Janson: Eesti ei saa muutuda pagulaste transiidimaaks

Eesti ei saa muutuda põgenikekriisi ajal transiitmaaks, kuna siia ümberpaigutamise teel toodud inimesed saavad pagulasstaatuse ja õigusliku kaitse vaid Eestilt. Selge on ka see, et riigid ei saa valida välja konkreetseid inimesi, kellele kaitse anda, kuid võib kindel olla, et kõigi siia jõudvate põgenike taust on enne põhjalikult kontrollitud.
"Ümberasustamise ja -paigutamise osas informeeritakse inimesi, mis neid Eestis ees ootab. Siia tuuakse ainult need, kes on andnud nõusoleku tulla ainult Eestisse. Kui nad tahavad mujale minna, siis pagulastele [Schengenis kehtiv] vaba liikumine ei laiene," rääkis Vikerraadio saates "Reporteritund" MTÜ Pagulasabi juht Eero Janson. See tähendab, et kui siin kaitse saanud inimene uude riiki tahab minna, ei kehti talle enam pagulasstaatusega kaasnenud õigused.
Janson tõi näiteks, et kui Eestisse tuli mõned aastad tagasi elama Itaaliast kaitse saanud inimene, ei olnud tal kaks aastat võimalik siinsete kodanikega võrdsetel alustel töötada. Tööturul nähti teda kui välismaalast. "Edasine ränne on nende kahe skeemi puhul välistatud nii informeerimise kui ka praktiline kaalutlusega. Neid lihtsalt ei oota teistes riikides mingeid hüvesid," rääkis Janson.
Väited sellest, et Eestisse ümberpaigutatavate sõjapõgenike hulgas on suures osas orvud, ei ole Jansoni sõnul realistlik. Tema hinnangul on euroliitu sattuvad lapsed saatjata alaealised, keda on suure tõenäosusega ootamas pere või sugulased. "Tegeleda tuleb nende perede leidmise, mitte lapsendamisega," sõnas Janson.
Iga riik saab isikuid tagasi lükata julgeolekukaalutlustel, kuid väga põhjalikku valikut, keda vastu võetakse, Jansoni sõnul teha ei saa. Meeles tuleb aga pidada, et ümberasustatavatele inimeste tausta kontrollitakse põhjalikult ning nii võib kindel olla, et meile jõuavad need, kes tõepoolest sõjakoldest pagenud. "Kogu varjupaigamenetluse mõte on teha kindlaks kõik põhjused, miks inimene on põgenenud. Ta peab väga detailselt oma taotlust põhjendama ja tõendama, et on pärit sealt, kust väidab end olevat," rääkis Janson.
Selleks, et selgitada välja, kas inimesed räägivad tõtt, palutakse muude taustaküsimuste hulgas inimesel kirjeldada piirkonda, kust ta on pärit, rääkida lähedastest linnades; kontrollitakse ka dialekti.
Laias laastus saab Lõuna-Euroopasse sisenenud inimesed jagada kaheks: on sõjajalust põgenejad ning need, kes soovivad euroliitu siseneda selleks, et paremale elujärjele saada. Viimaseid nimetatakse ka majandusmigrantideks. "Majanduslikel põhjustel rändavad inimesed ei saa kaitset ja siin ongi suur küsimus, et terad sõkaldest eraldataks. Kaitset antakse vaid vajajatele," rääkis Janson.
Kaitse saavad vaid need, kelle elu on kodu ohus
Pagulastega seotud teemade puhul tuleb selget vahet teha kahes olukorras: igapäevases migratsioonipoliitikas ning sel aastal tipnenud eriolukorras, mida proovitakse ümberasustamise ja -paigutamisega leevendada. Esimese puhul kehtib reegel, et kui Eestisse jõuavad Euroopa Liitu illegaalselt sisenenud inimesed, on meil kohustus nad vastu võtta ning nende varjupaigataotlust menetleda. Sellise korraga nõustus Eesti euroliitu astudes ja konventsioonile.
Siia jõudnute puhul algatatakse sarnane menetlus, mida praegu ka Lõuna-Euroopasse jõudnud põgenike puhul tehakse: abi ja kaitset sooviv inimene peab suutma tõestada, et tema elu on koduriigis ohus või et teda ning tema peret on taga kiusatud. Kokkuvõtvalt: kaitse saavad need, kelle inimõigusi on rängalt rikutud. Praegu on Rootsi ja Saksamaa öelnud, et Süüriast tulnud inimesi tagasi kodumaale ei saadeta. Sel aastal on Euroopa Liitu sisenenud umbes 360 000 inimest, kellest veidi enam kui pooled on pärit Süüriast.
Eelkirjeldatud lepet, et euroliidu liikmesriigid menetlevad kõikide asüülitaotlejate palveid, rikkus Kreeka juba 4-5 aastat tagasi. Jansoni hinnangul oli Liidul sellega tegelemiseks ja Kreeka aitamiseks piisavalt aega ning riiki saadeti ka euroliidu asüülitaotluse tugiameti menetlejad olukorda leevendama, kuid viga on süsteemis üldiselt. "Näeme, et euroliidu süsteem lonkab kahte jalga korraga. Oleks aeg istuda laua taha ja kogu süsteem uuesti läbi mõelda," arvas Janson. Seni aga keskendutakse pehmendamiseks liikmesriikide abile pagulaste ümberpaigutamises.
Ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski rääkis, et praegust pagulastetulva põhjuseks võib suuresti lugeda 2010. aastal Araabiamaades toimunud protesti- ja demonstratsioonide lainet ehk Araabia kevadet. Sellest sai alguse ka Liibüa ning hiljem Süüria kodusõda. Esimestel aastatel paigutati põgenikud suuresti ümber lähimaades asuvatasse laagritesse, saadeti küll mõningat humanitaarabi, kuid Kreeka kriis, Venemaa agressioon Ukrainas ning üldisest majanduskriisist väljatulek tõmbasid euroliidu ja lääneriikide tähelepanu Araabiast eemale.
Sel aastal suurenenud mere- ja viimasel ajal ka maismaapõgenike hulk on Bahovski ja Jansoni hinnangul tingitud esmaselt Araabiamaade humanitaarolukorra halvenemisest ning teisalt ka Euroopa Liidu otsusest Vahemerel toimuva osas kontrolli vähendada. See võis anda signaali, et euroliitu pääsemine on varasemast kergem. Üldiseks kõneaineks said Vahemere paadipõgenikud aga sel kevadel toimunud massiliste laeva- ja paadihukkude järel.
Olukorra teeb keerulisemaks ka see, et lisaks Araabiamaadest pärit põgenikele jõuab liidu piiridele abi ootajaid ka Eritreast, mujalt Aafrikast ja Balkanimaadest. "Eritrea puhul on tegemist riigiga, mis asub ajakirjandusvabaduse osas Põhja-Koreast allpool. Räägime väga karmist diktatuuririigist; püsivast sõjaväeteenistusest, kuhu mehi värvatakse ning kust nad enam välja ei saa; riigipiirist, mida ei ole võimalik legaalselt ületada, sest ka piirile lähenedes lastakse inimesed maha. Räägime kaasaegsest teisest Põhja-Koreast," selgitas Janson.
Näiteks Balkanimaadest ja Põhja-Aafrikast pärit põgenike puhul on suuresti tegemist majandusmigrantidega, seega peavad euroliidu ametnikud kontrollima põhjalikult immigrantide tausta, et tõelised abivajajad kaitset saaksid.
Allikas: Reporteritund