UNHCR: põgenikekvootide alusel Eestisse saabunud inimesed peaksid siin püsima ({{commentsTotal}})

UNHCR-i Põhja-Euroopa esinduse kõneisik Markku Aikomus
UNHCR-i Põhja-Euroopa esinduse kõneisik Markku Aikomus Autor/allikas: unhcr-northerneurope.org

ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) Põhja-Euroopa esinduse kõneisik Markku Aikomus ütles, et inimesed, kes Euroopa Liidu põgenikekvootide alusel EL liikmesriikidesse ümber paigutatakse, peaksid paguluse ajaks ka samasse liikmesriiki jääma.

Seda, kuidas takistada näiteks Eestisse paigutatud inimeste omavolilist liikumist rikkamatesse liikmesriikidesse nagu Saksamaa, peavad Euroopa Liit ja liikmesriigid aga alles arutama ja vastavad reeglid ning protsessid välja töötama, selgitas Aikomus ERR-i uudisteportaalile antud pikemas intervjuus.

Praegu vaieldakse Euroopa Liidus selle üle, kuidas paigutada liikmesriikidesse ümber 160 000 varjupaigataotlejat või põgenikku. Kui palju aga võib teie hinnangul saabuda varjupaigataotlejaid näiteks järgmise aasta jooksul?

2014. aastal registreeriti 28 Euroopa Liidu liikmesriigis kokku 570 800 varjupaigataotlust. 2013. aastal oli taotlusi 396 700 ehk tegemist on 44-protsendilise kasvuga.

2015. aastal on üle Vahemere saabunud Euroopasse ligi 450 000 pagulast ja migranti, umbes 318 500 Kreekasse ja 128 500 Itaaliasse. UNHCR näeb seda eelkõige kui pagulaskriisi, sest 82% saabunud inimestest on pärit riikidest, mis kuuluvad pagulaste päritoluriikide esikümnesse ehk riigid nagu Süüria, Afganistan, Iraak, Eritrea ja Somaalia.

UNHCR on prognoosinud, et käesoleval aastal tuleb üle Vahemere Euroopasse 400 000 uut saabujat, kes soovivad rahvusvahelist kaitset. 2016. aastal võib inimesi tulla 450 000 või rohkem. (Täpsemate UNHCR-i prognoosidega saab tutvuda SIIN.) Oluline on meeles pidada, et need numbrid ei kajasta neid varjupaigataotlejaid, kes ei tule üle Vahemere, vaid kasutavad muid marsruute ja vahendeid.

Teatavasti need varjupaigataotlejad, kes on praegu Euroopasse jõudnud, on vaid väike osa kogu maailma pagulastest. Ehk kokkuvõtlikult - neid riike, kus on tõsiseid probleeme inimõigustega, on rohkem kui neid riike, kus inimõigusi järgitakse. Sellest tulenevalt ka järgmine küsimus - mis juhtub siis, kui kõigil inimestel, keda kiusatakse taga nende usu, rassi, poliiliste veendumuste või homoseksuaalsuse tõttu õnnestuks rännata Euroopasse või muudesse riikidesse, kus olukord inimõiguste vallas on parem? Näiteks kui lähiaastatel kolib Euroopa Liitu suurem osa Süüria ja Iraagi elanikkonnast, mitte ainult need inimesed, kellel on praegu võimalus maksta inimsmugeldajatele? Ning järjekorras võib olla ka Süüriast suuremaid riike...

Viimase viie aasta jooksul on puhkenud või taaspuhkenud 15 sõjalist konflikti Süürias, Iraagis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Lõuna-Sudaanis, Pakistanis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Nigeerias, Ukrainas, Myanmaris, Malis, Jeemenis, Liibüas, Burundis, Elevandiluurannikul ja Kõrgõzstanis, mis on sundinud kodudest põgenema kümneid miljoneid inimesi.

2014. aasta lõpus oli maailmas 59,5 miljonit kodust lahkuma sunnitud inimest, nende seas 19.5 miljonit pagulast, 38,2 miljonit riigisisest põgenikku (Internally Displaced Person ehk IDP - Toim.) ja 1,8 miljonit varjupaigataotlejat. Tegemist on kõige suurema numbriga pärast Teist maailmasõda ja see koguarv on umbes sama suur kui Suurbritannia või Itaalia elanikkond. Ainuüksi 2014. aasta jooksul tekkis juurde 13,9 miljonit inimest, kes põgenevad konflikti või tagakiusamise eest.

Samal ajal õnnestus vaid 126 000 inimesel oma kodumaale tagasi pöörduda. See oli viimase 30 aasta kõige madalam number.

Ainus viis, kuidas ennetada sunniviisilisi kodukohast lahkumisi, on ära hoida uute konfliktide puhkemine ja samal ajal otsida rahu ning lahendusi käimasolevatele konfliktidele nii, et keegi ei peaks enam oma kodunt vägivalla, sõja või tagakiusamise tõttu põgenema. See nõuab rahvusvaheliselt kogukonnalt väsimatuid pingutusi, et leida konfliktist haaratud riikides poliitilisi lahendusi nii, et inimesed ei peaks oma kodusid maha jätma ja et pagulased ja IDP-d saaksid vabatahtlikult, turvaliselt ja väärikalt koju tagasi pöörduda.

86% maailma 19,5 miljonist pagulasest viibib praegu arenguriikides, mis piirnevad sõja- ja konfliktipiirkondadega. Arenenud riigid peaksid näitama üles rahvusvahelist solidaarsust ja jagama seda koormat läbi selle, et pagulastele pakutakse humanitaarabi ja vastuvõtvatele kogukondadele arenguabi. Parandades vastuvõtu- ja elutingimusi esmastes varjupaigariikides vähendatakse ka pagulaste soovi spontaanselt edasi liikuda.

Pool maailma pagulastest on olukorras, kus sunniviisiline pagulus on kestnud rohkem kui 5 aastat. Need pagulased vajavad pikaajalisi lahendusi, milleks on - võimaluse korral - vabatahtlik kodumaale naasmine, integreerumine esmaste varjupaigariikide ühiskonnaga või ümberasustamine kolmandatesse riikidesse, näiteks Euroopasse. Praegu vajab maailmas ümberasustamist 900 000 inimest ning vaid 10% neist saab aasta jooksul ümberasustamise abil ligipääsu pikaajalisemale lahendusele.

UNHCR-i hinnangul on vaja luua rohkem seaduslikke migratsioonivõimalusi ning kutsume seega liikmesriike üles pakkuma pagulastele selliseid seaduslikke vahendeid nagu ümberasustamine, humanitaarkaalutlustel vastu võtmine, perekondade ühendamine, humanitaarviisad jne. Mida rohkem on seaduslikke võimalusi turvaliselt Euroopasse jõuda, seda vähem on rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed sunnitud pöörduma inimsmugeldajate poole ning asuma ohtlikule mitteametlikule reisile.

Üks osa migratsioonipoliitikast on küsimus, mida teha inimestega, kes pagulaseks ei kvalifitseeru. Kellegi tagasi saatmine on väga keeruline protsess ja väga tihti õnnestub inimesel riiki jääda isegi siis, kui tema varjupaigataotlusele on mitu korda keelduvalt vastatud. Olukorras, kus varjupaigataotlejate arv jätkab kerkimist, kui tõenäoliseks peate te seda, et riigid hakkavad oluliselt ümber vaatama seniseid reegleid, mis puudutavad nn turvalisi päritoluriike? Ehk alates turvaliste päritoluriikide nimekirja laiendamisest kuni selleni, et varjupaigataotlejaid hakatakse tagasi saatma ka mitteturvalistesse riikidesse - näiteks juhul, kui taotleja on vastuvõtvas riigis mõne kuriteo sooritanud, levitanud äärmuslikke seisukohti vms?

UNHCR ei ole sisuliselt vastu turvaliste päritoluriikide põhimõttele juhul, kui riik eemaldatakse kiirelt turvaliste päritoluriikide nimekirjast siis, kui seal tegelikult enam turvaline ei ole või kui mõne üksikjuhtumi puhul on turvalisus vaidlustatav. Seda põhimõtet tuleks kasutada iga juhtumit eraldi analüüsides, tuleks võtta arvesse seda riiki puudutavaid spetsiifilisi asjaolusid ning ainult sellel juhul, kui taotleja on selle riigi kodanik või - riigita inimeste puhul - selle riigi alaline elanik. Ühtegi riiki, kust on pärit märkimisväärne arv rahvusvahelist kaitset vajavaid kodanikke või alalisi elanikke, ei peaks käsitlema turvalisena.

UNHCR toetab seda, kui riigid rakendavad efektiivseid tagasipöördumismeetmeid inimeste suhtes, kelle puhul leidis tõestamist, et nad rahvusvahelist kaitset ei vaja, ja kellel pole ka muid seaduslikke vahendeid, et oma jäämist riiki põhjendada. Neid isikuid tuleb kiirelt aidata kodumaale tagasi pöördumisel nii, et nende inimõigusi kuidagi ei rikutaks.

Üks praktilisem küsimus. Lähtuvalt Euroopa Liidu põgenikekvootidest võtab Eesti vastu sadu varjupaigataotlejaid või pagulasi. Oletame, et juba päev pärast nende saabumist hakkavad nad lihtsalt Saksamaa suunas jalutama. Me oleme juba näinud, et mõned Euroopa Liidu liikmesriigid on sihtkohtadena eelistatumad ning mõnikord üritavad inimesed sinna jõuda ükskõik millisel viisil. Kuidas peaksid Eesti võimud sellises olukorras tegutsema?

Põhimõtteliselt peaksid ümberpaigutatud varjupaigataotlejad ja ümberasustatud pagulased jääma nendesse Euroopa Liidu riikidesse, kuhu nad ümberpaigutatud/ümberasustatud on. Iga juhtumi puhul tuleks kaaluda ka perekondlikke ja muid asjaolusid. Selles küsimuses tuleb Euroopa Liidul ja liikmesriikidel veel täpsemad reeglid ja protsessid välja töötada.

Mitmed eksperdid on öelnud, et põgenikekriisi ei saa lahendada ilma, et lahendataks probleemid põgenike päritoluriikides. Rääkides Süüriast ja Iraagist - mida te arvate ettepanekutest alustada äärmusrühmituse Islamiriik vastu suurt sõjalist operatsiooni, sealhulgas kasutades ka maavägesid? Kas lääneriigid peaksid alustama ulatuslikku rünnakut nende jõudude vastu, kelle eest põgenikud tegelikult põgenevad?

Ainus viis peatada sunnitud ümberasumist on ennetada uute konfliktide puhkemist ja otsida rahu ning lahendusi kestvatele konfliktidele nii, et keegi ei peaks oma kodunt vägivalla, sõja või tagakiusamise tõttu põgenema. See nõuab rahvusvaheliselt kogukonnalt väsimatuid pingutusi, et leida konfliktist haaratud riikides poliitilisi lahendusi nii, et inimesed poleks sunnitud oma kodusid maha jätma ja et pagulased ning IDP-d saaksid vabatahtlikult ja turvalistes ning väärikates tingimustes koju tagasi pöörduda.

Toimetaja: Laur Viirand



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: