"Välisilm": põgenikekriisist suudab jagu saada Euroopa Liit vaid ühiselt
Alles eile kurjustas Prantsusmaa välisminister Laurent Fabius Ida-Euroopaga, leides, et see on skandaalne, kui need riigid ei soovi rohkem sõja eest põgenevaid inimesi vastu võtta.
Juulis tõusis Euroopa Liidu piiri ületanud põgenike arv rekordtasemele ehk 107 500ni.
Möödunud aasta esimese viie kuuga võrreldes kasvas varjupaigataotlejate arv tänavu 68 protsendi võrra. Enamik varjupaigataotlejaid on muide endiselt pärit Kosovost, Süüria on alles teisel kohal.
Sihtmaadest on populaarseimad Rootsi, Austria, Saksamaa ja Itaalia. Saksamaa võtab tänavu vastu ilmselt 750 000 varjupaigataotlejat.
Suvi läbi püüdsid tuhanded põgenikud Prantsusmaalt Ühendkuningriiki pääseda La Manche'i väina aluse tunneli kaudu. Alles augusti keskpaiku jõudsid Ühendkuningriik ja Prantsusmaa leppeni julgeolekukoostöö tugevdamiseks, võitluseks inimkaubanduse ja ebaseadusliku immigratsiooniga.
Ühendkuningriik lisas ka 10 miljonit eurot Calais' sadama kindlustamise fondi. Calais' tunnelisuu kindlustamise ainus tulemus on aga see, et nüüd üritavad põgenikud Ühendkuningriiki pääseda Belgia või Hollandi kaudu. Samas on Suurbritanniasse pürgivate põgenike hulk suhteliselt tühine Saksamaale või Rootsi pürgijatega võrreldes.
Aga ka Saksamaale pürgib oluliselt vähem rahvast, kui 1945. aastal. Tollal suutis sõja kaotanud ning igatepidi laostatud Saksamaa põgenikevooluga siiski toime tulla, praegune Euroopa näikse põnnama löövat omaaegsetega võrreldes lausa tühiste katsumuste ees.
Sama skeptiliselt, kui Calais' tunnelisuu kindlustamisse suhtuvad eksperdid ka tarasse Serbia-Ungari piiril, mis Ungari võimude teatel pidada nüüd valmis olema. Ungari kavatseb ka piirile saata tuhandeid politseinikke. Surve Serbia-Ungari piirile on eriti tugev, sest tegu on ka Schengeni leppe lõunapiiriga.
"Ei ole abi, ei ole abi lastele, perekonnale pole abi. Miks, ma ei tea. Minu maa on sõjas. Miks pole abi," küsis Süüriast saabunud põgenik.
"Iga 5 minuti tagant tuleb meie juurde politseinik ja käsib meil tagasi koju minna. Ma pole turist, ma põgenesin oma kodust, sest minu maal käib sõda," rääkis samuti Süüriast põgenenud Murat.
"Me palusime vett ja nad ei andnud meile seda. Siis jõid politseinikud vett laste silme all, lapsed nutsid, aga neile ei antud ikkagi vett. Seepärast tulime siia, et meie lapsed ei peaks seda nägema," ütles veel üks põgenik.
Prantsusmaale aga ei meeldi hoopiski, et Ida-Euroopa riigid üritavad Euroopa Liidu üldisest solidaarsusest kõrvale hiilida ning põgenike vastuvõtukvoote mitte täita. Ka taraehitust nähakse Prantsusmaal selles võtmes.
"Kui ma näen, et mõningad Euroopa riigid ei aktsepteeri seda, mida me nimetame kvootideks, pean ma seda skandaalseks," sõnas Prantsusmaa välisminister Laurent Fabius.
Suur hulk põgenikke ei jõua aga iialgi Euroopasse. Vahemerel on tänavu suvel uppunud juba umbes 2500 põgenikku. Laevad ja paadid, mis põgenikke üle mere toovad, on enamasti puupüsti täis ning on pehmelt öeldes nigelas tehnilises olukorras.
Enamik püüab läbida üsna lühikese meretee Türgist Kreeka Kosi, Lesvose, Chiose või Samose saarele, teised valivad ohtlikuma trassi Liibüast Itaaliasse. Põhja läheb pagejaid mõlemal mereteel.
Saksamaa loobus Dublini reeglist, mis seab vastutuse Euroopa Liitu sisenenud põgenike eest riigile, mille territooriumile põgenik esimesena siseneb. Selge on see, et põgenikekriisist jagu suudab saada vaid Euroopa Liit ühiselt, ka kriisile alla jääb paraku terve Euroopa, mitte isegi Euroopa Liit, vaid just terve maailmajagu, ühiselt, lootus, nagu võiks mõned riigid hätta jättes teisi riike säästa, on tühine.
Samas tuleb veelkord rõhutada, et Euroopa Liidule kui tervikule ei peaks kriisi lahendamine ning praeguse või isegi suurema põgenikehulga äramahutamine sugugi mitte erakordne katsumus olema.
Toimetaja: Aleksander Krjukov