Vastuolulise kuulsusega Azovi polgu võitlejad "Pealtnägijale": Ukraina riik meid ei aita ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Ukraina vabatahtlikest koosnev Azovi polk on hübriidsõja üks vastuolulisem nähtus. Ühtepidi on polku nimetatud Ukraina armee tugevaimaks relvaks, teistpidi aga suurimaks ohuallikaks. Ei ole raske leida kangelaslugusid, kuidas polgu võitlejad – arstid, õpetajad ja ärimehed läksid 2014. aasta kevadel julgelt vastu separatistidele, samal ajal kui Ukraina armee hirmunult rindelt taandus. Nüüd rääkisid saladusekatte all Eestis käinud Azovi võitlejad "Pealtnägijale", kuidas lood tegelikult on.

Netist on lihtne leida ka väiteid, et Azovi polk pingestab Ukraina niigi habrast olukorda, tahab maha võtta president Petro Porošenko ning nende võitlejad on neonatsid, äärmuslased ja juudivihkajad.

"Eriti Vene propaganda kaudu võib meie kohta palju teada saada, mida nad meist arvavad. Et me oleme kolmas Reich, puha haakristid. Kuid see pole nii. Me oleme polk, kes võitleb Ukraina huvide eest," kinnitas Azovi polgus 2014. aasta juunist teeniv Ivan, kes varem oli eraettevõtja ja pidas internetipoodi.

Ivani võitluskaaslane Serhii teenib Azovi polgus alates selle loomisest 2014. aasta aprillis. Mees oli varem sidefirma personalijuht ja uurija. Serhii märkis, et natsionalism tähendab armastust oma maa vastu ja valmisolekut ohverdada ennast tema nimel. "Jah, me oleme patrioodid, natsionalistid. Meil pole selliseid liidreid nagu Hitler, Mussolini jne. Meil on omad, Ukraina kangelased, kes meid inspireerivad ja kelle üle me tunneme uhkust. See ei ulatu säärase absurdini, nagu on Vikipeedias kirjas."

Azov on vabatahtlike polk, kuhu tullakse Ivani sõnul vabatahtlikel alustel. "Me ei mobiliseeri kedagi tsiviilelanikkonnast. Tuleb inimesi Ukraina igast nurgast, sealhulgas okupeeritud aladelt, Donetskist, Luganskist, Krimmist."

Serhii lisas, et tuleb väga erinevaid inimesi: üliõpilasi, töölisi, ökonomiste, õpetajaid, arste jne.

Azovisse tuleb ka palju venelasi ja valgevenelasi. "Minu üksuses on antud hetkel näiteks seitse valgevenelast. On välismaalasi: rootslasi, inglasi, prantslasi, itaallasi. Kõikjalt Euroopast," märkis Ivan. Pataljoni tullakse sellepärast, et tajutakse Venemaa poolt ohtu oma riikidele ja tahetakse selles sõjas midagi ära teha enne, kui Venemaa neile kallale tungib.

Azovi polgus on umbes 1500 võitlejat, neist kuni paarsada on tulnud Venemaalt, märkis Bor. Tema teenib Azovi polgus 2015. aasta algusest. Varem tegutses Azovi polgu vabatahtliku varustajana.

"Tavaliselt on nad kõrgharidusega inimesed, kes ei usalda televisiooni, kes mõtlevad oma peaga, s.t kõrgema sisemise arenguga inimesed," selgitas Bor.

Ivan lisas, et paljud venelased ei saa Venemaa territooriumil oma huvide eest võidelda ning sellepärast nad sõidavadki Ukrainasse oma huvide eest seisma.

Polgu varustuse tagavad Serhii sõnul 75-80 protsendi ulatuses vabatahtlikud – alates inimestest, kes annetavad võitlejatele osa oma palgast, kuni suurärimeesteni, kes ostavad neile varustust, vormiriietust, aitavad tehnikat remontida jne.

Azovi võitlejad on oma valitsuse suhtes rahulolematud. "Ukrainas on tekkinud selline olukord, kus valitsus pole selle sõja võitmisest huvitatud, astub pidevalt selliseid samme, mis lubavad vastasel võita. Kõrgem väejuhatus, kindralid, ei vasta oma ametikohtadele," rääkis Ivan.

Tema sõnul omavad paljud Ukraina kõrgemad ohvitserid Venemaal sõpru ja sugulasi ning tegutsevad kõigiti vaenlase kasuks. "Seetõttu loodame ainult oma jõududele. Sellepärast riik meid eriti ei aitagi."

"Rahvuskaart ei ole meile kogu selle aja jooksul midagi täisväärtuslikku andnud. Kui seitsmest tankist, mis meile anti, panime me oma jõududega kokku neli sõidukorras tanki ja remondime neid ise regulaarselt, siis millest siin üldse rääkida. Bensiini ja muud kütust peame ise ostma. Selles mõttes kulub vabatahtlike ja kaasa elavate inimeste abi marjaks ära," kurtis Serhii.

Võitlejad nendivad kibestunult, et kuigi Ukraina on moodsa sõjatehnika ja relvastuse suurtootja, Azovisse uued relvasüsteemid ei jõua, vaid lähevad ekspordiks. Seetõttu tuleb sõdida vana tehnika ja vanade relvadega.

"Ukrainas on praegu kokku põrganud kaks rinnet: Venemaa huvid ning USA ja Euroopa huvid. Meie valitsus kipub unustama, et on veel olemas ka Ukraina huvid. Kahjuks pole me mitte geopoliitiliste mängude subjekt, vaid objekt. Nagu jalgpall, mida togitakse kahelt poolt. Kuni me pole saanud subjektiks, ei saa meie riigi iseseisvusest rääkida," selgitas Ivan.

Tema sõnul ei tee president Porošenko iseseisvuse saavutamiseks midagi. "Ta määras kindralstaabi ülemaks inimese, kes sai kindraliks Janukovõtši ajal, kes püüab sõjaväge igati kahjustada. Tema abil korraldati paar katelt, kus hukkusid sajad Ukraina sõdurid, ja mitte keegi ei kandnud selle eest vastutust."

Kui tuli jutuks, kas Ukrainas võib puhkeda uus Maidan, avaldas Serhii lootust, et seda ei juhtu. Mees soovib, et kõikvõimalikud struktuurid valaksid võimalikult vähe verd.

"Loodan väga, et poliitiline olukorda laheneb pehmemal viisil. Võim on end näidanud täielikult ebaprofessionaalsete ja ahnete inimestena, kes hoolivad vaid iseenda huvidest. Kui inimene näeb, et kui presidendi pangaaktivad on sõja jooksul kasvanud 15-kordselt, siis on ju selge, et sellel inimesel puuduvad riiklikud huvid sootuks," sõnas Serhii.

Küsimusele, mis Ukrainas edasi saab, vastas Ivan, et arvatavasti sõda jätkub. "Selle sõja tõttu toimuvad kardinaalsed muutused. Praegune võim ei jää kauaks püsima. Ta vahetatakse välja. Ma küll ei tea, milliste meetoditega. Loodetavasti rahumeelsetega. Kuigi on võimalikud erinevad variandid. Nad võivad oma mängudega jõuda sinnamaale, kus omal ajal Janukovitš, ja see viib uue Maidani või veel millenigi, mida ei tahaks," rääkis Ivan.

Võitleja usub, et ukrainlased siiski ehitavad oma riigi. Küsimus on vaid kaotustes ja veres, mida valatakse. "Kui lähtuda praegustest sündmustest, siis see kestab kaua ja kaotused tulevad suured. Võimalik, et me kaotame osa territooriumist, kuid me ehitame oma riigi ja arvan, et kõik saab korda."

Bor tunnistab, et muidugi on tal hirm, et Venemaa sekkub ametlikult Donbassi konflikti. "Sõda ja järgnev propaganda lasevad silmi sulgeda majanduse allakäigu ja paljude teiste riiki kimbutavate probleemide suhtes. On vaja üht väikest võidukat sõda. Nii oli, nagu me mäletame, Gruusia puhul, sama eesmärki teenisid ka Tšetšeenia sõjad. Venemaa peab kogu aeg kellegagi sõdima," ütles Bor.

Ta lisas, et see, kes on järgmine, on vaid aja küsimus. "Arvan, et varem või hiljem suudab Venemaa vallandada sarnase konflikti mõne oma naabriga. Teie puhul, kuna te olete NATOs, on risk mõistagi väiksem. Arvan, et see võib olla kas Kasahstan või Valgevene."

Pole kahtlustki, et Azovi polgu lahingusaavutused ja teravad hoiakud tekitavad resonantsi. Eriti just Venemaal, kus nopitakse üles iga nende liigutus, et serveerida seda negatiivses võtmes. Nii ka nüüd, kui Ivan, Serhii ja Bor käisid Eestis siinse Reservohvitseride Kogu laskevõistlusel Võrumaal. Kuna nendega kaasas olnud rootslasest vabatahtlik võitleja on usin netikommentaator, siis näppasid Vene uudised tema Twitterist pildi, kuidas "Pealtnägija" mehi intervjueeris ning paiskas need netti pealkirja all, et Azovi polgu mehi tervitati Eestis nagu kangelasi.

Ivani sõnul on Azovi polgus saanud sõjategevuses surma 32 võitlejat. "Haavata saanuid on vist sadu, kui arvestada ka kergemaid haavu. Kaotused on olnud küllaltki suured."

Selliseid, kes on öelnud, et aitab, ma pean koju minema, naine-lapsed ootavad, tarvis tööd teha, raha teenida, on Serhii kinnitusel olnud vähe. "Muidugi oli inimesi, kes põlesid läbi – füüsiliselt või psühholoogiliselt, kes pidid haavatasaamise tõttu paraku rindelt lahkuma. Nad püüavad ennast maksimaalselt teostada meiega seotud tsiviilsfääris, näiteks poliitikas. Inimesed, kes on sellele vabatahtlikult läinud, muudavad harva hiljem meelt. Rindele minek pidi olema hoolega vaetud otsus," selgitas Serhii.

Küsimusele, kui tihti on võitlejad viimase poolteise aasta jooksul oma isa-ema näinud, vastas Serhii, et polgu aktiivse tegevuse jooksul, eelmise aasta maist saadik, ei ole ta koju pääsenud. "Emaga olin ainult telefonitsi ühenduses, püüdsin aeg-ajalt helistada, kuidagigi rahustada. Esimestel kuudel õnnestus mul oma asukohta saladuses hoida, hiljem muutus see keeruliseks."

Bori peres on naine ja kaks last, aga nad ei tea, kus ta praegu teenib. Teatakse vaid seda, et ta mobiliseeriti sõjaväkke. "Sain kutse. Nad toetavad, kuid loomulikult jätan ma väga palju neile rääkimata," lisas võitleja.

Bor ei välista, et pere võib temast ilma jääda. "Ent teisalt, kui mu poeg suuremaks kasvab ja küsib (loodetavasti minult): „Isa, mis sa sõja ajal tegid?” Mul on siis, mida talle vastata. Seda esiteks. Teiseks tahan ma, et ta elaks, kasvaks, areneks iseseisvas Ukrainas, mis ei ole endise Nõukogude Liidu osa," rõhutas mees.

Toimetaja: Sven Randlaid

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: