Arvamusfestivalil arutleti, kuidas oleks Kleopatra lubanud end mäletada
Arutelul "Õigus olla unustatud ja häbistamine sotsiaalmeedias" uuriti unustamise vajalikkust ning selle nõudmise otstarbekust kontekstis, kus inimese enesemääramisõigus võib mõjutada ka neid ümbritseva ühiskonna õigust informatsioonile, avalikule huvile vastutulekut ja ühiskondlikku mälu.
"Ükski põhiõigus ei ole absoluutne, põhiõigused ei ole omavahel kuidagi hierarhiliselt üles ehitatud, et privaatsusõigus on üleval ja sõnavabadus või info levitamise vajadus on kuskil all. Need ongi tegelikult ühiskonnas ühekaalulised," märkis andmekaitseinspektsiooni peadirektor Viljar Peep.
Lisaks on andmekaitseseaduse peaeesmärk kaitsta Eestis pere ja eraelu puutumatust, kuid seda, millega inimene tegeleb oma avalikus elus - tööl ja avalikus ruumis, selles mõttes reguleerida ei saa. "Kas saab ka olla nii, et mina üksi ise määran, mida avaliku tegevuse kohta ükskõik kas õppejõuna, ametnikuna, ajakirjanikuna, ettevõtjana või kellena iganes keegi teine midagi arvata võib," küsis Peep. Diskussioon tänapäeval on liikunud professionaalsest meediast ka sotsiaalmeediasse ning reguleerimine ei ole üheselt teostatav.
"Häbistamine" võib olla ka avalik diskussioon, mille sees on ka küberkiusamist, laimamist ja valeinfot, kuid ka ühiskonna valupunktide üle arutlemist. "See ei ole üheselt ei halb ega hea, see on vajalik ja peab olema tasakaalus," ütles Peep.
"Kui me räägime isiku privaatsfäärist, siis seda tajutakse kohutavalt erinevalt," tõdes rahvusarhiivi esindaja Priit Pirsko. Ta tõi näiteid, kuidas internetis saada olevast avalikest fotodest koostatud arhiivist on soovinud endaga seotud materjale kustutada inimesed, kes on lahku läinud pildil olnud kaaslasest või muutnud maailmavaadet pildi tegemisest alates.
"Kui me mõtleme kõige laiemalt, siis kuidas ühe inimese õigus oma enesemääramisele põrkub teise inimese õigusega rääkida või väljendada seda, mida ta arvab, siis ma arvan, et see puudutab väga paljusid inimesi," märkis filosoof Margit Sutrop. Ka näiteks läbi aegade väga populaarseteks osutunud elulugude kirjutamisel ei ole võimalik raamatusse panna ainult ühte inimest. Räägitakse oma perest, sõpradest ja tuttavatest, kes ei pruugi oma osalusest teadagi.
"See on teatavas mõttes teise privaatsuse rikkumine või vähemalt koht, kus me oleme määramata ala peal," tõdes Sutrop. Seda, kui palju inimesed aga oma eraelust rääkides teisi teemasse segavad, ei saa nii lihtsalt suunata ning Eestis ei ole selle üle ka kuigi palju avalikult arutatud.
"Olgem ausad, kui meil oleks see privaatsussfäär ja privaatsusõigus olnud tollel ajal samasugune kui täna, siis me teaksime Kleopatrast seda, et ta oli väga korralik naine, ta ei vaadanud kunagi mehi ja ta ei petnud kunagi oma olemasolevaid abikaasasid. Ta ei abiellunud kunagi kellegagi võimuihast, vaid oli üks väga tore ja õiglustundega naisterahvas," märkis jurist Karmen Turk. Tema hinnangul on tegemist kahe teraga mõõgaga ning tuleks mõelda ka sellele, kuhu privaatsussooviga välja jõutakse.
Google'i juht ütles kohtuotsuse, mis andis inimestele nõuda firmalt "õiguse olla unustatud" järel: "Ma arvasin, et töötan asutuses, mille ülesanne on kõike mäletada. Kõike mäletada just kogu ühiskonna hüvanguks. Nüüd on mul otsus, mis ütleb seda, et ma pean ainult ühte asja meeles pidama - ma pean pidama meeles, et ma pean unustama seda, mida ma enne pidin meeles pidama," meenutas Turk.
"Mina oleksin väga ettevaatlik selle privaatsusõiguse pideva edasitõmbamisega - me läheme juba elulugudesse sisse, mis olenemata sellest, et see on pärisinimestel põhinev - lõpuks on see kunstivorm," tõdes ta.
Toimetaja: Kertu Loide