Khaled Hosseini: pagulaskriis Euroopas
Nagu miljoneid üle kogu maailma, on inimeste heatahtlikud reaktsioonid ja spontaansed solidaarsusavaldused Euroopasse saabuvate pagulaste suhtes ka mind tugevalt liigutanud. Seda on olnud meeldiv vaadata ja see on väga julgustav. ÜRO pagulasameti (UNHCR) hea tahte saadikuna olen rabatud toetusest selle organisatsiooni tegevusele Euroopas, kus UNHCR on laiali jaganud telke, tekke, toitu ja teisi esmatarbekaupu, mida pagulaspered selles kriisiolukorras hädasti vajavad.
Kuid mis edasi? Mis saab siis, kui need dramaatilised pildid meie teleekraanidelt kaovad?
Nad ei tohi kaduda ka meie kollektiivsest teadvusest. Ükskõik kui proovilepanev see algne kriis on olnud kõikide osapoolte jaoks, nüüd on hetk, mil raske töö tegelikult alles algab. On oluline meeles pidada, et keskmine aeg, mis tänapäevane pagulane eksiilis elab, on enam kui 15 aastat, olgu siis pagulaslaagris Jordaanias või Ugandas, mitteametlikus asunduses Liibanonis või Tais või ümberasununa Ameerikasse või Euroopasse. See on pikk aeg ja seega seisab ees raske töö, et olla kindlad, et pagulastest saaksid panustavad, produktiivsed ühiskonna liikmed.
Kõvasti tööd tuleb teha ka selle nimel, et pagulastel oleks ligipääs haridusele ja ümberõppele, kuna see on kõigi huvides – vastuvõtva riigi, pagulaste ja nende päritoluriigi huvides, kuhu nad lõpuks naasta loodavad.
Liiga sageli vaatame me pagulasi koormana. Tegelikkuses saavad pagulastest tihtilugu ühed kõige dünaamilisematest ühiskonnaliikmetest. On teada-tuntud, et Einstein oli pagulane, samuti ka Marlene Dietrich, Madeleine Albright, George Soros, Sigmund Freud, Isabelle Allende – kui nimetada vaid mõned. Kuid on veel miljoneid teisi nimesid, vähem teatud, kuid kindlasti mitte vähem panustanud, töötades vaikselt, anonüümselt, sageli rasketes ja ebaturvalistes tingimustes.
Aqeela Asifi, kelle UNHCR on välja kuulutanud selle aasta Nanseni pagulasauhinna laureaadina, tunnustades tema erakordset pühendumust ja teeneid pagulaste ees, on üks sellistest nimedest.
1992. aastal, 26-aastasena, põgenes Asifi mudžahiidide piiramisrõngas olevast Kabulist, Afganistani pealinnast, koos oma abikaasa ja kahe väikse lapsega ning saabus kaugesse Kot Chandana pagulaskülla Pakistanis. Kui ta oma koduriigist põgenes, mõtles ta alguses, et saab koju naasta juba mõne kuu jooksul.
Kuid ta sai peatselt aru sellest, mida kõik pagulased teavad: põgenemise kära, kaose ja trauma keskel on su fookus vaid esmavajalikul. Sa tahad kaitsta oma lapsi ja otsida turvalist paika. Sa tahad lihtsalt ellu jääda. Võtab aega, et täielikult aru saada, et peatne kojunaasmine on võimatu unistus; et su elu peab algama nullist; et sa pead selle algusest peale üles ehitama. Koos selle mõistmisega toimub ümberseadistus ellujäämisest hakkamasaamisele ja sellega kaasneb tahe olla tugev, liikuda edasi ja luua kõike algusest.
Asifi laste haridustee katkes sõja ja põgenemise tõttu. Endise õpetajana ei suutnud ta vaadata neid närbumas selles takerdunud arengu olukorras. Ta oli šokeeritud koolide vähesusest Kot Chandanas ja täielikust õppevõimaluste puudumisest tüdrukutele. Saanud külavanemate heakskiidu, käis Asifi ukselt uksele, et veenda vastumeelseid vanemaid, et tal lubataks neid õpetada. 20 õpilase, telgi, käsitsi kirjutatud töölehtede ja, mis kõige olulisem, suure sihikindlusega asutas ta kooli.
Asifi väike kool lõi õitsele ja ta sai rahastuse Pakistani valitsuselt. Asifi laiendas kooli kuue telgini ja hakkas õpetama ka kohalikke Pakistani tüdrukuid. Tänaseks on koolil oma maja. Asifi on muutnud enam kui 1000 tüdruku elu ja tema tegevus on ajendanud veel kuut kooli, mis annavad õpetust veel 1500 tüdrukule ja poisile.
Kirjanikuna ma usun rohkem sõnade kui numbrite jõusse. Kuid Asifi loos on numbreid, mida me ei tohiks ignoreerida. UNHCR-is on hästi teada, et haritud afgaanid pöörduvad enam kui kolm korda suurema tõenäosusega tagasi koduriiki, selmet jääda varjupaigariiki. Haridus, selle asemel, et pagulasi Pakistani kinnistada, on olnud hoopis Afganistani tagasipöördumist ajendav faktor.
Haridus aitab pagulaslapsi kaitsta kirjaoskamatuse, väärkohtlemise, lapstööjõuna ekspluateerimise, varaste sundabielude ja relvastatud rühmitustesse värbamise eest. Haridus annab pagulastele pääsetee vaesusest, annab neile oskused, et ehitada üles iseend ja oma koduriiki stabiilseks, turvaliseks ja jõukaks tulevikuks, kui nad tagasi koju pöörduvad. Üle kogu maailma enam kui pooled pagulastest on lapsed. Kuid vaid üks kahest pagulaslapsest käib põhikoolis ning vaid üks neljast teismelisest omandab keskhariduse.
Ma loodan, et kui meedia fookus paratamatult praeguselt Euroopa kriisilt eemale liigub, jääb inimeste teadlikkus ja hea tahe pagulaste suhtes terves maailma siiski tugevaks; loodan, et me hoiame meeles, et pagulased vajavad palju enam kui lihtsalt humanitaarset abi. Nad vajavad unistust tulevikust, nagu me kõik. Ma loodan, et me mäletame, et pagulased annavad kestvaid panuseid neis vastuvõtvatesse ühiskondadesse.
Üle kõige peame me aga meeles pidama, et meie üha kasvavalt üksteisega seotud maailmas on investeering nende tulevikkus samaaegselt ka investeering meie enda omasse.
Afganistanis sündinud kirjanik Khaled Hosseini on rahvusvaheliselt tunnustatud autor, kelle bestsellerite hulka kuuluvad “The Kite Runner”, ("Lohejooksja"), “A Thousand Splendid Suns” ("Tuhat hiilgavat päikest") ja “The Mountains Echoed” ("Ja mägedelt kajas vastu").
Kui Hosseini oli 14-aastane, oli tema perekond Nõukogude Liidu sissetungi tõttu Afganistani sunnitud otsima varjupaika USA-s.
Ta on asutanud fondi The Khaled Hosseini Foundation, mis on UNHCR-i partner ja kogub rahastust, et ehitada kodud tuhandetele tagasipöörduvatele pagulastele ning pakkuda majanduslikke võimalusi, haridust ja tervishoidu haavatavatele naistele ja lastele.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli