Ma olen seda sõda jälginud kõrvalt ning iga päevaga on minus järjest rohkem hakanud süvenema üks veendumus. Üks põhimõtteline arusaam – arutelu ja terve ühiskonna vundament. See on veendumus, et hoolimata meie ümber käivast vihasest sõnasõjast on enamus eestlasi jätkuvalt normaalsed heatahtlikud inimesed.

See on usk sellesse, et enamus meist tahab lõpuks sama asja.

Me kõik tahame seda, mis on meie arvates parim Eestile. Me kõik tahame minimeerida inimlikke kannatusi. Ning mis kõige olulisem, ja mulle tundub, et kõige raskem igal ajahetkel tõeliselt tunda – et me kõik oleme tõesti head inimesed, kes tahavad vaid kõige paremat.

See tähendab, et Jaak Madison on hea inimene, kes tahab Eestile parimat. Ning et Rein Raud on ka hea inimene, kes tahab Eestile parimat. Et iga eestlane, kes on mures Eesti kultuuri säilimise pärast ning ka see, kes on mures sõja eest pagevate inimeste pärast, on hea inimene. Ärme seda kunagi unusta.

Erinevad perspektiivid on see, mis paneb meid suhtuma konkreetsetesse küsimustesse erinevalt, kuid meid ühendab ühtne inimlikkus ja heatahtlikkus. See on minu meelest kõige olulisem usk ja kõige vajalikum eeldus igasuguse arutelu ning ühiskonna toimimiseks.

Ma tean, et sellised mõtted ei kogu kunagi nii palju klikke peavoolumeedias kui vihkamine ja vastandumine. Kui kedagi ei kutsuta värdjaks või riigireeturiks. Kuid ma loodan, et mul õnnestub puudutada teis midagi olulisemat ja sügavamat.

Ma loodan, et ma suudan teid veenda selles, et kaks omavahel täiesti erinevat arvamust ühe ja sama asja kohta võivad korraga tõesed olla. Üks karp võib korraga olla tumesinine ning kandiline samal ajal. Oluline on, et erinevad inimesed võivad korraga näha sama karpi erinevast perspektiivist – ühed kuju ja teised värvi – ning neil mõlemal saab korraga õigus olla.

Nagu näiteks on õigus neil, kes ütlevad, et Eesti on väike riik ja siin elab väike hulk inimesi. Ning nende inimeste kultuur ja keel ja eluviis võib tõesti kergesti sattuda eksistentsiaalsesse ohtu. See on tõsi.

Samal ajal on aga ka tõsi, et Eritrea nimelises riigis on valitsemas režiim, mis tapab, vangistab ja piinab oma elanikke. Üsna sarnaselt Põhja-Koreale ning ehk meile ajalooliselt tuttavamalt, Nõukogude liidule.

Ning samal ajal on tõsi, et Eestis elab veel tänasel päeval inimesi, kes ei ole kordagi oma elu jooksul saanud maitsta Eesti iseseisvuse vilju. Kes on söönud lootuses kartulikoori, kuid kelleni pole siiamaani maitsev praad veel jõudnud. Need inimesed on õigustatult pettunud ja vihased.

Ning samal ajal on tõesti ka tõsi, et mõned Aafrikast Euroopasse jõudvad inimesed on majanduspagulased, kes loodavad siit leida hõlpsamat elu ning kellest mõned ka hea meelega siinset sotsiaalsüsteemi võimalusel ära kasutaks.

Ning samal ajal tegutseb Süürias ja Iraagis Islamiriigi nimeline terrorirühmitus, kes on tapnud, piinanud ja vägistanud kokku sadu tuhandeid inimesi. Ning selle julma sõja ja jõhkra vägivalla eest on põgenenud miljoneid peresid, kes loodavad lihtsalt jõuda Euroopasse, et neid enam ei ähvardaks surm ja häving.

Kõik need väited saavad olla tõesed korraga. Kõik need väited ongi tõesed korraga. Kõik need mured ja hirmud, nii pagulaste osas kahtleva eestlase kui sõja eest põgeneva süürlase omad, on päris. Ja neid muresid ei tohi ignoreerida ning veel vähem tohib neid naeruvääristada. Teise poole üle naermine on sama halb kui vihakõne.

Need, kel on teistsugune perspektiiv kui meil, ei ole meie vaenlased. Meie vaenlased on need, kes kellegi teise perspektiividest ja muredest tegelikult ei hooli ning on hoopis omaenda agenda eest väljas. Need, kes püüavad oma agenda nimel ühe või teise poole siiraid tundeid ära kasutada – olgu see oma äärmusliku ideoloogia edendamiseks, ärihuvides või oma sooja poliitilise koha taasvõitmiseks.

Nende inimeste eesmärgiks tundub olevat ajada meid omavahel järjest rohkem tülli. Nad tahavad, et me usuks, et enamus teistest eestlastest ei ole head inimesed. Et avalik ruum oleks täis vihkamist ja vaenu. Nende püüdluseks on lükata meid eemale avalikust arutelust, et jääksime rääkima ainult inimestega, kellega juba samal meelel oleme.

Seepärast, tundub mulle, et ongi meie ajastu Eesti suurim väljakutse oma ideelt väga lihtne – üksteisega rääkida. Mitte koonduda oma ringidesse, oma meediaväljaannetesse, oma Facebooki gruppidesse, oma sõprade ja kaasaelajate seltskonda.

Eriti on see just ülikooli, teadlaste, õppejõudude ja tudengite vastutus tänases Eestis. Olla aktiivne osapool neis vestlustes. Olla faktipõhine ja argumendipõhine osapool neis vestlustes. See ei ole ainult Taavi Rõivase või ETV või Postimehe ülesanne (kuigi igaüks saab oma panuse anda).

Kui meie ei ole valmis vestlema, kui meie tõmbume oma akadeemilisse kookonisse peitu, siis on radikaalsus juba võitnud. Siis on tugevad emotsioonid, hirmutamine ja vaen meid juba valitsemas. Need ajad on möödas, kus Eesti üks kõige olulisemaid institutsioone sai pugeda oma sammaste taha peitu. Need ajad lõppesid koos Nõukogude liiduga.

Täna on Eestil meie häält vaja kuulda. Ma olen ülikooli seinte vahel näinud palju headust ja avatust, siirast soovi ühiskonda panustada ja vältida kapseldumist. Usun, et seda me teemegi. Kuid vahel on vaja veidi julgustust ja ehk ka väikest äratusmomenti. Siin see on! Nüüd on Eesti ühiskonnal meid vaja – meie häält, meie mõtteid, meie väärtusi ja meie avatud vaimu.

Seepärast on mul ülesanne igaühele teist – auväärsest rektorist värske rebaseni. Leidke vähemalt üks inimene, kes ei ole teie arvamusega nõus, ning vestelge temaga. Kui te märkate kusagil enda ümber emotsioonidest laetud seisukohta, olgu see sotsiaalmeedias või loengusaalis või omaenda kodus, siis ärge pöörake pilku eemale, vaid vestelge nende inimestega.

Sest me võime pidada selliseid kõnesid, nagu ma praegu pean, või kirjutada arvamusartikleid, palju me tahame, kuid lõpuks loevad kõige rohkem need igapäevased vestlused, mida me peame või pidamata jätame.

Ning otsige vestluses nende inimestega ühisosa. Otsige seda, mille osas te mõlemad nõus olete, ja alustage sealt. Me peame kogu ühiskonnana selle ühisosa uuesti üles leidma ning Eesti avaliku ruumi avatuna hoidma. See tundub olevat meie aja suurim väljakutse, meie laulev revolutsioon ja meie panus Eesti ajalukku – leida see ühisosa, mis meid jälle ühendada võiks. Selline, mis on üle klikkidest ja ärihuvidest, hirmudest ja vaenlastest, poliitilistest ambitsioonidest ja ideoloogiatest. Selline, mis on vundamendiks meie tulevikule, mitte lahutavaks kuristikuks suletud arvamussaarte vahel.

See on minu üleskutse teile täna. Tudengitele, ülikoolile ja kogu Eestile.

Ning ma palun, märgake seda üleskutset. Ärge tõmbuge tagasi oma mugavasse igapäevaellu. Ärge lootke, et keegi teine seda teie eest teeb. Võtke vastutus oma riigi eest ning taasleiame koos Eesti ühisosa ja laome kindlama vundamendi meie tulevikule.

Aitäh!

Käesolev artikkel on Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna esimehe ja EMSLi nõukogu liikme Martin Noorkõivu kõne 31. augustil TÜ avaaktusel.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.