirjeldab Eesti vabakonda kui regiooni tugevamat, samas aga tunnistab viimaste kümnendite kiire arengu asendumist mõningase paigalseisuga. Uuringud näitavad, et organiseerunud kodanikuühiskonda on jäänud vähemaks – ühingutel on vähem liikmeid, vähem vara, vähem toetajaid. Vabaühendused ehitavad vähem sildu kodanikuühiskonna eri osade põimimiseks.

Suur osa Eesti organiseerunud kodanikuühiskonnast on siiski jätkuvalt tegus, väga tegus, kuigi tihti omaette, viisakas ja vaikne. Enamasti hambaid ei näita ja asjata ei lõrise. Eks viisakas inimene ootabki oma järjekorda, ei sega vahele ja põhimõtteliselt proovib elada oma elu nii, et teisi võimalikult vähe häiriks. Paljud aktivistid valivadki näiliselt väärikuse ning sõnastavad probleeme, otsivad lahendusi ja teevad nende nimel tööd väikestes seltskondades ja tagatoas.

Kodanikuühiskonna analüüsijaid teeb see murelikuks – enda ümber vutlarit ehitavad ühendused võivad kergelt kaotada ühise vereringe kogukonna ja ühiskonnaga laiemalt. Vabaühendused peaksid hoopis vastupidiselt vaatama enam ringi ja lisaks vertikaalsetele suhetele ehitama horisontaalseid niidistikke. Sest kui ühel hetkel suhted katkevad ja ka vabakonna ühist häält enam kuulda ei ole, oleme hoolimata iga-aastasest talgupäevast läbi kukkunud.

Näen kolme põhjust, miks suur osa vabaühendustest on vaikselt tagatuppa tõmbunud või sinna aegade algusest jäänudki: eestvedajate nappus, avaliku diskussiooni vääritus ning hästitoidetud mugavusaktivism.

Esiteks eestvedamine. Tugevad vabaühendused ja liikumised sõltuvad inimestest, kel on tahet ja enesekindlust seista väärtuste ja muutuste eest, mida nad õigeks peavad. Samuti on headel eestvedajatel oskus koondada enda ümber teisigi inimesi, kes soovitud muutust tähtsaks peavad ja eestvedajaga kaasa tulevad. Kooshoidmine on aga omaette töö - liikmetega tuleb sidet hoida, eestkõnelemiseks olla oma ajast ja trendidest ees, osata mobiliseerida jõudusid ja olla häälekas. Eestvedajate roll on äärmiselt oluline juba kogukonnaliikumises, kus enam kui kümmekond aastat on räägitud, et neid napib ja vähesed olemasolevad väsivad. Uusi aga ei kasva peale.

Teiseks nii mõndagi meist hirmutav avalik surve. Kui avalikus diskussioonis on väärikus kadunud, jääb vähemaks vapraid, kes debatti siseneda julgevad. Pole sul igale küsimusele kohe vastust või probleemile lahendust, või pelgad sinuga vaateid mittejagavate inimeste ähvardusi, on lihtsam olla vakka kui pürgida püünele. Kõigil eestvedajatel ei ole ka nii palju sotsiaalset närvi, järjepidevust ning kõva südant, nagu õnneks on jätkunud näiteks inimõiguste eest kõnelejatel või poole vähem joomisele üleskutsujatel.

Mugavusaktivismi toidavad kõige enam avalik võim näilise kaasamise ning rahastajad oma projektimaailma reeglitega. Mugav osalemine on väga lihtne - kirjutad projektikesi, käid koosolekutel, vahel saadad ka mõne kirja. Palju väärt mõtteid jääb isegi mitte isegi raha taha, vaid raha saamise lõksu – ideed pakendatakse loogilistesse maatriksitesse, programmidesse ja plaanidesse ning tehakse seda, mida raha andjal on ka lihtne ja mugav küsida. Osaledes otsustetegemises võib kodanikuaktivisti aeg kuluda kaasamise-mängu mängimisele ning enda painutamisele otsustaja järgi. Kui sa midagi, mis vastukarva, ka ei ütle, kutsub sind teine kordki koosolekule. Suurema plaani tegemine ja selle eest seismine on aga liiga riskantne, koostöösuhted ja oma kogukondade kaasamine kasutud.

Rahvusvahelised raportid ütlevad, et kodanikuühiskond on terve, kui suudab nii täita kui ise kaitsta kõiki oma legitiimseid rolle – valvata võimu üle, parandada läbipaistvust otsustes, kaitsta õigusi ning pidevalt selgitada, mis kasu saab ühiskond, kui vabaühendustel on tegelikult ka võimalik neid rolle täita. Need ei ole ülesanded, mida täita saab üks või teine vabaühendus üksinda, omaette. Terve kodanikuühiskond saab toimida ainult siis, kui vabaühendustel endil on soovi ja hakkamist ühised huvid üles leida, ja vajadusel nende nimel koostööd teha. Ei saa ja ei tohi jääda tagatubadesse, isegi kui töö seal on tõhus ja mõju käegakatsutav.

14.-15. augustil toimub Paides Arvamusfestival. Soojenduseks kirjutavad maailmaparandajad ERR.ee arvamusportaalis ühiskonnas tähtsatel teemadel.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: