Eero Janson: orbudest pagulased – kas Vooglaiu ettepanek on realistlik? ({{commentsTotal}})

Eero Janson
Eero Janson Autor/allikas: ERR

Isegi kui Eesti pere on läbinud kogu lapsendamisega seotud kadalipu, on kriisikolletest laste lapsendamine praktikas võimatu, kirjutab MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse esimees Eero Janson ja selgitab, miks.

1. septembri saates "Vabariigi kodanikud" käis Varro Vooglaid välja idee, mille kohaselt võiks Eesti senise pagulaste vastuvõtmise plaani asemel vastu võtta orbusid ja paigutada nad elama Eesti peredesse. See ettepanek on leidnud laialdast vastukaja (vt nt Enn Auksmanni artikkel) ning seejuures on küsitud, kas selline plaan on võimalik. Kuigi Vooglaid sõnas samas saates, et tema arvates peaksime oma valikutes lähtuma reaalsusest, on antud ettepanek, isegi kui tõukunud soovist aidata, küllalt ebarealistlik.

Esiteks tuleb aru saada, et pagulastest lapsed, kes reisivad üksi, ei ole automaatselt orvud. Rahvusvaheline kogemus näitab, et valdaval osal saatjata alaealistest, nagu neid ametlikult nimetatakse, on vähemalt üks elus vanem või mõni teine lähisugulane, keda on võimalik otsimise korral leida (rahvusvaheliselt tegeleb üksteisest lahutatud sugulaste otsimisega Punane Rist) ning kes on suutelised ja soovivad lapse eest hoolitseda. See põhimõte – enne püsilahenduste rakendamist proovime perekonna leida ja taasühendada – peab olema esmaseks aluseks saatjata alaealiste abistamisel.

Teiseks, isegi kui konkreetne laps on sõja tõttu de facto orvuks jäänud, s.t kaotanud mõlemad oma vanemad, siis tema kodakondsuse järgne riik peab selle staatuse ka ametlikult tunnistama (selle aluseks on vanemate surmatunnistused). Tegelikkuses juhtub seda sõjasituatsioonis harva, teinekord seetõttu, et toimivat riiki sisuliselt ei eksisteeri, teinekord jälle seetõttu, et mõlema vanema surmas ei saa kindel olla (näiteks kui vanem on teadmata kadunud).

Kuni sellise lapse koduriik pole teda orvuks tunnistanud, on ta Euroopa riikide mõistes saatjata alaealine, kes ei ole lapsendatav. Isegi kui vanemate surm on tõendatud, eelistatakse lapsendamise korral alati sugulasi võõrastele inimestele. Ka ei ole suurem osa pagulaste päritoluriike, sh Süüria, Iraak ja Eritrea, ratifitseerinud piiriülest lapsendamist puudutavat Haagi konventsiooni ja ametlik väljalapsendamine oli nimetatud riikidest praktikas võimatu juba enne sealseid konflikte.

Seega, isegi kui pere on Eestis läbinud kogu lapsendamisega seotud kadalipu, on kriisikolletest laste lapsendamine praktikas võimatu. Küll aga on võimalik, sobivate perekondade olemasolul, paigutada saatjata alaealisi perekondadesse ajutisele hooldamisele, kuni lapse pereliikmed on leitud ja nendega on võimalik taasühenduda. Just viimane peab olema meie prioriteet, et tagada nende laste õigus perekonnale.

Kolmandaks tuleb mõista neid põhimõtteid, mille alusel kahe järgmise aasta jooksul üle 500 kaitset vajava inimese Eestisse jõuab. Valdav osa neist on juba Euroopasse saabunud ning paigutatakse teistesse riikidesse ümber Kreekast ja Itaaliast. Kuigi täpne saatjata alaealiste hulk nende seas on teadmata, võib varasema kogemuse pinnalt öelda, et igal aastal jõuavad Euroopasse tõepoolest tuhanded saatjata alaealised (valdavalt poisid vanuses 14-17, mõned isegi kuni 10-aastased). Need on lapsed, kes on tõepoolest kõige haavatavamad. Osa neist võib ümberpaigutamise raames jõuda ka Eestisse, kui Eesti, Kreeka ja Itaalia üheskoos nõnda otsustavad.

Ülejäänud, paarkümmend kvoodipagulast saabuvad väljastpoolt Euroopa Liitu koostöös ÜRO pagulasametiga (UNHCR), mis teeb Eesti eest esmase valiku kõikide ümberasustamist vajavate pagulaste seast. Ka selle skeemi kaudu saab aidata üksikuks jäänud lapsi, kes oma olukorrale püsilahendust vajavad, kuigi lähiaastatel on nende just Eestisse saatmine üsna vähetõenäoline, kuna Eesti senine kogemus pagulastest saatjata alaealiste vastuvõtmisel on praktiliselt olematu ja laste tuleviku suhtes otsuseid kergekäeliselt ei tehta.

Praeguseks on selge, et Eesti osaleb nii ümberpaigutamise kui -asustamise protsessides ja esimesed abivajajad saabuvad Eestisse tuleva aasta alguses. Meie empaatiat ja tuge vajavad nad kõik, olgu nad terved perekonnad või üksi saabunud lapsed.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: