Esimese arvamuse avaldaja oli näitleja Evelin Võigemast hiljutisel Sõbraliku Eesti kontserdil. Teise tsitaadi autor on parlamendierakonna aseesimees Martin Helme. Milline seisukoht teie arvates esindab põhiväärtusi, on laia pilti haarav, selge ja julge? Mina arvan, et näitleja ja tavakodaniku vaade. Professionaalse poliitiku põiklevad kommentaarid pagulaskeskuse süütamise asjus on seevastu vääritud.

Ma pole ainuke, kellele tundub, et riigimehelikkust on Eesti poliitikute seas napilt. Demokraatlikkus ühiskonnas saavadki poliitikud harva kiita. Kuid riigimehe ja populisti erinevus tuleb selgemini välja just keerulistel aegadel. Tõelise riigimehe tunneb sageli ära tagantjärele. Harvad on need juhud, kus nii-öelda reaalajas saab päevapoliitikas osalejate riigimehelikkust hinnata. Vao pagulaskeskuse süütamine on näide sellisest juhtumist.

Enamiku juhtivate poliitikute hinnangud olid kindlad ja üldtunnustatud väärtustega kooskõlas. Vaid EKRE juhid asusid valitsust süüdistama. Ka IRLi juhi Margus Tsahkna väljaütlemised ei olnud riigimehelikud – süütamise hukkamõistmine üheaegselt sallivuse eestkõnelejate ründamisega on hämamine. Tõenäoliselt oligi eesmärk olla meelepärane vastandlikel positsioonidel olevatele valijate rühmadele. Vao süütamine oli üks neist momentidest, kus tagasivalimise kaalutlused oleks tulnud kõrvale panna ja anda selge signaal, et sellisel kuriteol ei ole pehmendavaid asjaolusid.

Pagulaskriis, Vao süütamine, Sõbraliku Eesti liikumine ja teised sündmused ning algatused aitavad tegelikult õhu klaarimaks lüüa ja näitavad, kes on kes Eesti poliitikas.

Alles hiljuti oli mul pagulaskriisi süvenemist ja meie koalitsioonipoliitikute passiivsust vaadates selline tunne, et lehte tuleks panna kuulutus: „Tähelepanu, otsitakse riigimeest! Töö sisuks on probleemidega tegelemine, mitte nende eiramine!“ Tekkis idee, et sügisene telehooaeg võiks alata uue reality-sarjaga „Eesti otsib riigimeest“. See ei olnud kuigi originaalne idee, sest teleseriaal „Riigimehed“ on juba ETVs jooksnud. Lisaks on praegune poliitiline madistamine kohati värvikam, kui mistahes väljamõeldud lugu. Ometi – eelmise nädala lõpp ja selle nädala algus andsid lootust, et mõnel poliitikul veel sisu on ja vähemalt aeg-ajalt ilmneb see ka rahva ees.

Näiteks mulle meeldis, et Taavi Rõivas käis Sõbraliku Eesti kontserdil, sest teinekord on ka pelk kohalolu selge sõnumiga. Ka Vao külastamine vahetult pärast süütamist oli asjakohane. Minu arvates oli sisukas ka president Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtt riigikogu sügisese istungjärgu avamisel. Ilves rääkis sel esmaspäeval, et tal oleks hea meel, kui üle poole aasta pärast valimisi oleks rahvaesindajatel mahti tegelda oluliste ja sisuliste asjadega. Probleemid ei lähe ise üle ja Eesti ei ole soosaar, kuhu ilmakära ei küündi. President tõi välja ka tervikpildi nägemise vajaduse ja seegi on üks riigimehelikkuse tunnuseid.

Mulle meeldis ka riigikogu esimehe kõne ja tema sõnum, et on vaja luua ja ehitada, mitte vihata ja põletada. Arusaadamatuks jäi EKRElaste lahkumine Riigikogu saalist Eiki Nestori kõne ajal, sest ei Nestor ega Ilves süüdistanud konkreetset isikut või parteid. Küll aga kutsus Nestor üles koostööle ja lugupidamisele kolleegide suhtes.

Võtan oma arusaama siinkohal kokku – riigimehelikkus tähendab üldiste huvide esiplaanile seadmist ja keeruliste probleemidega tegelemist nende ignoreerimise asemel. On öeldud, et poliitik ja riigimees ei ole sünonüümid, viimasel on julgus langetada valusaid otsuseid, mille tulemused avalduvad ehk alles aastate pärast. Riigimehed liidavad, mitte ei lõhesta rahvast.

Kuid ka riigimehed vajavad toetust ebapopulaarsete küsimuste lahendamisel. Loodetavasti muudab Sõbraliku Eesti ja teiste kodanikualgatuste tegevus vastutustundlike poliitikute elu hõlpsamaks. Sõbraliku Eesti kontserdi korraldajad ja esinejad olid ähvardustest üle ja see nõudis kodanikujulgust.

Järgin eeskuju ja avaldan oma seisukoha.

Minu eri kaalutlused pagulaskriisi küsimustes taanduvad tegelikult juba kulunud tõdemusele: Eesti on väikeriik ja meil on kaks alternatiivi – kas kuuluda Lääne majandus- ja kultuuriruumi koos sellega kaasnevate murede ja rõõmudega või olla idanaabri käpa all. Kolmandat varianti ei ole.

Mina usun, et pagulaste vastuvõtmine lõimib meid Euroopaga paremini, eriti kui me soovime lääneriike nende praegustes muredes mõista. See on märksa tugevam iseseisvuse ja eestluse säilimise tagatis kui ette ebaõnnestumisele määratud katse end väliskeskkonnast isoleerida.

Muidugi on pagulaste probleemistik keerulisem ja vajadusel suudan minagi oma seisukohti põhjalikemate argumentidega selgitada, kuid siis kalduksime tänasest peateemast liigselt kõrvale. Toon selle lõpetuseks veel kord välja – Eesti vajab keerulisel poliitikasügisel rohkem riigimehelikkust.

Peame asuma põgenike vastuvõtmisega tegelema ja mõtlema, kuidas nii selle kui ka teiste kriiside põhjustega tegeleda. Me ei tohiks otsida võimalusi hiilida vastutusest kõrvale. See puudutab nii parlamendipoliitikuid, kohalike omavalitsuste juhte kui ka tavakodanikke.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.